Aleksander Nevski katedraal (Sofia)

Allikas: Vikipeedia
Vaade katedraalile lõunast
Vaade katedraalile põhja poolt. Taamal paistab parlamendihoone.

Aleksander Nevski katedraal (bulgaaria keeles Храм-паметник "Свети Александър Невски") on õigeusu kirik Bulgaaria pealinnas Sofias.

Aleksander Nevski katedraal on Bulgaaria Õigeusu Kiriku patriarhi katedraal. Kirik sai nime Aleksander Nevski järgi.

Katedraal paikneb 3170 m² suurusel alal ja mahutab 5000[1][2]–7000[3] inimest. See on Serbia Püha Sava kiriku järel suuruselt teine kirik Balkanil.[2][1]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Peasissepääs
Sisevaade

Katedraal asub Sofia kesklinnas Aleksander Nevski väljaku ääres. Kiriku geograafilised koordinaadid on 42° 41′ 45″ N, 23° 19′ 59″ E.

Ka katedraali ümber paiknevad tähelepanuväärsed hooned. Kirikust idas on Rahvusgalerii väliskunsti muuseum, lõunas parlamendihoone ja selle juures Aleksander II monument, edelas Teaduste Akadeemia, loodes Püha Sofia kirik.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Nevski katedraal on uusbütsantsi stiilis viielööviline basiilika. See on mitme kupli ja poolkupli ning silindervõlviga ristkuppelkirik.[3]

Kiriku peaportaal on läänes. Sissepääsud on ka põhja- ja lõunaküljel.

Kiriku pikkus on 76 meetrit ja laius 53 meetrit.[3] Peakuppel on teistest kuplitest märgatavalt suurem. Selle kõrgus on 45 meetrit.[1] Peakuppel, kellatorni kuppel ja kabelite kuplid on kullatud 0,4 mikromeetrise kullakihiga.[4][3] Kuplid kullati 1960. aastal Venemaalt kingituseks saadud lehtkullaga. Hiljem on neid üle kullatud.[3] Kupli alumises servas on kuldsete tähtedega kirjas meieisapalve.[1]

Katedraal jaguneb sügavuses kolmeks osaks: kahe kabeliga narteksiks, keskosaks ja altariruumiks. Narteksi kohal asub kellatorn.[4] Kellatorni kõrgus on ligi 53 meetrit. Selles on 12 kella, mis kaaluvad kokku 23 tonni, väikseima kella mass on 10 kg ja suurima oma 12 tonni.[1] Kellahelin kostab 15 km kaugusele.[2]

Katedraal on ehitatud Vratsa lubjakivist.[2] Välisseinal on 1,4 meetri kõrgune graniitsokkel, mis ulatub põranda tasapinnani. Läänefassaadil on 30 m kõrgusel paiknev Anton Mitovi loodud Aleksander Nevskit kujutav mosaiik. Kummalgi pool peaust on Carrara marmorist plaat tänukirjaga vene rahvale.[4]

Katedraali sisemuse kujundasid Venemaa ja Bulgaaria tunnustatumad kunstnikud.[3] Külluslikus sisekujunduses paistavad silma mitmesugused marmorkaunistused, mosaiigid ja seinamaalid ning bulgaaria, vene ja tšehhi kunstnike loodud 82 ikooni. Tähelepanuväärsed on marmorist ikonostaas, troonid ning ambon. Suurejooneline on ka Ferdinand I ja tema abikaasat Eleonorat kujutav seinamosaiik.[2] Uhkete nikerdustega uksed on valmistatud Slavoonia tammest.[2]

Seina alumist osa katab marmor. Kasutatud on Carrara ja Siena marmorit, Brasiilia oonüksit, alabastrit.[3] Ka põrandat katab itaalia marmorist mosaiik. Nii seinad, piilarid, võlvid kui ka kuplid on üleni kaetud maalingutega. Kuplite alaservas on aknad.

Saksa meistrite tehtud uusampiirstiilis valgustite seas on 18 kroonlühtrit ja 30 kandelaabrit. Suurimal kroonlühtril on 14 valgusallikat ja see kaalub 2500 kg.[4]

Altarist vasakul on välja pandud Aleksander Nevski reliikvia (osa roidest), mille kinkis Vene Õigeusu Kirik.

Katedraali krüptis on Bulgaaria rahvusgaleriile kuuluv Aleksander Nevski katedraali ikoonimuuseum,[1][3][2] kus on väidetavalt Euroopa suurim ikoonikogu.

Aleksander Nevski katedraalis on üks vanemaid siiani toimivaid küttesüsteeme Balkanil.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuplid
Troonid
Uksedetail

Kiriku ehitamise algataja oli poliitik Petko Karavelov. Esialgu plaaniti see ehitada Veliko Tarnovosse, kuid vürst Aleksander I eelistas Sofiat.[2] Asutav kogu kaalus 1879. aastal ka Veliko Tarnovot, kuid pärast seda, kui pealinnaks valiti Sofia, otsustati 1880. aastal ka katedraal ikkagi pealinna ehitada.[4] Osa ehitusrahast saadi riigilt, osa aga annetustest. Ka Aleksander I annetas 6000 kuldleevi.[2] Kokku saadi annetustena 1,9 miljonit leevi. Ehitus läks maksma üle 3,7 miljoni leevi.[4]

Katedraal on mälestusmärk umbes 200 000 vene, ukraina, valgevene ja bulgaaria sõdurile, kes langesid aastatel 1877–1878 peetud Vene-Türgi sõjas.[5]

Katedraal pühendati Aleksander Nevskile tänutundest Aleksander II vastu, keda peeti Bulgaaria vabastajaks Osmanite riigi ikke alt. Aleksander Nevski oli Aleksander II kaitsepühak. Meenutati ka Aleksander Nevski panust õigeusu arengusse.[1][6]

Kirik otsustati ehitada tolleaegse Sofia kõrgeimasse kohta, mille kõrgus oli 552 meetrit.[4]

Projekti saamiseks pöörduti Venemaa poole. Peterburist saadigi seepeale viis ettepanekut, millest vürst valis välja arhitekt Ivan Bogomolovi aastatel 1884–1885 valminud projekti, mis aga hiljem sobimatuks osutus. Et Bogomolov peagi suri, valiti uueks peaarhitektiks Peterburi Kunstide Akadeemia professor Aleksandr Pomerantsev.[2][4] Pomerantsevil olid abiks arhitektid Aleksandr Smirnov ja Aleksandr Jakovlev. Ivan Bogomolovi projekt tehti põhjalikult ümber. Kiriku sisekujundus on peaaegu tervenisti Aleksandr Jakovlevi kätetöö.[4]

Kiriku nurgakivi pandi 19. veebruaril 1882, kuid ehitusega alustati alles 1904. aastal. Kirik valmis 1912. aastal ja pühitseti 1924. aastal. Vana tava järgi pandi nurgakivi sisse metallanum valitsejate nimedega ja ehitamise põhjustega.[2][4]

Ehitustöös osalesid muu hulgas Bulgaaria, Venemaa ja Austria-Ungari arhitektid, kunstnikud ja töölised. Marmordetailid ja uusampiirstiilis valgustid tehti Münchenis, uste metalldetailid Berliinis, nikerdustega uksed ise aga Karl Bambergi tehases Viinis.[4] Mosaiigid valmistati Veneetsias ja kellad Moskvas. Mosaiigid valmistati Itaalias ja Saksamaal. Marmorpõranda tegid bulgaarlased. Ikoonide ja seinamaalide autorid on 32 vene, 16 bulgaaria ja üks tšehhi kunstnik. Kokku on kirikus 82 õlivärvidega lõuendile maalitud ikooni.[4]

Kui Venemaa merevägi Esimeses maailmasõjas 1915. aastal Varnat pommitas, tekitas see suurt pahameelt. Seetõttu otsustati 1916. aastal kiriku nime muuta. Uueks nimeks sai Pühade Kirilluse ja Metoodiuse kirik. Aastal 1920 taastati vana nimi.[1]

Teises maailmasõjas sai kirik kannatada.[4] 1944. aasta õhurünnak tekitas purustusi eelkõige kiriku loodepoolsele nurgale. Pärast sõda kirik taastati.[4]

Alates 1946. aastast tähistatakse kirikus kaht mälestuspüha. Lisaks Aleksander Nevski mälestuspäevale 23. novembril mälestatakse 12. septembril Aleksander Nevski reliikvia vastuvõtmist.[2]

Aastal 1953 sai kirik patriarhi katedraaliks. Alates 1955. aastast on Aleksander Nevski katedraal riiklik kultuurimälestis.[4]

Arhitektid ja kunstnikud[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku ehitamist juhtis Itaalias koolitatud vene arhitekt Aleksandr Pomerantsev. Tal olid abiks kaasmaalased Aleksandr Smirnov ja Aleksandr Jakovlev ning bulgaarlased Petko Momčilov ja Jordan Milanov.

Kiriku sisemuse kujundamisel osalesid bulgaarlased Haralampi Tačev ja Boris Mihajlov. Mosaiikide autorite seas on Petko Klisurov, Ceno Todorov, Nikola Petrov, Stefan Ivanov, Hristo Berberov, Vasil Dimov, Nikola Marinov, Asen Belkovski ja Avgust Rozental.

Kujude loojad olid muu hulgas skulptorid Georgi Kiselinčev ja Marko Markov. Seinamaalingud valmisid vene maalikunstniku Aleksandr Kisseljovi käe all. Abiks oli hulk vene kunstnikke, nende seas Viktor Vasnetsov. Bulgaaria kunstnikest osalesid teiste seas Ivan Mărkvička, Anton Mitov, Georgi Željaskov, Stefan Ivanov, Asen Belkovski, Nikola Marinov, Nikola Petrov, Hristo Berberov, Petko Tavliev, Avgust Rozental, Ceno Todorov, Vasil Dimov ja Konstantin Štărkelov.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]