Aretē

Allikas: Vikipeedia

Aretē (vanakreeka keeles ἀρετή; eesti keeles voorus, loomutäius) tähendas Vana-Kreekas üldiselt isiku suurepärasust või asja väljapaistvat kvaliteeti või suurt väärtust.

Isikute puhul peetakse silmas tublidust, eriti sõjalises mõttes (vaprus, kangelaslikkus). Sageli on sellega seotud kujutlus, et tubli on ka edukas. Paistab, et algselt oli aretē ainult aadli ideaal. Hiljem võtsid mõiste omaks ka laiemad kihid, eelkõige haridusele orienteeritud linnaülemkiht. See tõi kaasa ka tähenduse muutuse: esiplaanile tulid sotsiaalsed pädevused, eriti kodanikukvaliteedid, ja poliitiline juhtimisvõime.

Vooruslik võib aretē mõttes olla nii inimene, linnriik, käitumine, töö, tööriist kui mistahes inimesse puutuv nähtus. Voorused võivad esineda mitmesugustes funktsioonides: teoreetilistes, eetilistes, poeetilistes, praktilistes, moraalsetes jne. Peamiselt aga seotakse voorused siiski inimese ja tema loomuomadustega.

Antiikfilosoofias oli aretē kui voorus vooruseetika keskne mõiste. Peaaegu kõik filosoofiakoolkonnad olid ühel meelel selles, et õnnestunud elamine ja sellega seotud meeleseisund eudaimonia eeldavad aretē omamist. Mõned filosoofid arvasid, et eudaimonia seisnebki aretē '​s.


Filosoofias on voorus eetika mõistena kasutusel antiigist saadik. Selle vanakreekakeelset tähendust on tõlgitud loomutäiuseks ja "loomuomaduste parimaks väljakujundatuseks", lihtsamalt tähendab aretē parimust. Terviklik väljend ethikē aretē tähendab vanakreeka keeles kombelist täiust või parimust. Voorust võib määratleda kui iseloomuomadust või loomuomaduste kompleksi, mida heaks (agathos) peetakse. Headus pole siinkohal mitte niivõrd moraalne headus või heatahtlikkus, vaid pigem suurepärasus, suutlikkus või tõhusus. Periklese ajal kujunes välja nimetus vooruste kompleksile, mida nimetati kalokagathia (tõlgitakse nt iluheadus, "üllus ja headus"), mis on ühendus ilust ja headusest (kalos kai agathos) ning mis ühendab vooruse määratlusena endas elegantsi ja suurepärasuse kui heroilise ideaali.

Platonist saadik peetakse inimese kardinaalvoorusteks tarkust (sophia), mõõdukust või tervemeelsust (sōphrosynē), vaprust või mehisust (andreia) ja õiglust-õigemeelsust (dikaiosynē). Selliste vooruste filosoofilise määratlemisega hakkas esimesena tegelema Platoni õpetaja Sokrates.

Antiik-Kreeka eetika lähtus vooruste kui inimloomu ideaalide püüdlemisest. Tolle aja eepilises kirjanduses kirjeldatakse teatud vooruste kehastusena sangareid (nt Achilleus, Agamemnon, Odysseus, Theseus jne), kes olid toonase ühiskonna jaoks justkui rollimudelid. Voorused moodustasid terviku, millele vastates võis inimene teenida ära õnnelikkuse või hea saatuse (eudaimonia). Vooruste eetika on samas seotud ka toonase aristokraatia ja kangelaseetikaga, nimelt hinnati inimest pigem tema maine, kuulsuse või sära (doxa, phēmē, kleos) kui tegelike omaduste järgi. Inimesele oli ihaldusväärsem surra kuulsalt ja säravalt kui elada tuhmilt ja silmapaistmatult. Vooruste täideviimine oma elus tagas või arvati tagavat õige maine ja hea elu.

Sõna päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna päritolu ei ole selge. Keskajal tuletati see etümoloogiliselt tegusõnast areskein ('meeldima, rahuldama'),[1] ja ka vanemas teaduskirjanduses oli see etümoloogia levinud.[2] Praeguse uurimisseisu järgi aga otsest seost selle tegusõnaga ei ole, vaid sõna seostatakse sõnaga areíōn (keskvõrre) sõnast agathós 'hea').[3] Arhailisel ajajärgul käis sõna agathos ütluses isikute kohta esmajoones mehe võitlustubliduse kohta: teda peeti heaks, kui ta vapralt võitles. Selline võitleja kuulus ühiskondlikku eliiti, ta oli lugupeetud, suursugune ja reeglina jõukas, seetõttu võis agathos tähendada ka 'aadellik'. Seepärast oli ka keskvõrde põhitähendus 'vapram, tugevam, (võitluses) tublim'.

Tähendus üldkeeles[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikaja üldkeeles tähendab aretē isiku tublidust oma eriliste ülesannete täitmisel või asja (ka looma või kehaosa) kõlblikkust otstarbeks, milleks ta on mõeldud. Näiteks võib aretē olla noal, silmal või hobusel[4]. Isiku puhul seisneb aretē nende tunnuste kogumis, mis teevad ta väljapaistvaks ja suurepäraseks. Käibiv eeskuju on Homerose eepostega määratud kangelaseideaal, mis seisneb vaimsetes ja iseloomuomadustes koos kehaliste eelistega. Kangelane kehastab seda ideaali elus ja surmas; aretē annab talle võime väljapaistvateks saavutusteks, mis toovad kuulsust. "Tubliduse" aspektide seas on praktiline tarkus, vaprus ja ka kehaline jõud.[5] Tubli kangelane on tegutsemis- ja läbilöögivõimeline. Tavaliselt on ta edukas, kuid teda võib tagada ka ebaõnn. Ka Homerose jumalatel on aretē.[6] ja tal on ka naiste aretē, mis meeste omast kardinaalselt erineb.[7]

Nii et aretē antiikaja üldkeeles võib tõlkida "heaolemiseks" (suure kõlblikkuse määra mõttes). Tõlkimine "vooruseks" on eksitav, sest põhitähendus ei pea silmas vooruslikkust moraalses mõttes (kuigi konkreetsetel juhtudel võidakse ka seda silmas pidada). Alles filosoofias käsitatakse aretē '​d järjekindlalt moraalselt.[8]

Homerosel kuulub aretē ainult suursugustele, lihtrahvale on see võõras. Hesiodosel seevastu on olemas ka hoolsate talupoegade aretē. Selle all ei mõtle ta mitte ainult tublidust, vaid eriti õitsengut, töö edukust, mis ilmneb rikkuses ja lugupidamises. Aretē ei ole Hesiodosel edukusest lahutatav.[9]

Sõjamehe aretē '​d ülistab Sparta luuletaja Tyrtaios, kelle jaoks on eriti tähtis valmisolek surra.[10]

Sarnaseid mõtteid on värssides, mis on pärandunud Theognise nime all (Corpus Theognideum). Nagu Tyrtaioselgi, tõstetakse seal esile tubli inimese panust riigile. Mitte enam väljapaistev individuaalne saavutus nagu üksikvõitluses Homerosel, vaid vastupidamine lahingurivis moodustab kodanikeväes vapra sõjamehe aretē.[11] Corpus Theognideumis propageeritakse aretē ideaali, mis seab esiplaanile õigluse kui aadlile spetsiifilise vooruse. Mitteaadlikele (demokraatidele), kes tõrjusid aadli mõju riigis tagaplaanile, omistatakse aretē puudujääk. Luuletaja kaebab selle üle, et kaasaegsetel jääb vajaka traditsioonilise aretē mõistmisest. Neid huvitavat ainult rikkus. Seda peab ta küll aretē üheks aspektiks, ometi ei tohtivat tublidust taandada omandi olemasolule. Tähtsad olevat ka õiglus, vaprus, jumalate austamine, mõõdukus (sōphrosynē) ja praktiline elutarkus.[12]

Pindarosel avaldub aretē spordivõistluses; ühelt poolt on see eelduste asi, teiselt poolt selliseid "tublidusi" ka õpitakse. Ka saavutust nimetab Pindaros aretē '​ks.[13] Lüürik Simonidese jaoks on aretē ja edu lahutamatud; sellel, kes – ka ilma oma süüta – jääb edutuks, ei ole aretē '​d, vaid ta on "halb".[14]

Kirjanduslikult ja poeetiliselt personifitseeriti aretē '​d antiikajal harva; erinevalt Rooma Virtusest kultuslikku austamist jumalusena ei olnud. Kujutavas kunstis on personifitseeritud aretē kujutisi.[15]

Sofistika[muuda | muuda lähteteksti]

5. sajandi teisel poolel eKr tekkis Kreeka linnades, eriti Ateenas, ülemkihis lai ja intensiivne hariduspüüdlus. Haridusvajaduse rahuldamiseks tegutsesid rändõpetajad, kes tasu eest õpetasid. Nende nn sofistide haridus- ja kasvatuspakkumine orienteerus praktilistele eesmärkidele. Nad tahtsid vahendada teadmisi ja vilumusi, mis võimaldasid aktiivset ja edukat osavõttu riigielust ja õigusemõistmisest. Püüeldi aretē poole, mida ei käsitatud enam traditsiooniliste aristokraatlike ideaalide mõttes, vaid seda võidi tõotada igale piisavalt õppimisvõimelisele inimesele. Aretē, mida sofistid ja nende arvukad õpilased silmas pidasid, oli sõnaliselt vahendatav. Jutt oli teadmisest, kvalifikatsioonist, mis peavad tagama sofisti koolituse läbinule edu ja vastava sotsiaalse staatuse. Edu, mis oli kuulunud juba traditsioonilise aristokraatliku tublidusideaali juurde, oli aretē keskne aspekt, mis oli sofistide õpetuse eesmärgiks. Õpilased tahtsid omandada eriti poliitilist läbilöögivõimet.[16]

Sofistide väidet, et aretē on õpitav, üldiselt ei aktsepteeritud. Selle vastased väitsid, et aretē oleneb sünnipärastest eeldustest või et selleni jõutakse omaenda pingutusega ilma võõra kaasabita. Selle vaate pooldajad esitasid argumendi, et ei ole olemas kvalifitseeritud aretē õpetajaid; erinevalt näiteks meditsiinist ei saavat asjatundjate ja võhikute vahel vahet teha. Kuulsatel, eeskujulikel meestel, nagu Periklesel ja Themistoklesel ei olevat õnnestunud omaenda aretē '​d poegadele vahendada, vaid nende pojad olevat osutunud mittetublideks. Paljud sofistide õpilased ei olevat suutnud aretē '​d omandanud ja jäänud edututeks, ja mõni olevat 'aretē '​ga silma paistnud, kuigi ta vastavat koolitust ei saanud.[17]

Aretē filosoofias[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik antiikaja koolkonnad, mis eetikaga tegelesid, välja arvatud kürenaikud, käsitasid aretē '​d vahendina taotletava eudaimonia seisundi saavutamiseks või isegi selle seisundi olemusliku elemendina. Oli olemas isegi käsitus, mille järgi aretē moodustabki kogu eudaimonia. Eudaimonia all mõisteti head, õnnestunud elamist ja sellega seotud meeleseisundit. Sõna tõlgitakse tavaliselt ebatäpselt "õnneks", "õnnelikkuseks" või "õndsuseks", kuid tegu ei ole tundega. [18]

Sokrates[muuda | muuda lähteteksti]

Sokratese jaoks, kelle mõtlemine tiirles õige elamise ümber, oli aretē üks keskne filosoofiline mõiste, mille sisu oli kõlbeline. Sellepärast on "voorus" sobiv tõlkevaste. Voorusliku elu elamine on Sokratese jaoks iga inimese kõrgeim ülesanne. Seda, kuidas täpselt ta selle temaatikaga tegeles, pole võimalik kindlaks teha. Teada on ainult see, mida selle kohta ütleb kirjanduslikult kujutatud "platooniline" (Platoni dialoogides esinev) Sokrates. Platoni Sokratese ja ajaloolise Sokratese vahekord on ebaselge, ajaloolise Sokratese filosoofia rekonstrueerimist peetakse võimatuks.[19]

Platoni Sokratese käsituse järgi, mida Platon ise jagab, ei tule inimesel esmajoones hoolitseda mitte selle eest, mis "tema juurde kuulub", vaid "iseenda" eest. Selle all, mis inimese juurde kuulub, peab ta silmas tema keha, mida ta käsitab millegi välisena, mis ei ole "enda" koostisosa. Veel kaugemal endast on välised hüved, nagu omand, lugupidamine ja au. "Ise", mille eest tuleb hoolt kanda, mis tuleb teha "nii heaks ja mõistuslikuks kui võimalik", [20] on hing. Hing on eetilise vastutuse kandja, ainult hinge "heaolemises" seisneb aretē. See, kes teeb kõlbeliselt head, elab õigesti ja jõuab eudaimonia '​ni. Ainus eeldus selleks on see, et tuntaks ära, mis on kõlbeliselt hea. See eeldus ei ole mitte ainult tarvilik, vaid ka piisav, sest see, kes teab, mis on hüve, see tahes-tahtmata ka teeb alati head. Seega põhineb voorus ainult teadmisel, sest teadmisest hüve kohta tuleneb sundiva paratamatusega elu, mis vastab aretē '​le. Teadmise all peetakse siin silmas seda, et teadja ei ole mitte ainult mõistnud, mis on vooruslik elu, vaid ka saab aru, et niisugune elu on eudaimonia alus ning on seetõttu tema tõelistes huvides. Kui seda ei ole ainult mõtteliselt taibatud, vaid see on täielikult omaks tehtud, siis ei saa enam omaenda huvide vastaselt talitada. Voorusevastane käitumine ei ole enam võimalik.[21] Välised asjaolud – nagu ähvardav väliste hüvede, näiteks omandi ja lugupidamise kaotus ning isegi oht elule – ei saa aretē kohaselt elava inimese otsuseid väärata. Et väliste hüvede omamine ei ole tema eudaimonia jaoks nõutav, vaid põhineb ainult aretē '​l, aretē '​st aga mitte. [22]

Platoni Sokrates on veendunud, et vooruse teadmist on võimalik saavutada ja ka teistele vahendada. Tema jaoks on aretē põhimõtteliselt õpetatav ja ka teistele vahendatav, kui vastavad sünnipärased eeldused on olemas. Õpetatavuse põnhimõtte praktikasse rakendamise suhtes on ta siiski skeptiline, sest aretē olemus ei ole piisavalt selge.[23] Diskussioonis sofist Protagorasega ta isegi vaidlustab õpetatavust,[24] ent seal ei ole tal põhimõttelised, vaid empiirilised argumendid.[25] Seal tuleb kontrollida Protagorase ja teiste sofistide pretensiooni, et nad on aretē õpetajad. Õpetatavuse printsiibile räägib näiliselt vastu ka ajaloolise Sokratese veendumus, et tema ise – nagu kõik teisedki – on mitteteadja (ma tean, et ma midagi ei tea). Tegelikult rõhutas ajalooline Sokrates nähtavasti, et tal ei ole ümberlükkamatut "teadmist" sundival tõestamisel põhineva tõetunnetuse mõttes. Selles mõttes laseb Platon Sokratesel nentida, et ta ei tea, mis on aretē, ega tunne ka kedagi, kes teaks.[26] Sellegipoolest sai Sokrates pidada vooruse teadmist teadmise liigiks, kui ta lähtus teisest teadmisekäsitusest (teadmine nõrgemas mõttes). Selle tähenduse järgi on tegu kindlusega, mis tekib, kui kõik falsifikatsioonikatsed on nurjunud. Platoni Sokratese käsitus vooruse teadmise õpetatus on seetõttu ajaloolise Sokratese tunnetusteoreetilise skepsisega ühitatav.[27]

Platoni Sokratese vaade, et ei ole erilist mehe ega naise voorust, vaid voorus on kõigile inimestele sama ja selle saavutatavusel ei ole soolist erinevust, läheb tõenäoliselt tagasi ajaloolisele Sokratesele. [28]

Platon[muuda | muuda lähteteksti]

Platon laseb oma dialoogides Sokratesel esindada ka positsioone, mis eeldavad spetsiifilist Platoni mõttevara ega ole ajaloolise Sokratesega seostatavad. Siia kuuluvad ütlused aretē ja üksikute vooruste kohta Platoni hingeõpetuse ja ideedeõpetuse raames.

Filosoofiaväline ja filosoofiline aretē[muuda | muuda lähteteksti]

Platon töötab välja oma voorusõpetuse, kasutades aretē mõiste traditsioonilisi ja käibivaid tähendusaspekte ning diskuteerides traditsiooniliste vaadetega. Ta eristab tõelist, mõistuslikul taipamisel põhinevat aretē '​d, mida teostab filosoof, mis on sellest vaatekohast ainult osaliselt õiged või koguni täiesti ekslikud. Filosoofilise aluseta õige käitumine, mida peetakse vooruslikuks, võib põhineda harjumusel ja kasvatusel või looduslikul eeldusel või tulla tegude tagajärgede kalikuleerimisest. Platon ei heida niimoodi motiveeritud praktikat kõrvale, vaid uurib seda kriitiliselt ning õigustab seda osaliselt. Nii tunnustab ta õige kodanikukäitumise väärtust, sest see on riigi püsimiseks möödapääsmatu. Filosoofiliselt harimatud ei praktiseeri küll seda, mida nad vooruseks peavad, selle enese pärast, vaid sellepärast, et nad taotlevad kuulsust ning orienteeruvad ilma kriitilise järelemõtlemiseta ühiskonnas omaksvõetud väärtussüsteemile, ometi aga võib nende tegevus kasulik olla. Et sellised ettekujutused voorusest ei põhine teadmisel, siis ei ole tegu tõelise voorusega. Need on ainult arvamused, mille esindajad ei saa aru, miks need õiged on.[29]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eduardo Luigi De Stefani (toim). Etymologicum Gudianum quod vocatur, Leipzig 1920, lk 190.
  2. ↑ Karl Kerényi. Der Mythos der areté. – Karl Kerényi. Antike Religion, München 1971, lk 240–249, siin 244; Werner Jaeger. Paideia, Berlin 1973, lk 26, märkus 3.
  3. ↑ Pierre Chantraine. Dictionnaire étymologique de la langue grecque. Histoire des mots, Paris 2009, lk 103; Hjalmar Frisk. Griechisches etymologisches Wörterbuch, kd 1, Heidelberg 1960, lk 136; Eduard Schwyzer. Griechische Grammatik, kd 1, 5. trükk, München 1977, lk 501.
  4. ↑ Hobuse aretē Homerosel, Ilias 23, 276; 23, 374.
  5. ↑ Werner Jaeger. Paideia, Berlin 1973, lk 26–28, 41. Homerose aretē-ideaali kohta vt ka: Arthur W. H. Adkins. Merit and Responsibility, Oxford 1960, lk 34–40, 70–71; Thomas Michna. ἀρετή im mythologischen Epos, Frankfurt am Main 1994, lk 19–82.
  6. ↑ Homeros, Ilias 9, 498. Vt: Arthur W. H. Adkins. Merit and Responsibility, Oxford 1960, lk 63–64.
  7. ↑ Arthur W. H. Adkins. Merit and Responsibility, Oxford 1960, lk 36–37.
  8. ↑ Tõlkimise problemaatika kohta vt: Peter Stemmer. Tugend. I. Antike. – Historisches Wörterbuch der Philosophie, kd 10, Basel 1998, vg 1532–1548, siin 1532–1533.
  9. ↑ Hesiodos, Tööd ja päevad 289 ja 313. Vrd Hermann Fränkel. Dichtung und Philosophie des frühen Griechentums, München 1969, lk 136, 614; Arthur W. H. Adkins. Merit and Responsibility, Oxford 1960, lk 71–73; Thomas Michna. ἀρετή im mythologischen Epos, Frankfurt am Main 1994, lk 91–107.
  10. ↑ Tyrtaiose ettekujutuse kohta aretē '​st vt: Werner Jaeger. Paideia, Berlin 1973, lk 125–137; Werner Jaege. Tyrtaios über die wahre ΑΡΕΤΗ. – Werner Jaeger. Scripta minora, kd 2, Rooma 1960, lk 75–114, siin 88–99; Karl Kerényi. Der Mythos der areté. – Karl Kerényi. Antike Religion, München 1971, lk 240–249, siin 245.
  11. ↑ Georgios Karageorgos. Die Arete als Erziehungsideal in den Dichtungen des Theognis, Frankfurt am Main 1979, lk 98.
  12. ↑ Georgios Karageorgos. Die Arete als Erziehungsideal in den Dichtungen des Theognis, Frankfurt am Main 1979, lk 76–156; Lena Hatzichronoglou. Theognis and Arete. – Arthur W. H. Adkins jt (toim). Human Virtue and Human Excellence, New York 1991, lk 17–44; Harald Patzer. Der archaische Areté-Kanon im Corpus Theognideum. – Gebhard Kurz jt (toim). Gnomosyne. Menschliches Denken und Handeln in der frühgriechischen Literatur, München 1981, lk 197–226, siin 213–215.
  13. ↑ Pindaros, teine olümpiaood 53; üheksas olümpiaood 101; kümnes olümpiaood 20; üheteistkümnes olümpiaood 6; kolmas Isthmose ood 4; seitsmes Isthmose ood 22. Vrd: Hermann Fränkel. Dichtung und Philosophie des frühen Griechentums, München 1969, lk 557.
  14. ↑ Simonides, F 260 Poltera (= 542 Poetae melici Graeci), toim Orlando Poltera. Simonides lyricus. Testimonia und Fragmente, Basel 2008, lk 203–209, 454–467 (kriitiline väljaanne tõlke ja kommentaariga). Vrd: Hermann Fränkel. Dichtung und Philosophie des frühen Griechentums, München 1969, lk 352–353, 614.
  15. ↑ Aretē kohta kujutavas kunstis vt: Jean-Charles Balty. Arete I. – Lexicon Iconographicum Mythologiae Classicae (LIMC), kd 2/1, Zürich 1984, lk 581–582 (tekst) ja kd 2/2, Zürich 1984, lk 425–426 (illustratsioonid) ning täiendus Supplementum 2009, Düsseldorf 2009, kd 1, lk 85 (tekst) ja kd 2, lk 196 (illustratsioon); Cecil Maurice Bowra. Aristotle's Hymn to Virtue. – The Classical Quarterly 32, 1938, lk 182–189, siin 187–188.
  16. ↑ Selle aretē kontseptsiooni kohta vt: George B. Kerferd, Hellmut Flashar. Die Sophistik. – Hellmut Flashar (toim). Sophistik, Sokrates, Sokratik, Mathematik, Medizin (Grundriss der Geschichte der Philosophie. Die Philosophie der Antike, kd 2/1), Basel 1998, lk 1–137, siin 12–13; Jörg Kube. ΤΕΧΝΗ und ΑΡΕΤΗ. Sophistisches und platonisches Tugendwissen, Berlin 1969, lk 48–69.
  17. ↑ Jörg Kube. ΤΕΧΝΗ und ΑΡΕΤΗ. Sophistisches und platonisches Tugendwissen, Berlin 1969, lk 55–57.
  18. ↑ Peter Stemmer. Tugend. I. Antike. – Historisches Wörterbuch der Philosophie, kd 10, Basel 1998, vg 1532–1548, siin 1533; Friedemann Buddensiek. Eudaimonie. – Christian Schäfer (toim). Platon-Lexikon, Darmstadt 2007, lk 116–120.
  19. ↑ Uurimisloolise ülevaate annab: Louis-André Dorion. The Rise and Fall of the Socratic Problem. – Donald R. Morrison (toim). The Cambridge Companion to Socrates, Cambridge 2011, lk 1–23.
  20. ↑ Platon. Sokratese apoloogia 36c.
  21. ↑ Klaus Döring. Sokrates, die Sokratiker und die von ihnen begründeten Traditionen. – Hellmut Flashar (toim).: Sophistik, Sokrates, Sokratik, Mathematik, Medizin (Grundriss der Geschichte der Philosophie. Die Philosophie der Antike, kd 2/1), Basel 1998, lk 139–364, siin 157–159.
  22. ↑ Terence Irwin. Plato’s Ethics, New York 1995, lk 55–60, 73–75.
  23. ↑ Terence Irwin. Plato's Ethics, New York 1995, lk 140–141.
  24. ↑ Platon, Protagoras 319a–320c.
  25. ↑ Vt: Lynn Huestegge. Lust und Arete bei Platon, Zürich 2004, lk 21–25.
  26. ↑ Platon, Menon 71b–c.
  27. ↑ Klaus Döring. Sokrates, die Sokratiker und die von ihnen begründeten Traditionen. – Hellmut Flashar (toim). Sophistik, Sokrates, Sokratik, Mathematik, Medizin (Grundriss der Geschichte der Philosophie. Die Philosophie der Antike, kd 2/1), Basel 1998, lk 139–364, siin 159–160, 164.
  28. ↑ Patricia Ward Scaltsas. Virtue without Gender in Socrates. – Konstantinos J. Boudouris (toim). The Philosophy of Socrates, Ateena 1991, lk 408–415.
  29. ↑ Dirk Cürsgen. Tugend/Bestform/Exzellenz (aretê). – Christian Schäfer (toim). Platon-Lexikon, Darmstadt 2007, lk 285–290, siin 286; Terence Irwin. Plato's Ethics, New York 1995, lk 229–237.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aretē&oldid=5476902"