Bipolaarne häire

Allikas: Vikipeedia

Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid (maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).

Alanenud meeleolu perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire puhul tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline, sage on ideedetulv, tihti võtab ta endale võimatuid ülesandeid, mida üritab ka täita. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest, mis viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla ohtlik enesele ja teistele ning vajab tingimata hospitaliseerimist.

Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.

Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamus patsiente saab diagnoosi 5...7 aastat pärast depressiooni diagnoosi.

Depressiivne faas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Depresiivse seisundi kliinilise pildi kesksel kohal on põhimeeleolu langus kurvameelsuse kujul, kusjuures mõttekäik ning kujutluste sisu on depressiivse suunitlusega. Need on seisundi kindlad sümptomid. Ülejäänud sümptomid on haigetel erinevad, neist juhindub seisundi konkreetne variant. Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus, nukrus, ahastus, meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või lähedastega toimuvast katastroofist. Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni. Depressiooni puhul ei paku haigele miski lohutust ega rahuldust, ei tunta millestki rõõmu. Armastustunne, hellus, õrnus lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks, neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse tuimusena – kliiniliselt valulik tunnetus. Tahteaktiivsus alaneb erineva intensiivsusega. Kerge depressiooni puhul on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida. Ka talle antud ülesandeid võib haige teostada osavõtlikult. Raskemal juhul alaneb teotahe niivõrd, et haige tegutseb vaid välisel initsiatiivil. Kõige intensiivsemal juhul istub või lamab haige tundide kaupa liikumatult. Talle ei mõju teiste isikute stimuleeriv kõnelus ega eeskuju. Äreva depressiooni korral on haige meeleolulangusel sisemise pinge ja ärevuse varjund. Ta on kogu aeg pingul, ootab mingit piinlikku situatsiooni, õnnetust või karistust. Tahteaktiivsus on küll alanenud, kuid tegevustes muutusi ei märgata. Liigutused on vabad ja tempokad. Haige kaebab sisemise piina, vaeva ja halva enesetunde üle. Sage on ängistustunne ja tuim valu rinnus.

Maniakaalne faas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maniakaalse seisundi puhul on kliinilise pildi kesksel kohal meeleolu kõrgenemine. See võib olla erineva intensiivsusega ning esineb püsiva enese ja maailmaga rahuloluna, rõõmsameelsusena, õnnetundena vms. Haige näeb kõike heas valguses, temas endas on pidu ja kustumatu õnnetunne. Kujutlused ja mõtted on samuti positiivsed, optimistlikud, helged, enesekindlad, julged ning lennukad. Eneseusk ja –kindlus on äärmiselt tugevad ning tajutakse endal olevat kõikidel elualadel suuri võimeid. Maania raskema vormi puhul kujuneb välja võimekus-, võimu-, rikkus- või suurusluul. Kõige sagedasem maaniatüüp on lõbus maania, mille puhul lisandub põhisümptomitele mõttekäigu elavnemine ja tahteaktiivsuse tõus. Haige jutt on elav ning võrdlused ja seosed värvikad. Ta räägib spontaanselt, juttu on raske katkestada ning teemad on laialivalguvad. Lobisedes seguneb oluline ebaolulisega, kõik kõrvaline tekitab uusi ideid, loogiline seos kaob. Kõrgenenud maania süvenemisel on haige lakkamatus liikumises. See võib viia pideva kaootilise rabelemiseni, mille puhul ei viida alustatud tegevusi lõpuni ja alustatakse pidevalt uusi tegevusi. Harvemini esineb loid maania, mille puhul ilmneb ainult kõrgenenud meeleolu. Ettevõtlikkus pole kõrgenenud ega mõttekäik kiirenenud. Välimuselt on haige reibas, ülielavate žestidega, säravate silmade ja õhetava jumega, unevajadus on vähenenud.

Kuulsad inimesed, kes olid bipolaarse häirega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lev Tolstoil esines täielikke apaatia- ja meeleheiteperioode 2–3 aastat ühtejärge, koguni 5–7, nagu ta oma autobiograafilistes töödes ka ise märgib. 20.–32. eluaasta vahel põdes Nikolai Gogol igal kevadel ja suvel täielikku depressiooni. Niisuguse hingelise surutise väljenduseks oli ka tema “Surnud hingede” II osa käsikirja põletamine ja äkiline surm. Albert Einsteini peetakse skisofreeniliseks psühhopaadiks, Freudi aga hüpomaniakaalseks. Viimase seisundi kõige haiglasemaid ilminguid täheldati Immanuel Kanti, Goethe, Claude Henri Saint-Simoni, Charles Dickensi ja Ernest Hemingway juures.

Märkus: Psüühiliste haiguste kohta esitatavad andmed kajastavad tihti olukorda Ameerika Ühendriikides, mitte kogu maailmas. Psüühilised häired esinevad rassiti vahel väga erinevalt.

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Bipolaarse meeleoluhäire raviks kasutatakse meeleolu stabiliseerivaid ravimeid: liitiumi (tegelikult liitiumi soolasid), valproaati, karbamasepiini.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

[1] [2] [3]

  1. „Kliiniline psühhiaatria” – Jüri Saarma (1980)
  2. „Psühholoogia gümnaasiumile” (2002)
  3. http://en.wikipedia.org/wiki/Bipolar_disorder