Aleksander Kink
Aleksander Kink (4. detsember 1882 Palupera vald, Tartumaa – 18. detsember 1937 Tallinn[1]) oli eesti tehnikateadlane.
Ta oli kohaliku turbatööstuse rajaja ning Eesti Inseneride Ühingu asutajaliige ja esimees. Teda on nimetatud ka üheks Eesti-Vene rahuläbirääkimiste algatajaks ja korraldajaks[2].
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksander Kink sündis Uibolaane talus Arulas Tartumaal pere üheksast lapsest teisena. Tema vanemad olid talunikud Jaan Kink (1849 Arula – 1931) ja Kadri Kond (1860–1935) ning tal oli 4 õde ja 4 venda. Talu oli rajanud Jaani isa, Toomas Kink (1817–1884), kelle abikaasa oli Ann Ratnik.[3]
Ta alustas õpinguid Arula vallakoolis, jätkas Otepää kihelkonnakoolis ning suundus seejärel Tartu Õpetajate Seminari, kus omandas haridust aastatel 1899–1903. Lühikest aega täiendas Kink teadmisi vabakuulajana Zürichi Ülikoolis (talvel 1906/1907) ning jätkas juba eristipendiumi toel Peterburi Mäeinstituudis[4]. Vahemikus 1907–1913 kestnud õpingud lõppesid märkusega cum laude ja silmapaistvate õppetulemuste eest kanti ta nimi instituudi kuldsele autahvlile[2].
Kink suunati Saksamaale valmistumaks professori ametiks ja aastatel 1913–1914 töötas ta Berliinis Charlottenburgis sealses tehnikaülikoolis ning ettevõttes AEG. Alanud maailmasõda katkestas aga antud plaanid ja tänu sõprade abile õnnestus tal Rootsi kaudu taas Venemaale jõuda.
Kink asus ametisse Petrogradi Mäeinstituudis assistendina (1914–1916) ja Jekaterinburgi Mäeinstituudis professorina (1916–17), aga vähene palk ajas ta peagi täiskohaga Siemens-Schuckerti dünamovabrikusse. Seal alustas ta insenerina ning jõudis välja asedirektoriks, töötades ettevõttes kuni 1920. aastani. Ühtlasi oli mõnda aega tema vahetuks ülemuseks hilisem Nõukogude tööstus-kaubanduskomissar Leonid Krassin, kes töötas sel ajal Siemensi kontserni peadirektorina Venemaal ja osales hiljem ka Tartu rahuläbirääkimistel. Neid sidemeid on peetud oluliseks Tartu rahulepingu algatamise juures.[2]
Ta oli tuttav Eesti punaste liidritega (Anvelt, Pöögelmann ja Nieländer) ja koos Nieländeriga käis Kink Grigori Zinovjevi juures, kellele tutvustas rahukava. Zinojevi poolt heaks kiidetud plaaniga liikus Kink salaja läbi rindejoone Eestisse, kus jõudis tollasesse sõjaministeeriumisse. 31. augustil saadeti Venemaalt raadio teel ametlik ettepanek rahuläbirääkimiste alustamiseks, millele Jaan Poska 4. septembril jaatavalt vastas. Eelnevalt oli Kink juba Petrogradi naasnud.[5]. Oma tegevuse eest Tartu rahu ettevalmistamisel annetas Eesti Vabariik hiljem Kinkile Leetse mõisa härrastemaja koos seda ümbritseva 20,89 hektarise maatükiga.[6][7]
1920. aastal opteerus Kink Eestisse ja aastatel 1920–1922 oli ta Eesti Vabariigi kaubandus-tööstusministri abi. 1921. aastal osales ta Eesti Inseneride Ühingu asutamisel ja 1922–1927 oli ta Riigi Turbatööstuse direktoriks. Samal perioodil koostas Kink ka Eesti elektrifitseerimise perspektiivplaani, millega oli kokku puutunud juba Petrogradis Eesti Tehnika Seltsiga ametis olles (oli seltsi üks asutajaliige ja abiesimees 1917–1920). Koostöös Kotri Hangelaiuga osales Kink 1923. aastal Ellamaa elektrijaama rajamises, mis kuulus Riigi Turbatööstusele.[4]
Aastatel 1925–1935 oli Kink ka Tallinna Tehnikumi õppejõud[4], mis on tänapäevase Tallinna Tehnikaülikooli eelkäija. Seal luges ta elektrotehnika ja elektriaparaatide kursusi[2].
1927. aastast oli Kink laki- ja värvivabriku Pluto omanik.[4]
1928. aastal asutati ühiskondlik jõukomitee ja Kink kutsuti selle esimeheks. Hoolimata riikliku toetuse puudumisest asuti koostama Eesti elektrifitseerimise kava. Protsess kiirenes, kui riiklikust vajadusest kantuna kehtestati 1935. aasta lõpul Eesti Rahvusliku Jõukomitee seadus ning järgmise aasta keskpaigas alustas tegevust juba riiklikult juhitud organisatsioon.[8]
Aastatel 1930–1934 oli Kinl väljaande Tehnika Ajakiri vastutav toimetaja.[4]
Aleksander Kink suri 18. detsembril 1937 Tallinnas. Üldkava Eesti elektrifitseerimiseks valmis 1938. aastal.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksander Kink abiellus 1914. aastal Ann Järvega. 1933. aastal sündis neil tütar Hella Kink, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis geograafiat ning töötas hiljem geoloogi, inseneri, teaduri ja õppejõuna.[4]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Meie jõumajanduse sihtjooned tulevikus, Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1920
- Tartu-Pihkwa ja Narwa weetee, Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1920
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ KINK, ALEKSANDER Eesti biograafiline andmebaas
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Anto Raukas: "Eeskujuks noortele"
- ↑ "Talude lood > Uibolaane". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2016. Vaadatud 28. juunil 2013.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Aleksander Kink- mäeinsener Arula
- ↑ Anto Raukas: "Aleksander Kink täitis tähtsat rolli rahu sõlmimisel" 30. jaanuar 2003
- ↑ Peeter Ernits: "Tänuks Tartu rahu eest"[alaline kõdulink]
- ↑ Anto Raukas: "Imelaps, insener ja riigitreial" KesKus, veebruar 2003
- ↑ Vahur Mägi: "Eesti jõumajanduse alguskümnendid" Õhtuleht, 17. mai 1998