Muuli leprosoorium

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Muuli leprosoorium oli leeprahaigete haigla (leprosoorium), mis rajati 1891. aastal. See asus Tartu lähedal Muulil, praegu on see koht juba linna piires Veeriku linnaosas.[1]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Muuli leprosoorium asutati Liivimaa Leepratõrje Seltsi ja Tartu ülikooli kirurgiaprofessori Eduard von Wahli ettevõtmisel. See oli esimene selle seltsi poolt avatud leprosoorium ja ühtlasi esimene spetsialiseeritud asutus pidalitõbiste tarvis. Asutus avati 25. septembril (vkj) 1891. Avamise päeval asus Muulile elama esimene pidalitõbine, kes võttis endale ka majahoidja kohustused.

Patsiendid[muuda | muuda lähteteksti]

1891. aasta lõpuks oli majas 14 haiget. 1892. aastal tuli juurde 23 haiget, neist 5 suri, 10 haiget viidi üle vastavatud Ninasi leprosooriumisse Peipsi äärde. Varjupaigast lahkus 8 haiget, kes polnud enam nakkusohtlikud. Aasta lõpuks oli haigete arv jälle 14.

1917. aastal viidi kõik haiged üle Tarvastu leprosooriumi. Muulil algas töö uuesti 1922. aastal.[2]

Töö lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Muuli leprosooriumit ei suletud. Selle tegevus lõppes, kui Nõukogude väed vallutasid 1944. aastal Tartu. Haiged jooksid laiali, hiljem paigutati nad teistesse Eesti leprosooriumitesse. Leprosooriumis hooliti haigetest ja nende elu prooviti igati paremaks muuta. [viide?]

Tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on hoonest alles vaid veidike vundamenti. Muuli leprosooriumil oli oluline koht leeprahaigete ravis, seal tegeleti aktiivselt teadustööga leepra paremaks tundmaõppimiseks ja ravimi väljatöötamiseks. Haigla oli tuntud ka väljaspool Eestit, seda näitavad arvukate välisleproloogide külastused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sarv, A. 2001. Meenutades vanu asju hoiame mõnikord ära uued probleemid. Hippokrates, 29, 562-563
  2. !Muuli leprosoorium 40-aastane" Postimees nr 270, 5. oktoober 1931

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]