Menon
|
See artikkel räägib väepealikust; Platoni teose kohta vaata artiklit Menon (dialoog) |
Menon (umbkaudu 423 eKr – umbkaudu 400 eKr) oli vanakreeka poliitik ja Tessaalia väepealik. Ta juhatas Kreeka abivägesid Kyros Noorema sõjaretkel Pärsia kuninga Artaxerxes II vastu (401 eKr).
Nii Xenophoni kui ka Platoni järgi oli ta surres õitsvas nooruses. Ta oli tõenäoliselt pärit Pharsalosest, kuigi Diodoros paigutab ta sünnikoha Larissasse.[1] Tema isa nimi oli Alexidemos ja rohkem temast teada pole. Tõenäoliselt olid tema sugulased ka kaks varem mainitud Menoni. Esimene neist tuli aastal 476 eKr Kimonile appi ja sai selle eest Atika kodakondsuse.[2] Teine neist juhatas aastal 431 eKr Peloponnesose sõjas Ateenaga liidus olnud Tessaalia ratsaväelasi.[3]
Xenophon kujutab Menoni vaenulikult, väites, et Menon oli ebaaus ja ambitsioonikas noormees,[4] kuigi tema käitumise analüüs seda väita ei võimalda.[5]
Esimesed täpsemad teated Menonist pärinevad tema Pärsia sõjakäigu ajast, kuid ta on tegelane ka Platoni samanimelises dialoogis. See dialoog on tõenõoliselt fiktiivne, selle toimumisaeg on kas aasta 402 eKr[6] või koguni 401 eKr,[7] mil Menon oli juba sõjaretkele asunud ja külastas Anytose kutsel Ateenat. Dialoogi väitel oli Menon Gorgiase õpilane.[8]
Menon oli Tessaaliast pärit 1000 hopliidi ja 500 peltasti juhiks, kes suundusid palgasõduritena toetama Kyros Noorema nõuet Pärsia troonile.[9]
Teel olles juhatas Menon väesalka, mis eskortis Kiliikia kuninganna Epyaxa tagasi Kiliikiasse.[10] Sel retkel kaotas ta paarsada sõdurit, kuna need kas siis eksisid teel ja hukkusid või hukati nad rüüstamise eest.[11]
Kyros varjas algselt kreeklaste eest oma plaane ja andis neist teada alles siis, kui need olid jõudnud Eufrati kallastele. Kui ta siis neid informeeris, et nende kavatsuseks on kuningas Artaxerxes II kukutamine, tõi see kaasa Kreeka vägede pahameele. Kreeklased nõudsid suuremat tasu. Tol hetkel võitis Menon Kyrose poolehoiu, ületades esimesena Eufrati ja lõhestades nii Kreeka vägede üksmeele.[12] Veidi hiljem puhkes konflikt Menoni ja spartalasi juhatanud Klearchose vahel, mille käigus Menoni väed üritasid spartalast kividega surnuks visata. See tõi peaaegu kaasa sõja Menoni ja Klearchose vägede vahel.[13] Nende sündmuste põhjal võib eeldada, et Menoni väes olid suured distsipliiniprobleemid. Xenophoni väitel oli Menoni põhivõtteks oma vägede lojaalsuse tagamisel osalemine nende pahategudes.[14][15]
Kui Kyros viimaks Kynaxa lahingus Tissapherneselt lüüa sai, pidasid kreeklased endid lahingu võitjaks, sest nemad olid pärslased purustanud. Klearchos asus toetama Kyrose väepealikku Ariaeust, sellal kui see koos Menoniga asus salamisi Tissaphernesega läbirääkimisi pidama. Ktesiase väitel otsustas Menon sel hetkel oma väed reeta.[16] Samas ei olnud Ktesias ise sündmuspaigal ja tema allikaks oli tõenäoliselt Klearchos. Xenophon kirjutab, et Menon üritas pigem Tissaphernese abiga võtta kreeka vägede juhatus Klearchoselt üle. Sherylee Basset oletab, et Tissaphernes kasutas kreeklaste vahelisi lahkhelisid, nõrgestamaks kõige tugevamat lahinguväljale jäänud sõjasalka.
Ariaeus loobus kuningatiitlist ja Tissaphernes kutsus kreeklased läbirääkimistele. Menoni palvel need nõustusidki ja neli kindralit ning 20 ohvitseri suundusid väikese saatjaskonnaga läbirääkimistele. Seal nad reedeti, ohvitserid ja suurem osa sõdureist tapeti, kindralid võeti kinni ning viidi Babüloni, kus nad kõik peale Menoni hukati.[17] Diodorose väitel säästeti tema elu, kuna ta aitas kreeklasi reeta.[18] Ktesias mainib sedasama, kuid ilma põhjenduseta. Tema aruanne on selles mõttes usaldusväärne, et ta viibis hukkamiste ajal Babülonis ja viibis Klearchose hukkamise juures. Xenophon väidab kuuldule tuginedes, et Menonit ei hukatud kohe, teda piinati eelnevalt aasta otsa ja hukati alles siis.[19] Ktesiase ja Xenophoni jutustuste vahel ei pruugi olla vastuolu, kui Menonit tõepoolest kohe ei tapetud ja tema hukkamine viibis veel aasta.[20]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Bigwood, Ancient Accounts of the Battle of Cunaxa, lk. 350
- ↑ Michael J. Osborne: Naturalization in Athens, Bd. 3/4, Brüssel 1983, lk. 20–23.
- ↑ Thukydides 2,22,3.
- ↑ Xenophon, Anabasis, II.6.21-27
- ↑ Brown, Truesdell S. "Menon of Thessaly" Historia: Zeitschrift für Alte Geschichte, 35:4 lk. 401
- ↑ Debra Nails, The People of Plato, lk 204
- ↑ Hoerber, "Plato's Meno," lk 78.
- ↑ Platon 'Menon 70b & 96d
- ↑ Xenophon, Anabasis, I.2.6
- ↑ Xenophon, Anabasis I.2.20
- ↑ Xenophon, Anabasis, I.2.25
- ↑ Xenophon, Anabasis, I.4.11-17
- ↑ Xenophon, Anabasis, I.5.11-13
- ↑ Xenophon, Anabasis, II.6.27
- ↑ Bassett, Sherylee R. "Innocent Victims or Perjurers Betrayed? The Arrest of the Generals in Xenophon's Anabasis," The Classical Quarterly, New Series, 52: 2 (2002) lk 447–461
- ↑ Ktesias Persica §68
- ↑ Ktesias Persica §69
- ↑ Diodorus, Bibliotheca historica, XIV.27.2
- ↑ Xenophon, Anabasis, II.6.29
- ↑ Bigwood, Ancient Accounts of the Battle of Cunaxa, lk 356
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Xenophon. Anabasis, 2, 6, 21–27.
- Ktesias Knidosest. Persika, F 27 ja F 28.
- John S. Morrison. Meno of Pharsalus, Polycrates, and Ismenias. – The Classical Quarterly, 36, 1942, lk 57–78.
- Truesdell S. Brown. Menon of Thessaly. – Historia, 35, 1986, lk 387–404.
- Monique Canto-Sperber. Platon: Ménon, 2., ümbertöötatud trükk, Paris 1993, lk 17–26.
- Debra Nails. The People of Plato, Indianapolis 2002, lk 204–205.
- Richard Goulet. Ménon de Pharsale. – Richard Goulet (toim). Dictionnaire des philosophes antiques, kd 4, Paris 2005, lk 484–485.