Aleksander Müller

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Müller (ametlikult Aleksander Müller-Mölder; 27. jaanuar 19474. juuli 2013) oli eesti muusik, näitleja ja kirjanik.

Müller oli ansamblite Kontrastid, Jüngrid ja Suuk liige, 1977. aastast tegutses sooloartistina. Esitas oma laule end klaveril saates, kasutas sürreaalseid ja satiirilisi tekste.

Ta oli 1970. aastatel Vanemuise ooperikoori koosseisuline liige ja tegi kaasa ka mõnes teatri sõnalavastustes (Jaan Toominga lavastatud "Põrgupõhja uus Vanapagan", 1976 – Kraavikaevaja).

2001. aastast hakkas Aleksander Müller avaldama luuleraamatuid ja lühiproosakogumikke. Mülleri proosa on laadilt omapärane, humoorikas ja osaliselt autobiograafiline. Ta oli alates 21. veebruarist 2007 Kirjanike Liidu liige.

2013. aasta septembris puistati Aleksander Mülleri tuhk Tartus Emajõkke, nagu oli olnud tema soov.[1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Plaadid[muuda | muuda lähteteksti]

  • CD "Kuhtumised iseendaga" (1996)
  • CD ""Live" 1997 "Vanemuise" kontserdisaal" (1998)
  • Retrospektiivne CD "Suuk 1976" (1999)
  • CD "Ehk seni parimad?! Võib ju niimoodi ka!" (2006)
  • kogumik "Laulvad kirjanikud" (2007)

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Müller on avaldanud meenutusi pealkirjaga "Poolsupilinlane" kogumikus "Supilinn minu elus" (koostanud Heiki Valk, eessõna Laine Jänes, Supilinna Seltsi Toimetised 1, Tartu 2006, lk 204–208).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Mülleril on poeg raadioajakirjanik Arp Müller (sündinud 1978) ja kaks tütart (sündinud 1999 ja 2001).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Marju Kõivupuu. Eestlaste eluring. Tallinn, 2015, lk. 239

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]