Ainja järv
| Ainja järv | |
|---|---|
| Valgla maad | Eesti |
| Sissevool | Kõpu jõgi |
| Väljavool | Kõpu jõgi |
| Valgla suurus | 15,5 km²[1] |
| Pindala | 21,3 ha[1] |
| Pikkus | 1,2 km[1] |
| Laius | 250 m[1] |
| Kaldajoone pikkus | 3,975 km[1] |
| Keskmine sügavus | 1,7 m |
| Suurim sügavus | 2,3 m |
| Maht | 331 000 m³ |
| Kõrgus merepinnast | 81 m |
| Koordinaadid | 58° 4′ 35″ N, 25° 36′ 15″ E |
  | |
Ainja järv (ka Aine järv ja Ainejärv) on kaitsealune paisjärv Sakala kõrgustiku lõunaosas, Viljandi maakonnas Mulgi vallas Ainja külas[1].
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Ainja järve pindala on 21,3 ha, pikkus 1,2 km, laius 250 m, suurim sügavus 2,3 m, keskmine sügavus 1,7 m, vee maht 331 000 m³[1], kaldajoone pikkus 3,975 km[2] ja kõrgus merepinnast 81 m. Järv kuulub Lääne-Eesti vesikonda ja Pärnu alamvesikonda[2].
Järv on põhja-lõunasuunaline ja on paisutatud Kõpu jõele, mis voolab sisse järve lõunatipust ja välja põhjatipu ligidalt. Järve põhjaosasse lõikub poolsaarena sisse kõrge vallseljak Toonimägi. Põhjatipust 80 m kauguselt möödub järvest Valga–Uulu maantee.
Järve vesi on pärit Sinejärvest ja Ikepera soost[3], veevahetus on 12 korda aastas[1]. Vesi on põhjani segunev ja soojenev, roheka tooniga helepruun, vähe läbipaistev, aluselise reaktsiooniga (pH tase 8,2), selles leidub rikkalikult nii mineraalaineid kui ka orgaanilisi ühendeid[3]. Limnoloogilise tüübi järgi on veekogu kalgiveeline miksotroofne ehk kalgiveeline segatoiteline järv[1]. Järv on avalikult kasutatav veekogu[1].
Elustik[muuda | muuda lähteteksti]
Järv on rohke taimestikuga. Kaldavees kasvab tarn, laialehine hundinui, jõgitakjas, pilliroog, konnaosi ja järvkaisel, vähesel määral ka metskõrkjas. Ujulehtedega taimedest kasvab kollane vesikupp, vesi-kirburohi ja ujuv penikeel. Veesisestest taimedest kasvab vesikatk ja ogaterav penikeel. Planktonit on järves üsna rohkesti[3].
Kaladest esinevad järves ahven, haug, särg ja koger, mõningatel andmetel ka koha ja linask[3].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Juba 19. sajandi alguses asus järve nõos veskijärv[4], mille paisu suurvesi 1855. aastal lõhkus[5]. 1912. aastal rajati järvele saeveski, kuid 1928. aastal lõhkus suurvesi uuesti paisu ja järv jooksis tühjaks. Saeveski pandi tööle masinate jõul ja järv jäi tühjaks kuni 1952. aastani, mil järve pais taastati[5]. Viimast võib lugeda praeguse järve alguseks[3].
Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Ainja järv koos Sinejärvega ja nende ümbrus on Ainja maastikukaitseala tuumikosa. Järv on kaitse all alates 1964. aastast, mil selle kaitseks loodi Ainja järvekaitseala. 1999. aastal ühendati see Sinejärve kaitsealaga ja selle tulemusena moodustati praegune Ainja maastikukaitseala[3].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Ainja järv Eesti looduse infosüsteemis (vaadatud 21.08.2016)
- ↑ 2,0 2,1 Ainja järv keskkonnaportaalis (vaadatud 21.08.2016)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Ainja maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2010-2019". Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.10.2016. Vaadatud 16.10.2016.
- ↑ Ainja järv Eesti entsüklopeedia veebiversioonis (vaadatud 18.10.2016)
- ↑ 5,0 5,1 Mulgimaa Arenduskoda. "Ainja järv". Mulgimaa Infoportaal. Vaadatud 18.10.2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ainja järv Eesti looduse infosüsteemis
- Ainja järv keskkonnaportaalis