Aleksander Paldrok

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Paldrok (akvarell)

Aleksander Paldrok VR I/2 (1936. aastani Aleksander Paldrock; 16. mai 1871 Kavastu vald, Tartumaa1. juuli 1944 Kuressaare) oli eesti arstiteadlane ja sõjaväelane (kindralmajor). Eesti Teaduste Akadeemia tegevliige (1938–1940).

Elukäik ja teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Paldrok (aastani 1936 Paldrock) sündis 16. mail 1871 Tartumaal kaupmees Karl Paldrocki perekonnas, käis Tartus gümnaasiumis ning lõpetas 1889. aastal. Aastatel 18901895 õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ja lõpetas selle arsti kutsega. Juba 1898. aastal kaitses doktoriväitekirja „Zur Entwickelungsgeschichte der Dickdarmbrueche“, millega omandas dr. med. kraadi.

Paldroki edaspidine elu ja töö oli tihedalt seotud naha- ja suguhaiguste erialaga, küll praktiseeriva arstina, küll teadlase ja õppejõuna. 1904. aastal hakkas ta eradotsendina lugema dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste kursust ning töötas ta Tartus dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste eradotsendina.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks nimetati ta 1938. aastal loodusteaduste alal.

Sõjaaeg ja professoriks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Jaapani sõja puhkedes pidi ta katkestama oma teadusliku töö ja asuma sõjaväeteenistusse. Töötades arstina viibis ta aastatel 1910–1912 välismaal. 1915. aastal nimetati Paldrok Tartu ülikooli naha- ja suguhaiguste dotsendiks, kaks aastat hiljem erakorraliseks professoriks.[1] 1919. aastal asus ta dermatoloogia ja veneroloogia õppetooli korraliseks professoriks.[2] Ennastsalgava töö eest Sõjaväe Tervishoiuvalitsuses ülendas Vabariigi Valitsus prof. A. Paldroki 1920. aastal sanitaar-kindralmajoriks ja talle anti vabadusrist.[3]

Dermatoveneroloogide õpetamise korraldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paldrok oli võimekas organisaator. Tema sellealased võimed tulid eriti ilmsiks nahahaiguste polikliiniku ja kateedri rajamisel. Samal ajal valmistas ta ette dermatoveneroloogide kaadrit. Paldroki algatusel avati 7. septembril 1919 ülikooli juures iseseisev dermatoveneroloogia kateeder, mille juhatajana ta töötas 1941. aasta veebruarini.[2]

Leprosoorium ja leeprauurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Paldrok juhatas 1921. aastast peale ka Tartu lähedal asunud Muuli leprosooriumi. Rahvusvaheliselt saigi professor Paldrok kuulsaks just oma leepraalaste uurimustega. Ajavahemikus 1894–1941 avaldas ta üle 100 teadustöö. 1925. aastal esitas Aleksander Paldrok leepra süsihappelume ja kullapreparaatidega ravimise meetodi. See originaalne meetod äratas üldist tähelepanu maailma leproloogide hulgas, mille tõttu Tartut külastasid paljude riikide tuntud teadlased. Korduvalt esines Aleksander Paldrok rahvusvahelistel leeprakonverentsidel ja -kongressidel Moskvas, Genfis, Budapestis, Stockholmis, Uppsalas, Kairos ja mujal. Paldroki poolt kasutusele võetud ravimeetod ei ole leeprahaigete ravimisel tähtsust minetanud tänini.

Nobeli meditsiiniauhinna kandidaat[muuda | muuda lähteteksti]

Selle ravimeetodi eest esitati ta kolm korda Nobeli meditsiiniauhinna kandidaadiks[viide?]. Paldrok oli valitud Leopoldina-nimelise teaduste akadeemia liikmeks Saksamaal (1927), Pariisi Leeprauurijate Seltsi aupresidendiks, Pospelovi-nimelise Seltsi liikmeks Nõukogude Liidus, Rootsi Arstide Seltsi liikmeks jne. Ungari valitsuselt teenis Paldrok 2. järgu teeneteristi teadusliku tegevuse eest.[2]

Õpikud, artiklid ja rahvavalgustus[muuda | muuda lähteteksti]

Professor Paldroki teaduslik uurimistöö ei piirdunud üksnes leepra uurimisega. Ta on kirjutanud artikleid ka mikrospooria, psoriaasi, nahavähi, erütematoosi, eriti aga gonorröa ja muude suguhaiguste profülaktika alalt. Tema sulest on ilmunud naha- ja suguhaiguste õpikud eesti ning vene keeles.

Aleksander Paldrok pööras suurt tähelepanu sanitaarharidustööle, pidades populaarteaduslikke loenguid. Tema sulest ilmus ka rohkesti populaarteaduslikke raamatuid, neist tähtsamad on „Loomulik ravimisõpetus“ (1931) ja „Edu, tervis, ilu“ (kokku 10 vihku, 1933).[2]

Ühiskondlik ja seltsielu[muuda | muuda lähteteksti]

Ülikoolitöö kõrvalt võttis Aleksander Paldrok agaralt osa ühiskondlikust ja seltskondlikust elust. Ta oli Fraternitas Estica asutajaliige ja auvilistlane. Ta oli pikemat aega Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees ja skautide maleva vanem. Paldrok propageeris karskust ja oli ka ise karsklane. Ta hindas kõrgelt sporti ja oli noorpõlves ise sportlane. Tema perekonnas kasvas üles 6 last.

Elu lõpuaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Paldroki haud Kudjape kalmistul

1941. aastal asus ta Saksamaale, kust pöördus tagasi Eestisse 1942. aastal. Aleksander Paldrok suri 1. juulil 1944 Kuressaares ja on maetud Saaremaale Kudjape kalmistule.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Püha Anna Keiserliku Ordu III klassi orden
  • Püha Stanislavi Keiserliku ja Tsaarliku Ordu II klassi orden
  • 1920 Vabadusristi I liigi 2. järk
  • 1921 Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk
  • 1927 Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste
  • 1930 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste
  • 1932 Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu Suurrist
  • 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk
  • Püha Stanislause 3. järgu autäht mõõkadega
  • Püha Anna 3. järgu autäht

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Gonokokkus Neisseri : eine literärische und bakteriologisch-expreimentelle Studie. Jurjev, 1907
  • Suguhaigused. Tartu, 1924
  • Noorsoo suguelust. Tartu, 1931
  • Loomulik ravimisõpetus. Tartu, 1931–1934
  • Eestist Egiptusesse: reisumärkmeid. Kuressaare, 1939

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Prof. A. Paldrock 60-aastane – Päewaleht, nr. 132, 16 mai 1931
  3. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00008_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=c62884afe57092b972ef1e0cf957113f

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vestlus prof Paldrockiga võitlusest leepraga. Uus Eesti, 23. november 1937, nr. 319, lk. 5.
  • Professor Aleksander Paldrok. Kirjanduse nimestik 1896–1991. Tartu, 1994.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]