Aaron T. Beck

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aaron Temkin Beck
Sündinud 18. juuli 1921
Providence, Rhode Island, Ameerika Ühendriigid
Surnud 1. november 2021
Philadelphia
Rahvus ameeriklane
Kodakondsus Ameerika Ühendriigid
Haridus Browni Ülikool
Yale'i Meditsiinikool
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) psühhiaatria, kognitiiv-käitumuslik teraapia
Töökohad Pennsylvania Ülikool

Aaron Temkin Beck (18. juuli 1921 Providence, Rhode Island, Ameerika Ühendriigid – 1. november 2021 Philadelphia, Pennsylvania) oli Ameerika Ühendriikide psühhiaater ning Pennsylvania Ülikooli psühhiaatriaosakonna emeriitprofessor[1]. Becki peetakse kognitiiv-käitumusliku teraapia isaks ja tema väljatöötatud teooriaid kasutatakse tänapäeval laialdaselt kliinilise depressiooni ravis[1].

Beck on teinud uurimistööd psühhoteraapia, psühhopatoloogia, suitsiidsuse ja psühhomeetria valdkonnas[2]. Ta on avaldanud üle 600 teadusartikli ning on 25 raamatu autor või kaasautor[2]. Beck on andnud märkimisväärse panuse enesekohaste küsimustike loomisel depressiivsuse ja ärevuse taseme hindamiseks[3]. Tema väljatöötatud küsimustikest on populaarseim Becki depressiooniküsimustik (Beck Depression Inventory; BDI), mille eesmärk on hinnata depressiivsuse raskusastet.

Beck oli mittetulundusühingu Becki Kognitiivteraapia ja Teadusuuringute instituut (Beck Institute for Cognitive Therapy and Research) emeriitpresident. Ühingule panid aluse Aaron Beck ja tema psühholoogist tütar Judith S. Beck aastal 1994[4].

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aaron Beck sündis Ameerika Ühendriikides Rhode Islandi osariigis Providence'i linnas[5]. Tema vanemad olid vene-juudi päritolu immigrandid ning Aaron Beck oli pere viie lapse seas noorim. 1950. aastal abiellus Aaron Beck Phyllis W. Beckiga ning neil on neli last: Roy, Judith, Dan ja Alice. Aaron Becki tütar Judith S. Beck on silmapaistev kognitiiv-käitumuslik terapeut ja koolitaja ning on Becki Kognitiivteraapia ja Teadusuuringute Instituudi president[5].

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aastal lõpetas Aaron Beck Browni Ülikooli magna cum laude[6]. 1946. aastal omandas ta Yale'i Meditsiinikoolis arstiteaduste doktorikraadi. Becki esialgne huvivaldkond meditsiiniõpingute ajal oli neuroloogia. Kuna õppesüsteemis oli puudus psühhiaatria residentidest, suunati teiste seas ka Beck kuueks kuuks psühhiaatria residentuuri[6]. Psühhiaatria residentuuris vaimustus Beck psühhoanalüütilisest lähenemisest, mille vastu oli ta alguses olnud skeptiline.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Austen Riggsi Keskus ja Valley Forge'i Sõjaväehaigla[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast meditsiiniõpingute lõpetamist aastal 1950 asus Beck tööle Massaschusettsis asuvas erapsühhiaatriahaiglas Austen Riggs Keskus (Austen Riggs Center)[6]. Austen Riggsi Keskus oli sellel ajal peamine ego psühholoogiaga tegelev asutus. Erinevalt tol ajal levinud lähenemistest toimus keskuses koostöö psühhiaatrite ja psühholoogide vahel. Beck töötas Austen Riggsi Keskuses aastani 1952. Seejärel täitis Beck Korea sõja ajal sõjaväekohustusi Ameerika Ühendriikide sõjaväe ees ning oli neuropsühhiaatria assistent Valley Forge'i Sõjaväehaiglas (Valley Forge Army Hospital) [6].

Pennsylvania Ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aastal liitus Beck Pennsylvania Ülikooli psühhiaatria osakonna kollektiiviga[6]. Tol ajal oli osakonna juhataja Kenneth Ellmaker Appel, kes oli ka Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (American Psychiatric Association) president. Appel oli psühhoanalüütilise koolkonna esindaja ning tal oli suur mõju Becki karjäärile.

Pennsylvania Ülikoolis töötades viis Beck oma esimesed uurimistööd läbi koos psühhoanalüütiku Leon Sauliga. Leon Sauli tunti psühhoanalüüsile ebatavaliste meetodite, nagu näiteks telefoniteel teraapia tegemine ja koduste ülesannete andmine poolest. Samuti oli Saul koostanud enesekohase küsimustiku, mille eesmärk oli aidata kvantifitseerida ego protsesse unenägudes. 1961. aastal valiti ülikooli psühhiaatria osakonna uueks juhatajaks psühhiaater Albert J. Stunkard, kes oli biheivioristliku paradigma esindaja[7]. Sealt edasi algas psühhodünaamilise suuna võimu vähenemine ülikoolis.

1950-ndatel tegeles Beck Pennsylvania Ülikoolis psühhoanalüütilise teooriaga, kuid arendas selle kõrval ka isiklikke eksperimente, mis süvendasid tema kahtlusi psühhoanalüütilise paradigma suhtes. Beck arendas välja ja avaldas 1959. aastal uue küsimustiku, millega ta soovis uurida masohhistliku vaenulikkuse avaldumist unenägudes[7]. Küsimustiku kasutamisel selgus, et kaotus ja hülgamine on seotud rohkem depressiooni kui endale suunatud vaenulikkusega, mida oletas psühhoanalüütiline lähenemine. Uurismistöö edasiarenduse tulemusena avaldas Beck 1961. aastal Becki depressiooniküsimustiku (Beck Depression Inventory)[7].

Töö erapraksises[muuda | muuda lähteteksti]

1962. aastal palus Beck Pennsylvania Ülikoolist puhkust ning tegutses järgnevad 5 aastat erapraksises[7]. Juba 1960-ndate algul tegi Beck oma töös märkmeid depressioonis patsientide kohta. Ta seadis eesmärgiks nende nähtuste üles märkimise, mis on vaatlejale nähtavad ning mida saab käesolevas hetkes ravida. Beck tugevdas sellel ajal ka enda suhteid uue Pennsylvanida Ülikooli psühhiaatria osakonna juhi Stunkardiga ning psühholoogide Seymour Feshbachi ja Irving Sigeliga, tänu millele hoidis ta end kursis kognitiivse psühholoogia arengutega[7].

Becki esimesed artiklid depressiooni kognitiivsest teooriast avaldati 1963. ja 1964. aastal ajakirjas Archives of General Psychiatry[7]. Esimestes artiklites oli alles psühhiaatriale tol ajal omane ego psühholoogia käsitlus, kuid see oli esitatud teaduslikemates kognitiivsele psühholoogiale omastes terminites.

Aaron Becki jaoks sai edasiste arengute käigus oluliseks psühholoog Albert Ellis, kelle usk psühhoanalüüsi oli 1950-ndatel kõikuma hakanud[8]. Ellis võttis Beckiga ühendust pärast viimase artiklite ilmumist ajakirjas Archives of General Psychiatry. Ellis oli 1950-ndate keskpaigas alustanud enda loodud "ratsionaalse teraapia" esitlemisega. Beck leidis, et Ellis oli loonud tugeva teooria ja pragmaatilise teraapia raamistiku, mida ta saaks kasutada enda ideede edasiarendamisel. Beckile ei meeldinud Ellise ideede juures aspekt, et terapeut ütleb patsiendile, mis terapeudi arvates toimub selle asemel, et patsient võiks selle teadmiseni ise koos terapeudi abiga jõuda. Ellise ja Becki erinevusena võib veel välja tuua Becki toetumise klassikalisest filosoofiast pärinevale sokraatilisele meetodile, samas kui Ellis rõhutab inimeste internaalset väitlust ehk disputatsiooni[9]

1967. aastal naasis Beck Pennsylvania Ülikooli. Ta kirjeldas end ja oma uut teraapiameetodit neofreudistlikena, kuigi keskendus keskkonna ja indiviidi vahelistele interaktsioonidele, mitte indiviidi seesmistele tungidele[7][10].

Kognitiivne teraapia[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate alguses töötas Beck välja kognitiivse teraapia (mida tuntakse ka kognitiiv-käitumusliku teraapiana). Beck viis läbi eksperimente, et uurida depressiooni psühhoanalüütilist ideed. Enda üllatuseks ei leidnud varasemad tõekspidamised tema katsetes kinnitust[11][12]. Uurimuste tulemustest ajendatuna hakkas ta välja töötama uusi viise, kuidas depressiooni olemust mõista.

Patsientidega töötades pani ta tähele, et neile olid omased spontaanselt ilmnevad negatiivsed mõtted[13]. Ta nimetas neid kognitsioone automaatmõteteks ja avastas, et nende sisu võib jagada kolme valdkonda: negatiivsed mõtted iseenda, maailma ja tuleviku kohta. Ta nimetas need kolm automaatmõtete valdkonda kokku kognitiivseks triaadiks.

Becki kognitiivse teraapia meetod seisnes selles, et ta aitas patsientidel kognitiivse triaadi mõtteid ära tunda ja analüüsida. Automaatmõtetele tähelepanu suunamine aitas patsientidel realistlikumalt mõelda, nende enesetunne paranes ja käitumine muutus funktsionaalsemaks. Sellest tuletas Beck kognitiivteraapia ühe peamise mõtte – vaimse tervise häired on seotud moondunud mõtlemisega, mis omakorda mõjutab käitumist[13].

Beck ja tema kolleegid on üle maailma uurinud kognitiivse teraapia efektiivsust mitmesuguste häirete, näiteks depressiooni, bipolaarse häire, toitumishäire, sõltuvushäire, ärevushäire, isiksushäire, skisofreenia ja suitsiidsuse ravis[2].

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Beck on mittetulundusühingu Kognitiivse Teraapia Akadeemia (Academy of Cognitive Therapy) aupresident[14]. See on 1998. aastal asutatud organisatsioon, mis koondab üle 750 kognitiivse suuna terapeudi üle maailma. Organisatsioon toetab kognitiivse teraapia hariduse ja teadusuuringute korraldamist, võimaldab teraapiaalase teabe jõudmist professionaalide ja laiema auditooriumini ning tegeleb terapeutide koolitamise ja sertifitseerimisega[15].

Beck on mittetulundusühingu Becki Kognitiivteraapia ja Teadusuuringute Instituut looja ja emeriitpresident[2]. Samuti juhib Beck Psühhopatoloogia Teadusuuringute Keskust (Psychopathology Research Center), mis on organisatsiooni Suitsiidi ennetamise ja ravi keskuse (Center for the Treatment and Prevention of Suicide) emaorganisatsioon[2].

Beck on 1992. aastast Pennsylvania Ülikooli emeriitprofessor ning seotud ülikooli teadustööga[2]. Ta on olnud Oxfordi Meditsiinialases Teadusnõukogus (Medical Research Council at Oxford) teadur ning külalisprofessor Harvardi, Yale'i ja Columbia ülikoolis[2]. Beck on auprofessor Temple'i Ülikoolis ja New Jersey Meditsiini- ja Hambaarstiteaduse Ülikoolis[3].

Beck ei kuulu Ameerika Psühhoanalüütilisse Institutsiooni (American Psychoanalytic Institute), sest ühing lükkas ta liikmetaotluse tagasi[16]. Ühe põhjusena toodi tagasilükkamisel välja Becki teaduslik ja kliiniline lähenemine. Samuti toodi välja argumedina välja skeptilisus Becki tulemuste osas: Becki uus lähenemine on kestuselt lühem kui psühhoanalüütilised sekkumised, kuid Beck näeb oma sekkumistel efektiivsust. On räägitud, et kasutatud argumendid esitati teadlikult psühhoanalüütilise suuna võimu kindlustamiseks.

Aaron Becki ja tema tööde mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Aaron Becki loodud kognitiivne teraapia on olnud revolutsiooniks psühhoteraapia maailmas[4]. Teda loetakse viie mõjukaima psühhoterapeudi sekka maailma ajaloos[2]. Aaron Becki ja tema tütre Judith S. Becki pingutuste tulemusel on loodud Becki Kognitiivteraapia ja Teadusuuringute Instituut on andnud võimaluse kognitiivteraapia õpetamiseks ja levitamiseks[4].

Lisaks psühhiaatriale ja psühholoogiale on Becki tööd mõjutanud ka teisi vaimse tervisega seotud valdkondi (näiteks sotsiaaltöö, põetamine)[4].

Becki tööd on mõjutanud Martin Seligmani kognitiivsete tehnikate ja harjutuste väljatöötamisel ja õpitud abituse teooria loomisel[17].

Autasud[6][muuda | muuda lähteteksti]

  • Seventh Annual Heinz Award in the Human Condition
  • 2004 Louisville'i Ülikooli Grawemeyeri autasu psühholoogias
  • 2006 Laskeri-DeBakey Kliinilise Meditsiini Teadustöö autasu
  • 2010 "Bell of Hope" autasu
  • 2010 Sigmund Freudi nimeline autasu
  • 2010 Teadustöö autasu ja stipendium
  • 2011 Edward J. Sachari nimeline autasu
  • 2011 Prints Mahidoli nimeline meditsiini autasu
  • 2013 Kennedy Vaimse Tervise Kogukonna autasu

Beckil on aukraad Yale'i Ülikoolis, Pennsylvania Ülikoolis, Browni Ülikoolis, Assumption College'is ja Philadelphia Osteopaatilise Meditsiini Kolledžis.

Aaron Becki koostatud küsimustikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Beck Depression Inventory" (BDI)
  • "Beck Hopelessness Scale"
  • "Beck Scale for Suicidal Ideation" (BSS)
  • "Beck Anxiety Inventory" (BAI)
  • "Beck Youth Inventories"
  • "Children's Depression Inventory"

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 "Dr. Aaron Beck". Vaadatud 9. mail 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Aaron T. Beck, M. D." Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2017. Vaadatud 9. mail 2018.
  3. ↑ 3,0 3,1 "About Aaron Beck". Vaadatud 9. mail 2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Aaron Beck bio, The Heinz Awards Undated, Retrieved 21 February 2014.
  5. ↑ 5,0 5,1 "Aaron Beck". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2017. Vaadatud 9. mail 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 "Aaron T. Beck Psychopathology Research Center". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2018. Vaadatud 9. mail 2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Rosner, RI (2014). "The "Splendid Isolation" of Aaron T. Beck". Isis. 105: 734–58. doi:10.1086/679421. PMID 25665381.
  8. ↑ Who Influenced Dr. Aaron Beck's Work? (Students Ask Dr. Beck - Part Two Beck Institute for Cognitive Behavior Therapy, CBT Workshop on Depression and Anxiety for students and post-doctoral fellows, August 15–17, 2011
  9. ↑ Rational-emotive therapy and cognitive behavior therapy: Similarities and differences Archived May 13, 2013, at the Wayback Machine. Albert Ellis, Cogn Ther Res (1980) 4: 325. doi:10.1007/BF01178210
  10. ↑ On Therapy-- A Dialogue with Aaron T. Beck and Albert Ellis reported by Michael Fenichel, American Psychological Association, 110th Convention Chicago, August 22–25, 2002
  11. ↑ Smith, Daniel B. (Autumn 2009). "The doctor is in". The American Scholar. Phi Beta Kappa Society. Retrieved July 29, 2016
  12. ↑ Scientist At Work: Aaron T. Beck By ERICA GOODE, NY Times, January 11, 2000
  13. ↑ 13,0 13,1 Beck, Aaron (1996). "The Past and the future of Cognitive Therapy" (pdf). Journal of Psychotherapy Practice and Research. 6 (4): 276–284. PMC 3330473 . PMID 9292441. Retrieved June 7,2011
  14. ↑ Academy of Cognitive Therapy, Academy of Cognitive Therapy, Philadelphia, PA: Academy of Cognitive Therapy, 2014, Retrieved 29 October 2017
  15. ↑ "Acadmy of Cognitive Therapy".
  16. ↑ Smith, Daniel B. (Autumn 2009). "The doctor is in". The American Scholar. Phi Beta Kappa Society. Retrieved July 29, 2016.
  17. ↑ Hirtz, Rob, "Martin Seligman's Journey: from Learned Helplessness to Learned Happiness", The Pennsylvania Gazette, The University of Pennsylvania, January/February 1999.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aaron_T._Beck&oldid=6143907"