Tarn

Allikas: Vikipeedia

Tarn
Carex gynomane
Carex gynomane
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond: Lõikheinalised Cyperaceae
Perekond: Tarn Carex

Tarn (Carex) on kõrreliselaadsete seltsi kuuluva lõikheinaliste sugukonna liigirikkaim perekond.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesena kirjeldas tarnu teaduslikult Linnaeus oma 1753 ilmunud teoses "Species plantarum". Sellega pani ta aluse tarnade uurimise teadusele ehk karikoloogiale. Esimesed üksnes karikoloogiale pühendatud teosed olid saksa botaaniku Carl Ludwig Willdenowi 1805 avaldatud 107-leheküljeline raamat "Caricologia, sive descriptiones omnium specierum caricis, in usum excursionum botanicarum pro amicis seorsim impressa..." ja saksa botaaniku Carl Heinrich Hoppe 1826 avaldatud 104-leheküljeline raamat "Caricologia germanica oder Aufzahlung der in Deutschland wildwachsenden Riedgraser".

Tarnaliikide arvuks on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud 77 [1].

Levila ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarnad on kosmopoliitsed, kuid kõige rohkem on neid parasvöötmes. Neid leidub kõikjal igijääga katmata aladel, välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast. Aafrikas leidub tarnu vaid Põhja-Aafrikas, Lõuna-Aafrikas, Madagaskaril, Niiluse orus ja Etioopias.

Enamik tarnu, kuid mitte nad kõik, kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja rabades, tiikide ja vooluveekogude kallastel ning isegi kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarna leht moodustub lehelabast ja -tupest. Lehetupe üleminekukohas lehelabaks asub väike kilejas keeleke.

Tarna õied moodustavad pähiku. Erinevail liikidel saab eristada androgüünset ja günekandrilist pähikut. Esimesel juhul on isasõied pähiku tipus, emasõied aga alusel. Emasõitest areneb hiljem põisik, mille morfoloogia on tähtis liigimääramistunnus.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tarnad on kasutusel taimekasvatuses, sealhulgas maastikuarhitektuuris ja eraaedades. Looduslikult kasvavad liigid on levinud looduskeskkonna taastamise projektides ja jätkusuutlikus maastikukujunduses. Ehkki nad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale. Mõnda tarnaliiki kasutatakse aianduses ilutaimena. Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.

Eesti tarnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kasvab 77 liiki tarnu.

Liivtarn C. arenaria
Mudatarn C. limosa
Ojatarn C. viridula
Raudtarn C. davalliana
Sale tarn C. acuta

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Botaanika" II osa (Süstemaatika). Koostaja A. Kalda. Tallinn, "Valgus" 1970, lk. 638

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]