Aeroflot

Allikas: Vikipeedia
Aeroflot
IATA
SU
ICAO
AFL
Kutsung
AEROFLOT
Asutatud 9. veebruaril 1923
Alustas lende 15. juulil 1923
Kodulennujaamad Šeremetjevo rahvusvaheline lennujaam
Boonusprogramm Aeroflot Bonus
Ühendus SkyTeam
Tütarettevõtted Aeroflot-Cargo
Aeroflot-Finance
Aurora
Donavia
Orenair
Pobeda
Rossiya Airlines
Lennukeid 162
Sihtkohti 129
Peakorter Moskva, Flag of Russia.svg Venemaa
Olulised isikud Vitali Saveljev (peadirektor)
Veebisait http://www.aeroflot.ru/

Aeroflot (vene keeles ОАО «Аэрофлот - Российские авиалинии») on Venemaa suurim lennundusettevõte[1], endine NSV Liidu ainus lennundusettevõte, ning rohkem kui poole sajandi vältel maailma suurim lennundusettevõte, mille kodulennujaamaks on Šeremetjevo rahvusvaheline lennujaam. Lennufirmat võib nimetada ka Venemaa rahvuslikuks lennufirmaks, sest 51% Aerofloti aktsiatest kuulub Venemaa Föderatsioonile.

Aerofloti direktorite nõukogu esimees on transpordiminister Igor Levitin, peadirektor on Vitali Saveljev.[2]

Rahandusminister Aleksei Kudrin teatas 2010. aasta oktoobris, et Aeroflot on plaanis lähiajal erastada.[3]

Aeroflot on maailma ohvriterohkeim lennufirma. 20. mai 2010 seisuga on selle lennufirmaga hukkunud 8231 reisijat.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

9. veebruaril 1923 võttis Nõukogude Venemaa valitsus vastu otsused "Tsiviillennunduse nõukogu organiseerimisest" ja "Õhuliinide tehnilise järelevalve andmisest õhulaevastiku keskvalitsuse pädevusse", millele kirjutas alla Vladimir Lenin. Seda sündmust peabki Aeroflot oma asutamiseks.

1. mail 1922 algasid lennud liinil MoskvaKönigsbergBerliin. 15. juulil 1923 avati esimene sisemaine regulaarlennuliin Moskva – Nižni Novgorod.

17. märtsil 1923 asutati Venemaal vabatahtlik lennundusühing Dobroljot, mille eesmärk oli reisijate, posti ja muu kauba vedu sise- ja välisliinidel. Esimene lennukipark koosnes Fokkeritest. Dobroljot oli aktsiaselts, mille aktsiate müügist saadud rahast käivitati reisilennukite masstootmine NSV Liidus. Alates 1935 kuni 1990. aastate alguseni kasutas Aeroflot eranditult kodumaiseid lennukeid.

25. veebruaril 1932 moodustati Dobroljoti põhjal Tsiviillennunduse Peavalitsus ja ühtlasi loodi riigi tsiviillennundusettevõttele ametlik lühinimi Aeroflot.

Aerofloti logo NSV Liidu ajal

Aerofloti logol oli kujutatud tiivuline sirp ja vasar. Kuigi vahepeal on logo muudetud, asub tiivuline sirp ja vasar logol tänapäevalgi, kuigi ta pole enam logo keskne element.

1938 sai Aeroflot maailma suurimaks lennundusettevõtteks ja selleks jäi ta kuni NSV Liidu lagunemiseni.

1976 sai Aeroflot maailma esimeseks lenndusettevõtteks, mis vedas aasta jooksul üle 100 miljoni reisija. Põhiliselt jäid tema lennud NSV Liidu piiresse, aga siiski ulatus tema regulaarliinide võrk viiele kontinendile.

Alates 1970. aastatest oli paljudel üle Atlandi ookeani kulgevatel Aerofloti lendudel vahemaandumine Iirimaal Shannoni lennujaamas, sest see oli ainus Lääne-Euroopas asuv lennujaam, mis suutis NSV Liidu kaugliinilennukeid teenindada ega asunud NATO maades.

15. septembril 1983 keelas USA president Ronald Reagan Korean Airi Boeing 747 allatulistamise tõttu NSV Liidu õhuvägede poolt Aerofloti lennud NSV Liidu ja USA vahel. Nõukogude Liidust USA-sse sai seejärel lennata Kanada või Mehhiko kaudu. 29. aprillil 1986 keeld tühistati.

1992 korraldati maailma kõigi aegade suurima lennundusettevõtte Aeroflot tegevus ümber. Sellest eraldus üle 300 ettevõtte, millest mõned olid nii väikesed, et nende lennukiparki kuulus kõigest mõni üksik lennuk. Hiljem on osa Aeroflotist eraldunud ettevõtetest tegevuse lõpetanud ning nende vara ja/või turuosa on tagasi Aeroflotile läinud. 1994 reorganiseeriti Aeroflot aktsiaseltsiks ja erastati osaliselt.

Lennukipark[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga november 2015 on Aeroflotil 164 lennukit, millega teenindatakse nii riigisiseseid kui ka rahvusvahelisi lennuliine.[5]

Aerofloti lennukipark
Lennuk Kasutuses Tellimusi Reisijakohti Märked
B W E Kokku
Airbus A319-100 7 20 96 116
Airbus A320-200 63 20 120 140
8 150 158
Airbus A321-200 26 28 142 170
Airbus A330-200 5 34 207 241
Airbus A330-300 17 34 268 302
Airbus A350-800 8
Airbus A350-900 14
Boeing 737–800 12 20 138 158
Boeing 777-300ER 13 3[6] 30 48 324 402
Irkut MS-21 50
Sukhoi Superjet 100-95 21 29[7] 12 75 87
Kokku 164 108

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. atwonline.com (vaadatud 24. märtsil 2016)
  2. aeroflot.ru (11.04.2010)
  3. Aeroflot pannakse müüki, E24, 16. oktoober 2010
  4. AOL välja otsitud 8.12.10
  5. "Airplanes". Aeroflot. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. November 2015. 
  6. "Boeing Orders and Deliveries". Vaadatud 17. Oktoober 2015. 
  7. "Aeroflot SSJ100". Vaadatud 3. November 2015. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]