Austria-Ungari kompromiss

Allikas: Vikipeedia
Austria-Ungari rahvuslipp

Austria-Ungari kompromissiga (saksa: Ausgleich, ungari: Kiegyezés) loodi Austria-Ungari kaksikmonarhia. Kompromiss taastas Ungari kuningriigi suveräänsuse, eraldades selle Austria keisririigist. Kompromissi alusel valitsesid riigi Tsisleitaania (Austria) ja Transleitaania (Ungari) alasid eraldi parlamendid ja peaministrid. Ühtsus säilitati ühe riigipea võimuga mõlema maa ja valitsuse üle. Sõjajõud allusid keiser-kuningale kui ülemjuhatajale. Mõned võtmeministrid olid otse krooni alluvuses ja teenisid nii keisririiki kui ka kuningriiki.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal oli Austria peaaegu sõltumatu riik Habsburgide valitsetavas Saksa-Rooma keisririigis, samas Ungari kuningriik oli suveräänne riik väljaspool keisririiki. Aastal 1526 sai Ungari Mohácsi lahingus kaotuse osaliseks ja vallutati suures osas Osmanite impeeriumi poolt. Ungari krooni pärisid Habsburgid, koos osaga kuningriigist, mis ei langenud Osmanite kätte, kes hiljem, aastal 1699, Ungarist välja aeti. Aastatel 1526 - 1806 olid Austria ja Ungari “kroonide liidus”, neil oli sama valitseja kuid riigid olid eraldatud. 18. sajandil oli Ungari õiguslikult allutatud Austriale, kuigi nimeliselt jäi sõltumatuks.

Aastatel 1804 – 1806 saadeti Saksa-Rooma riik laiali ja loodi Austria keisririik. Austria keisririik sisaldas Ungarit kui riigi osa, mitte enam suveräänset riiki. Seda panid ungarlased väga pahaks. Rahvuslikud tunded ungarlaste ja teiste piirkonna rahvaste seas ähvardasid riigi stabiilsust ja Austria eliidi võimu.

Ebaõnnestunud Ungari revolutsiooni käigus üritasid ungarlased taastada sõltumatust ja kaotasid ainult tänu Venemaa sekkumisele Austria poolel. Pärast aastat 1848 algatas keisririik probleemi lahendamiseks mitmeid põhiseaduslikke reforme, kuid ilma eduta.

Aastal 1866 kaotas Austria täielikult Austria-Preisi sõja ja tema seisund Saksamaa juhtriigina lõppes igaveseks, kuna ülejäänud Saksa väikeriigid sulatati varsti Preisimaa loodud Saksa keisririigi koosseisu. Austria kaotas ka peaaegu kogu mõju Itaalias, mis oli olnud tema peamine välispoliitiline huvi.

Riik pidi end uuesti defineerima, et rahvuslusega silmitsi olles ühtsus säilitada.

Kasutuselevõtt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast lüüasaamist Preisimaa poolt kõlasid uued üleskutsed Ungari täielikust eraldamisest Austriast. Selle ärahoidmiseks avaldas keiser Franz Joseph I üleskutse kaksikmonarhiale.

Kuid Ungari riigimees Ferenc Deák tahtis kompromissi taha intellektuaalset jõudu. Esialgu tahtis Deák Ungarile sõltumatust ja toetas 1848. aasta revolutsiooni. Kuid ta eraldus marurahvuslastest ja propageeris muundatud liitu Habsburgide alluvuses. Deák ajas joont, et kui Ungaril oleks täielik sisemine sõltumatus, oleksid kaitse ja välisasjade küsimused nii Austriale kui ka Ungarile "ühised" lähtuvalt pragmaatilisest sanktsioonist. Ta tundis ka, et Ungari lõikaks kasu jätkuvast liidust rikkama, palju industrialiseerituma Austriaga. Lisaks uskus Deák, et kompromiss lõpetaks surve Austriale, kes jätkuvalt valis Ungari kuningriigi ungari ja slaavi rahvastiku vahel.

Kuid surve oli vastupandamatu. Keiserlik kantsler Beust arutas kompromissi kiiresti Ungari juhtidega.

Beust oli eriti innukas uuendama konflikti Preisimaaga ja mõtles, et kiire lahendus Ungariga võiks selle võimalikuks teha.

Kuid Beusti soovitud kättemaksu Preisimaale ei toimunud. Kui aastal 1870 tahtis Beust, et Austria-Ungari toetaks Prantsusmaad Preisimaa vastu, oli Ungari peaminister Gyula Andrássy sellele "jõuliselt vastu", vetostades tõhusalt Austria interventsiooni.

Franz Joseph ja Deák allkirjastasid kompromissi ja see ratifitseeriti Országgyűlés (taastatud Ungari parlament) poolt 30. märtsil 1867.

Tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompromissi järgi oli Austrial ja Ungaril kumalgi eraldi parlamendid, mis kogunesid vastavalt Viinis ja Budas (hiljem Budapest), ja võtsid vastu eraldi seadusi. Kummalgi poolel oli oma valitsus, mida juhtis oma peaminister. "Ühismonarhia" koosnes keiser-kuningast ning välisasjade, kaitse ja rahanduse ühisministritest Viinis. Kompromissi tingimused arutati iga kümne aasta tagant üle.

Jätkuv surve[muuda | redigeeri lähteteksti]

1867. aasta kompromiss pidi olema ajutine lahendus riigi ees seisvatele probleemidele. Kuid tekkinud süsteem säilis kuni riigi sunnitud lõpetamiseni Esimese maailmasõja järel. Riigis Austria sakslaste järel suuruselt teise rahvusgrupi ungarlaste soosimine põhjustas rahulolematust teiste rahvusgruppide, nagu tšehhid ja rumeenlased, seas. Kuigi rahvuste seadus võeti vastu, et säilitada rahvusvähemuste õigusi, lähenesid kaks parlamenti sellele probleemile tegelikkuses väga erinevalt.

Põhiprobleem hilisematel aastatel oli, et kompromiss Ungariga ainult kasvatas ajalooliselt varasema Ungari riigi piirides olnud mitte-ungari vähemusrahvuste ja piirkondade isu. Sellega tundis ungarlaste enamus, et nad olid vastumeelselt ja ainult sunniviisiliselt kompromissiga nõustunud. Oluline hoiatus, et Ungari aadel, magnaadid (suurmaaomanikud), ja linnade ülemklassid olid kompromissiga nõus, oli, et Austria ertshertsog - kes oli eraldi Ungari kuningaks kroonitud - pidi kroonimisel vanduma, et ei muuda või vähenda ajaloolisi kuninglikke volitusi nimetada riigi valitsus, mille valisid välja Ungari aadel (magnaadid) ja ülemklassid. Need Ungari grupid ei nõustunud kunagi andma “oma” vähemustele tunnustust ja kohalikku autonoomiat, mida austerlased lubasid neile kompromissiga anda.

Ungari kuningriigis tundsid mitmed rahvusvähemused kasvavat ungariseerimise survet. Veelgi enam, läbirääkimised, mis toimusid iga kümne aasta järel, viisid sageli põhiseadusliku kriisini. Lõpuks, kuigi kompromissiga loodeti lahendada paljurahvuselise riigi ees olevaid probleeme, säilitades samas suurriigi eeliseid, oli uus süsteem silmitsi sama sisemise survega kui vanagi. Mil määral kaksikmonarhia stabiliseeris riiki, olles silmitsi rahvuslike ärkamistega, ja mil määral see leevendas või süvendas, seda arutatakse isegi tänapäeval, eriti rahvusgruppide poolt piirkondades, kus veel ehitatakse rahvusriike.