Aleksander Paldrok

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Paldrok (akvarell)

Aleksander Paldrok VR I/2 (1936. aastani Aleksander Paldrock; 16. mai 1871 Kavastu vald, Tartumaa1. juuli 1944 Kuressaare) oli eesti arstiteadlane ja sõjaväelane (kindralmajor).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Paldrok oli kaupmehe poeg. Ta õppis Tartu Ülikoolis aastatel 18901895 (lõpetas arsti kutsega). 1898. aastal kaitses ta väitekirja Zur Entwickelungsgeschichte der Dickdarmbrueche ja omandas dr. med. kraadi. Paldrok oli Fraternitas Estica asutajaliige ja auvilistlane. 1904. aastast töötas töötas ta Tartus dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste eradotsendina.

Vene-Jaapani sõja puhkedes pidi ta katkestama oma teadusliku töö ja asuma sõjaväeteenistusse. Töötades arstina, viibis ta aastatel 1910-1912 välismaal. 1915. aastal nimetati Paldrok naha- ja suguhaiguste dotsendiks, kaks aastat hiljem erakorraliseks professoriks.[1] 1919. aastal asus ta dermatoloogia ja veneroloogia õppetooli korraliseks professoriks.[2] Ennastsalgava töö eest Sõjaväe Tervishoiuvalitsuses ülendas Vabariigi Valitsus prof. A. Paldroki 1920. aastal sanitaar-kindralmajoriks ja talle annetati vabadusrist.[3]

Pärast Eesti Vabadussõda asus prof. Paldrok uuesti Tartu Ülikooli teenistusse ja juhatas 1921. aastast peale ka Tartu lähedal asunud Muuli leprosooriumi, samuti dermatoloogia polikliinikut.[2]

Rahvusvahelise kuulsuse tõid professor Paldrokile leepra ravivõtete uurimused. Aleksander Paldrok leiutas meetodi leepra ravimiseks süsihappelume ja kullapreparaatidega. Ta esitati kolm korda Nobeli meditsiiniauhinna kandidaadiks. Paldroki tegevust hindas Halle Loodusteaduste Akadeemia akadeemiku kraadi andmisega, Prantsusmaa ülemaailmne leproloogide selts aupresidendiks valimisega ja Rootsi ning Venemaa arstide seltsid auliikmeks nimetamisega. Ungari valitsuselt teenis Paldrok 2. järgu teeneteristi teadusliku tegevuse eest.[2]

Ülikoolitöö kõrvalt oli Paldrok aktiivne ka seltskondlikus tegevuses. Ta oli kauemat aega Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees ja skautide maleva vanem. Paldrokilt valmis koguteos "Loomulik ravimisõpetus".[2]

Ta oli Eesti Teaduste Akadeemia liige.

1941. aastal asus ta Saksamaale, kust pöördus tagasi 1942. aastal.

Aleksander Paldroki haud Kudjape kalmistul

Aleksander Paldrok on maetud Saaremaale Kudjape kalmistule.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vestlus prof Paldrockiga võitlusest leepraga. Uus Eesti, 23. november 1937, nr. 319, lk. 5.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2
  • Püha Anna Keiserliku Ordu III klassi orden
  • Püha Stanislavi Keiserliku ja Tsaarliku Ordu II klassi orden
  • 1920 Vabadusristi I liigi 2. järk
  • 1921 Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk
  • 1927 Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste
  • 1930 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste
  • 1932 Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu Suurrist
  • 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk
  • Püha Stanislause 3. järgu autäht mõõkadega
  • Püha Anna 3. järgu autäht

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] TÜ õppejõud kuni 1918. Üliõpilased kuni 1918
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Prof. A. Paldrock 60-aastane - Päewaleht, nr. 132, 16 mai 1931
  3. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00008_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=c62884afe57092b972ef1e0cf957113f

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]