Kürenaikud
Kürenaikud (vanakreeka keeles Κυρηναϊκοί (Kyrēnaïkoi) olid hedonistlikud filosoofid Vana-Kreeka filosoofiakoolkonnast.
Koolkonna rajas Sokrates õpilane Aristippos (umbes 435 eKr – 356 eKr) Küreenest Ateenas IV s eKr. Ta tuli noorena Ateenasse, et saada Sokratese õpilaseks, kuid tema filosoofilised vaated kujunesid hoopis teises, naudingute poole püüdlemise suunas. Usutakse, et paljud Aristippose ehk Küreene koolkonna printsiibid formaliseeriti tema samanimelise lapselapse poolt.
Kürenaikud rõhutasid valu, mis kõigi jaoks ebameeldiv, ja naudingu, mis kõigi jaoks meeldiv, vastandumist õpetades, et tõeline mõnu on olemuslik tunne, mis ei tähendanud mitte ainult kannatuste puudumist (nagu ütles Epikuros), vaid aistingute vaba nautimist. Väideti, et füüsiline lõbu ületab mistahes vaimse hüve. Epikuurliku arusaamaga, et nauding seisneb valu ja kannatuste puudumises, kürenaikud ei nõustunud, sest naudingu puudumine ei ole iseenesest valu. Kürenaikud kinnitasid, et kehalised naudingud on kaugelt paremad kui vaimsed naudingud, ja et kehalised kannatused on palju hullemad kui vaimsed kannatused, mistõttu nad ka pöörasid rohkem tähelepanu kehale kui vaimule.
Koolkond ei jäänud kestma ning asendus sajandi pärast Epikurose koolkonnaga.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kürenaikude koolkonna lõi Sokratese õpilane ja Platoni eakaaslane Aristippos (umbes 435 eKr – umbes 356 eKr). Koolkond on saanud nime Aristippose kodulinna Küreene järgi - tolleaegne Kreeka koloonia Põhja-Aafrikas(vt Kürenaika). Aristippos jagas filosoofilisi teadmisi ka oma tütre Aretega ja tema omakorda õpetas oma poega Aristippust, kes hiljem sõnastas mitmed kürenaikude koolkonna teooriad. Tänu sellele peavad paljud just Aristippose lapselast selle kooli rajajaks ning Aristippost vaid selle nimeliseks juhiks. Kuigi täpselt määratleda, kes panustas rohkem või vähem, on võimatu. Diogenes Laërtius tõi aga välja pika nimekirja raamatutest, mille Aristippus olevat kirjutanud. See-eest väitis ta ka, et Sokratese sõnade järgi ei olevat Aristippus midagi kirjutanud. Hilisemad Epikurose eakaaslastest kürenaikud Hegesias, Anniceris ja Theodoros sõnastasid ümber mitmed kürenaikude eetilised õpetused, igaüks omamoodi, mille tõttu lagunes koolkond laiali umbes 3 aastat eKr, avaldades siiski mõju hilisematele filosoofidele.[1][2]
Epistemoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Kürenaikud olid empiriirikud ja skeptikud. Empiirikutena uskusid nad, et kogu meie teadmiste allikas on meie isiklikud läbielamised, kogemused. Skeptikutena olid nad veendunud, et kogemused ei anna meile veel teadmisi objektist, millest sõltuvalt saime kogemuse osaliseks. Näiteks näeb inimene halli värvi. Selle põhjustab arvutiekraani, mis on hall, vaatamine. Inimene saab teadmise, et näeb halli värvi, mitte teadmise, et arvutiekraan on hall.[2]
Eetika[muuda | muuda lähteteksti]
Kürenaikud olid meelelised hedonistid. See tähendas, et suurim õndsus, mida inimene elu jooksul kogeda võib, on tema isiklik, eelkõige füüsiline, mõnutunne. Kogu muu on vajalik vaid selle õndsuse kestmiseks. Nad väitsid, et instinktiivselt püüeldaksegi kõigest enda elu nauditavaks tegemise poole, vältides ebamugavusi, sest ainsad naudingud, millest inimesed osa saavad, on nende isiklikud. Seega saab kürenaikud liigitada egoistliku hedonismi alla.
Nauding ja valu on mõlemad justkui dünaamilised mehhanismid. Nauding toimib sujuvalt, ladusalt, valu aga karmilt, konarlikult. Nende kahe liikumise vaheline olek ei paku ei naudingut ega valu. Nii väitsid kürenaikud. Epikuros aga pidas just seda homoöostaatilist olukorda, mil puudub valu, vajadus, mure, kõige meeldivamaks. Kürenaikud aga väidavad, et vaid laibad on valust ja ihadest vabad.
Kürenaikud liigitasid naudingud kaheks: 1) füüsilised (näiteks seksuaalne rahulolu); 2) vaimsed (näiteks hea majanduslik olukord) ning vastandudes epikuurlastele väitsid, et mitte kõik kehalised mõnud ei põhine mõistuslikel mõnudel. Seevastu on füüsiline nauding alati ilmekam tunne kui vaimne nauding. Samamoodi nagu ihuline valu on tõhusam karistus kui vaimne, tuues näiteks, et kriminaale karistatakse just füüsilist valu põhjustades.[2]
Hilisemad kürenaikud[muuda | muuda lähteteksti]
Hegesias oli äärmiselt pessimistlik filosoof. Ta väitis, et õnnelikkust on võimatu saavutada, sest kõik elus toimuv on juhus ning taandub võitlusele valu ja kurbusega.[3] Väidetavalt reklaamis filosoof ka surma kui midagi õndsat. Hegesiasel keelati loengute pidamine, sest mitmed inimesed publiku seast sooritasid pärast tema kuulamist enesetapu. Ta rõhutas veel, et kõik, mida inimene teeb, on tema isiklikest huvidest lähtuv, seega ei saa olemas olla tõelisi sõprussuhteid.
Anniceris pehmendas Hegesiase ekstreemset psühholoogilist egoismi, väites, et tõeline sõprussuhe on siiski võimalik, sest ta nägi, kuidas armastus sõprade vastu pani inimesi loobuma osadest naudingutest. Anniceris hoiatas ka sõprade ärakasutamise eest.
Theodoros, Annicerise õpilane ja ateist, vastandus teooriale, et hea ja halb on olemuselt vastandid. See-eest on need hoopis vaheetapid skaalal, mille ühes otsas on rõõm kui kõrgeim headus ja lein kui kõrgeim halbus. Theodorus eitas sarnaselt Hegesiasele tõeliste sõprussuhete võimalikkust, tuues näiteks, et targad inimesed on iseseisvad ega vaja sõpru, rumalad inimesed sõbrunevad aga vaid omakasupüüdlikult. Ta suhtus skeptiliselt ka abielurikkumisse, varastamisse ja pühaduseteotusesse, mis olemuselt ei ole tegelikult halvad ning võiksid olla vahel lubatud. Neid põlatakse lihtsalt sotsiaalsete eelarvamuste tõttu, rahva kontrollimise hüvanguks.[2]