Leetse mõis

Allikas: Vikipeedia
Leetse mõisa peahoone varemed koos trepiga
Leetse mõisa värav
Leetse mõis mere poolt (tagant) vaadatuna. Postkaart, 1920. aastad
Leetse mõisa eestvaade, 1922. Foto Aleksander Kink
Leetse mõisasüda 1879. aasta kaardil, kollane aia-põllumaa, heleroheline heinamaa, tumeroheline – mets, sinine – kraavid, tiigid; tumepruun – karjamaa; hallikas – põllumajanduslikult kõlbmata maa

Leetse mõis (saksa k. Leetz) oli rüütlimõis Harju-Madise kihelkonnas Harjumaal. Rootsiaegsel kaardil[1] mõisa ei ole – selle asemel on Leetse küla kolme talu ja kahe vabadikuga – nii et levinud väide mõisa olemasolust 17. sajandil ei leia kaardilt kinnitust. 1646. aasta kuninganna Kristiina kirjas mainitakse just küla mitte mõisa. Mõis tekkis tõenäoliselt samaaegselt Paldiski linna asutamisega: 1716. aastal anti see Eestimaa kindralkuberner Fjodor Apraksini resolutsiooniga ooberst Moltshanovile poolele rendile.

Ürikutes mainitud esimene omanik oli ooberst Wolmar Scheiding, kellele mõis immiteeriti kindralkuberneri korralduse põhjal 29.05.1738. Kuna Scheiding viibis välismaal, anti Leetse üle adjutant Gernetile, ent juba järgmisel aastal (1739) müüs Scheiding mõisa 2500 riigitaalri eest Klaus Gustav Schönbergile. Kuna Klaus varsti suri (enne 1741. aasta märtsikuud), sai mõisavaldajaks tema lesk Dorothea Hedwig (1698–1762). Nende tütar Anna Barbara, abielus Ewold Scharenbergiga, kellele mõis läks, sai lesena omakorda mõisa üle valitsemise ning müüs selle 1787. aastal 10 000 hõberubla eest kreisikohtunik Ludwig Sigismund vabahärra von Uexküll-Güldenbandile. See pantis mõisa 1793. aastal Georg Gustav von Essenile, mil selle väärtuseks hinnati juba pea kahekordne summa ehk 19 000 hõberubla. Major Georg von Essen loovutas 1800. aastal Leetse mõisa pandi ja 1811. aastal müüs mõisa major Christoph von Rammile (u 1765–1833). Tema lapsed jagasid perekonna mõisad omavahel: Leetse, millega nüüdseks on liidetud ka Pallaste mõis, jäi poeg Jakobile. Kreisisaadik Jakob Johann von Ramm (21.03.1811 – 25.03.1870) suri vallalisena ning loovutas otseste järglaste puudumisel Leetse ja Pallaste mõisad oma õedele leskprouadele Maria von Patkulile (1805–1878) ja Julie Ungern-Sternbergile (1809–1872). Viimase pärijaks on tema poeg Rudolf (1837–1897), kelle nimele Leetse mõis kinnistati 1872. aastal, Pallaste oli tema omandusse läinud juba 1867. 19. sajandil rajati Leetse mõisa peahoone ümber mitu suvemaja, mida rahvasuus kutsuti Mühlna (kuulus Rudolfi õele Doroteale, abielus von zur Mühlen, ehitatud 1873), (S)terni ja Samsoni (Friedrich Georg von Patkuli tütarde Marie Gertrude Karoline, abielus von Stern ja Amalie Julie Margareth abielus von Samson-Himmelstjerna perekondadele, ehitatud vastavalt 1887 ja 1873) villadeks. 19. sajandi lõpul laiendati parki ja metsa, puid istutati endistele põldudele nii panga peal kui all. Rudolf Ungern-Sternbergi pärijad jagamatult olid tema lesk Isabella Olga (sünd vabapreili von der Pahlen), kolm poega ja üks tütar (abielus von Wistinghausen, pärast lahutust jälle Ungern-Sternberg). Neile kinnistati 27.02.1898 Pallaste, Lagedi, Salutaguse, Ülgase, Adila, Leetse ja Rooküla mõisad[2]. Pärast päranduse jagamist 1907. aastal kuulus Leetse-Pallaste mõis (üks kinnistu aastast 1912) Rudolfi vanimale pojale Balthasar (Baldur) Ungern-Sternbergile) (1879–1952),[3], kes lahkus I maailmasõja ajal Berliini ja rändas edasi Jaapanisse, kus oli Osakas Gaikokugo Gakko võõrkeelte professor. Populaarse versiooni järgi tahtis mõisa suuveresidentsiks omandada Nikolai II[4], kelle külaskäik mõisa oli 1912. aastal suursündmuseks. Samalaadne plaan oli väidetavalt ka eesti ärimeestel[5]. Tallinna majaomanik Jüri Ihermann (1864–1935, oli Tallinna linnavolinik ja Estonia seltsi juhatuses)[6] ja kaupmees Konstantin Simon (1874–?) ostsidki 1913.aastal Leetse kõrvalmõisana või õieti teotoana toiminud Testepere (Testefer). I maailmasõja ajal kasutas mõisahooneid tsaaririigi piirivalve. Pärast väeüksuse lahkumist oli kõik korratu, mitmed hooned jäidki varemetesse või võeti sealt ehitusmaterjali teiste parandamiseks. Baldur von Ungern-Sternberg viibis mõisas lühikes aega viimati 1918. aasta suvel.

1919. aastal Leetse-Pallaste mõis riigistati, kohalik hoolekanne jäi Eduard Kansmanni (eestistanud Kansa, 1887–1946) vedada, kuna esimeseks rentnikuks sai Paldiski linn[7]. Küllaltki segastel asjaoludel (kohalike kaebuste peale uuris asja ka Riigikontroll, ent lõplikult jäigi asi välja selgitamata, ning kuna rentnik ettevõtlikult hooneid remontis ja maad haris (selle siis küll edasi rentis)) sai mõisasüdame ja viljapuuaia rentnikuks (mille triiphoones kasvasid ka viinamarjad) Aleksander Kink (1882–1937). Siin-seal väidetud mõisa andmine talle teenete eest Eesti Vabariigi ees ei vasta tõele[8], mõisa hoonete, maa ja metsa eest lasus kinnistul hüpoteegivõlg 9550 krooni (1940. aastal pea 12 000 rubla). Maad ja vana koolimaja sai rendile ja hiljem päriseks osta ka Eduard Kansa ise[9]. Endisesse Samsoni villasse (praegu perekond von Wistinghauseni suvemaja[10]) kolis Samsonite majapidajanna Miina (Minna) Nõmme (1874–1942), kellele Eduard Hermann von Samson-Himmelstjerna oli oma testamendis[11] jätnud oma pere truu ja pikaajalise teenimise eest, muuhulgas tema ja ta venna Voldemari päästmise eest 1918. aastal Moskvas punaste käest vanglast, kogu sisustuse ja 10 000 marka raha. Minna Nõmme seadis sisse eeskujuliku talumajapidamise, pidas suvepansionaati ning oli seega suurimaks kohalikuks tööandjaks, ent samas ka pinnuks silmis paljudel maasoovijatel, kes arvasid, et tal kui "üksikul, vanal naisterahval ja sakste teenril" on juba piisavalt varandust. Need arvamused ei lasknud majapidamisel kasvada (kuigi mitmesuguse kavalusega Minna rentis heinamaad ja suutis ennast maksma panna). Rohkem polnud vajagi, et Minna Nõmme 1941. aastal NKVD poolt arreteeriti[12] ning suhete eest välismaaga (pansionaadis oli viibinud külalisi nii Soomest, Šveitsist kui Saksamaalt) ning nõukogudevastalisuse eest viieks aastaks vangi mõisteti, ent ta suri järgmisel aastal. Sterni villast oli 1919. aastaks alles vaid kivivare. Müülna villa lugu on kõige keerulisem. Algselt see riigistati, ent Maaseaduse muutmise järel taotles seda ja sellealust maad tagasi nii Ungern-Sternbergi volinik vannutatud advokaat Siegfried Bremen kui von zur Mühleni veel elus tütred Julie von Weymarn (1872–1942) ja Anny Hahn (1878–1974)[13] ja sõlminud rendilepingu Voldemar von Tiesenhauseniga. Samal ajal oli Kloostri (Padise) vallakohus vara hooldajaks määranud Paldiski linnavanema Johannes Odrese, kes kehvas seisus villa müüs Alfred Lippile. Nii oli maaüksusele korraga mitu omanikku. 1933. aastal villa põles[14], kahtlustati süütamist, ent süüdlane jäi selgitamata, see aga aitaski viia omandiküsimuse kiiremale lahendusele. Suvituskoht otsustati panna enampakkumisele, kus ainsana osales Tiesenhausen, kes omandas alghinnaga maavalduse oma alaealiste tütarde Ellen ja Karin Tiesenhauseni nimel. 1939. aastaks oli krundile ehitatud vahvärk suvemaja. Osa mõisasüdamest läks Pargi maaüksuse nime all Johannes Rootsile (1898–1931), kes vabadussõjas osales masinistina miiniristlejal Vambola, mille eest autasustati Vabadusristiga ja kinnitati ka tasuta maasaajaks[15]. Johannes oli sõjas kaotanud 40% töövõimest ja töötas Tallinnas pangaametnikuna, jõudis vangiski istuda (raha omastamine[16]), nii et maad harisid tema isa ja vend, kes koha 1936.aastal Amalie ja Jüri Marvitsale edasi müüsid. Mõisa maad tükeldati ja moodustati paarkümmend asundustalu ning pea samapalju kalurikohti; osaliselt oli maa riigimets, ent seda renditi heina- ja karjamaana välja Pakri poolsaare ja Paldiski majapidamistele. Mõisamaade korraldamiseni jõuti 1923. aastal, ent ümberkorraldusi tehti 1939. aastani (suuremad muutused toimusid 1930. ja 1935. aastal).

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakti (1939) ühe tingimusena sai Pakri poolsaarest nõukogude sõjaväebaas. Aastatel 1939–1941 ja 1944–1995 oli mõis NSV Liidu Relvajõudude valduses ja seal paiknes NSV Liidu õhukaitsevägede raketibaas Leetse II.

Mõisa peahoone püsis enam-vähem terve kuni 1994. aasta mais toimunud tulekahjuni, misjärel on sellest säilinud vaid alusmüürid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Ajalooarhiiv EAA.1.2.C-II-7
  2. Eesti Ajalooarhiiv, Leetse mõis, kinnistu nr.143; EAA.2840.1.9378, 9159; EAA.2486.1.1173; EAA.861.1.516, 781; EAA.861.2.20; EAA.11.1.292; EAA.2840.1.9378,9450; EAA.11.1.306; EAA.2840.1.9378, 337; EAA.2840.1.718, 732; EAA.4187.1.829; EAA.2840.1.338; EAA.30.1.3349
  3. http://www.bbl-digital.de/seite/828/
  4. Kui Nikolai Eestis käis. Esmaspäev, 5. jaanuar 1931, nr. 1, lk. 3.
  5. Päevaleht, nr.188, 26.08.1916 lk.3
  6. Waba Maa 296:7, 17.12.1934, Waba Maa 16:1, 18.01.1935
  7. Eesti Riigiarhiiv, ERA.62.2.585 Toimik Leetse ja Pallaste mõisate maade korraldamise kohta, 03.1920–29.05.1937; ERA.62.1.534 Mõisate hoolekandetoimikud > Pallaste-Lutse mõis, Harjumaa; 04.01.1919–26.09.1925
  8. Peeter Ernits: "Tänuks Tartu rahu eest"
  9. Eesti Riigiarhiiv, ERA.63.21.34
  10. https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-veebel-vonn-ja-leetse-mois
  11. Eesti Riigiarhiiv, ERA.1357.2.17320
  12. Eesti Riigiarhiiv, ERAF.130SM.1.964-1 ja 2 Uurimistoimik, 1941–1942
  13. Eesti Riigiarhiiv, ERA.63.21.35 Riigi renditalu toimik, ehituskrunt nr.88, 1928–1935
  14. Järva Teataja, 120:3, 17.10.1933 http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=jarvateatajaew19331017&e=17-10-1933-17-10-1933--et-25-jarvateataja-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-odra---------#
  15. Eesti Riigiarhiiv, ERA.63.21.45 Riigi renditalu toimik, Pargi A115
  16. Päewaleht, nr. 226, 23 august 1925 Miljoniline kõrvaletoimetamine pangas. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19250823&e=17-10-1933-17-10-1933--et-25-jarvateataja-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-odra---------#

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]