Bipolaarne häire

Allikas: Vikipeedia

Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid (maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).

Alanenud meeleolu perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire puhul tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline, sage on ideedetulv, tihti võtab ta endale võimatuid ülesandeid, mida üritab ka täita. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest, mis viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla ohtlik enesele ja teistele ning vajab tingimata hospitaliseerimist.

Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.

Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamik patsientidest saab diagnoosi 5...7 aastat pärast depressiooni diagnoosi.

Esinemine[muuda | muuda lähteteksti]

I tüüpi bipolaarse häire levimus on üldrahvastikus ligikaudu 0,5-2,4% ning II tüüpi häire levimus 0,2-5,0% [1] Bipolaarse häire võib avalduda lapsepõlves, teismeliseas, varases või hilises täiskasvanueas – keskmiselt 21-aasta vanuses. Enamasti avaldub häire 15-24-aasta vanuses. I tüüpi bipolaarne häire esineb meestel ja naistel võrdselt, II tüüpi häire on naistel sagedasem. Naistel kirjeldatakse kiiresti vahelduvate meeleoluhäireepisoodidega kulgevat (rapid cycling) häiret, hüpomaaniat ning segatüüpi episoode sagedamini kui meestel. [2]

Bipolaarse häire põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Bipolaarse häire põhjused ei ole täielikult selged. Pärilikkuse uuringutest on teada, et suur roll on geneetilistel teguritel – häire päritavus on vähemalt 80%. [3]

Häire avaldumine ehk kliiniline pilt[muuda | muuda lähteteksti]

Bipolaarne häire avaldub väga mitmekesisel moel – erinevad inimesed kogevad sümptomeid isemoodi ning sümptomid varieeruvad päevade, nädalate, kuude ja aastate vältel. Vähemalt pooled I tüüpi ning enamik II tüüpi bipolaarse häirega inimestest pöörduvad arsti poole esmalt depressiivse episoodi tõttu. Nad ei pruugi ise oma (hüpo)maniakaalsetest sümptomitest rääkida, mistõttu kui arst nende kohta ei küsi, võib bipolaarne häire esialgu jääda diagnoosimata ning episoodi käsitletakse kui tavalist ehk unipolaarset depressiivset episoodi.

Depressiivne faas[muuda | muuda lähteteksti]

Depresiivse seisundi kliinilise pildi kesksel kohal on põhimeeleolu langus kurvameelsuse kujul, kusjuures mõttekäik ning kujutluste sisu on depressiivse suunitlusega. Need on seisundi kindlad sümptomid. Ülejäänud sümptomid on haigetel erinevad, neist juhindub seisundi konkreetne variant. Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus, nukrus, ahastus, meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või lähedastega toimuvast katastroofist. Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni. Depressiooni puhul ei paku haigele miski lohutust ega rahuldust, ei tunta millestki rõõmu. Armastustunne, hellus, õrnus lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks, neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse tuimusena – kliiniliselt valulik tunnetus. Tahteaktiivsus alaneb erineva intensiivsusega. Kerge depressiooni puhul on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida. Ka talle antud ülesandeid võib haige teostada osavõtlikult. Raskemal juhul alaneb teotahe niivõrd, et haige tegutseb vaid välisel initsiatiivil. Kõige intensiivsemal juhul istub või lamab haige tundide kaupa liikumatult. Talle ei mõju teiste isikute stimuleeriv kõnelus ega eeskuju. Äreva depressiooni korral on haige meeleolulangusel sisemise pinge ja ärevuse varjund. Ta on kogu aeg pingul, ootab mingit piinlikku situatsiooni, õnnetust või karistust. Tahteaktiivsus on küll alanenud, kuid tegevustes muutusi ei märgata. Liigutused on vabad ja tempokad. Haige kaebab sisemise piina, vaeva ja halva enesetunde üle. Sage on ängistustunne ja tuim valu rinnus.

Maniakaalne faas[muuda | muuda lähteteksti]

Maniakaalse seisundi puhul on kliinilise pildi kesksel kohal meeleolu kõrgenemine. See võib olla erineva intensiivsusega ning esineb püsiva enese ja maailmaga rahuloluna, rõõmsameelsusena, õnnetundena vms. Haige näeb kõike heas valguses, temas endas on pidu ja kustumatu õnnetunne. Kujutlused ja mõtted on samuti positiivsed, optimistlikud, helged, enesekindlad, julged ning lennukad. Eneseusk ja –kindlus on äärmiselt tugevad ning tajutakse endal olevat kõikidel elualadel suuri võimeid. Maania raskema vormi puhul kujuneb välja võimekus-, võimu-, rikkus- või suurusluul. Kõige sagedasem maaniatüüp on lõbus maania, mille puhul lisandub põhisümptomitele mõttekäigu elavnemine ja tahteaktiivsuse tõus. Haige jutt on elav ning võrdlused ja seosed värvikad. Ta räägib spontaanselt, juttu on raske katkestada ning teemad on laialivalguvad. Lobisedes seguneb oluline ebaolulisega, kõik kõrvaline tekitab uusi ideid, loogiline seos kaob. Kõrgenenud maania süvenemisel on haige lakkamatus liikumises. See võib viia pideva kaootilise rabelemiseni, mille puhul ei viida alustatud tegevusi lõpuni ja alustatakse pidevalt uusi tegevusi. Harvemini esineb loid maania, mille puhul ilmneb ainult kõrgenenud meeleolu. Ettevõtlikkus pole kõrgenenud ega mõttekäik kiirenenud. Välimuselt on haige reibas, ülielavate žestidega, säravate silmade ja õhetava jumega, unevajadus on vähenenud.

Segatüüpi episood[muuda | muuda lähteteksti]

Samaaegselt, vähemalt ühe nädala vältel, esinevad (hüpo)maania ning depressiooni sümptomid sel määral, et saab diagnoosida nii (hüpo)maaniat kui depressiooni. Selliseid episoode kogevad naised sagedamini kui mehed, ning need episoodid on seotud suurema suitsiidi riskiga. [4]

Kiirelt vahelduvad episoodid (rapid cycling)[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel, kellel on aastas rohkem kui 4 meeleoluhäire episoodi, diagnoositakse bipolaarse häire kiirelt vahelduvate episoodidega alatüüp. Selline alatüüp on raskemini ravitav ning seotud üleüldise kehvema prognoosiga (raskused igapäevaelus lähisuhete ning tööülesannete hakkamasaamisega, kaasuvate haiguste kehvem ravisoostumus, suurem suitsiidirisk). Kiirelt vahelduvate episoodide tekkes või püsimises mängib rolli ka bipolaarse häire raviks kasutatavate ravimite ebaregulaarne tarvitamine. [4]

Bipolaarne spekter[muuda | muuda lähteteksti]

Bipolaarse häire spektrisse kuulub bipolaarne I tüüpi häire, II tüüpi häire, tsüklotüümia ning teisiti täpsustamata bipolaarne häire. [1]

I tüüpi bipolaarne häire[muuda | muuda lähteteksti]

Iseloomulik on vähemalt ühe maania episoodi esinemine. Depressiooniepisoodi esinemine ei ole I tüüpi bipolaarse häire diagnoosiks vajalik, kuid depressioone kogevad kõik patsiendid ning need on sagedasemad kui maania episoodid. [1]

Maaniaks nimetatakse perioodi, mil meeleolu on ebanormaalselt ja püsivalt kõrgenenud, ekspansiivne või ärritunud, ning mis kestab vähemalt ühe nädala (või on niivõrd väljendunud, et patsient vajab haiglaravi. Sel juhul ei ole episoodi ajaline kestus oluline).

Kolm või enamat sümptomit on väljendunud olulisel määral:

  • Ülikõrge enesehinnang või suuruskujutlus
  • Vähenenud unevajadus (näiteks puhanud tunne vaid kolme tunni une järel)
  • Suurenenud jutukus või sundus pidevalt rääkida
  • Kiirenenud mõttelend või subjektiivne mõtete kiirenemise tunne
  • Tähelepanu säilitamise raskused
  • Suurenenud aktiivsus või psühhomotoorne rahutus
  • Ülemäärane kalduvus nauditavatele tegevustele, millel on suur potentsiaal ebasoodsateks tagajärgedeks (näiteks ostlemishood, riskeeriv seksuaalkäitumine, mõtlematud investeeringud)

Klassikaliselt on maania eufooriline seisund, kuid paljud inimesed tunnevad liigset energiat hoopis ülemäärase ärrituvuse ja kärsitusena. Kriitiline mõtlemine ja otsustusvõime on häiritud. Ligikaudu 2/3 maania episoodide ajal esinevad ka psühhootilised sümptomid (luulud ning hallutsinatsioonid). Maania epsioodi ajal ei ole inimene võimeline oma igapäevakohustusi täitma ning sageli vajab hospitaliseerimist. [4]

Bipolaarse depressiivse episoodi puhul esinevad samad sümptomid, mis unipolaarse depressiooni korralgi [5]:

  • Põhisümptomid:
    • alanenud meeleolu
    • huvi ja elurõõmu kadumine
    • energia vähenemine
  • Lisasümptomid:
    • tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine
    • alanenud enesehinnang ja eneseusaldus
    • süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul)
    • trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku
    • enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod
    • häiritud uni
    • söögiisu alanemine

Sagedamini esinevad nn atüüpilised sümptomid nagu liigunisus ja liigne magamine, kaalutõus, depressiivne luul. [4]

II tüüpi bipolaarne häire[muuda | muuda lähteteksti]

Iseloomulik on hüpomaania ning depressiooni esinemine. II tüüpi bipolaarse häire korral maania episoode ei esine – kui inimesel, kel on varem esinenud hüpomaania ning depressiooni episoode, tekib maania, diagnoositakse tal I tüüpi bipolaarset häiret.

Ka hüpomaania ajal esineb püsivalt kõrgenenud meeleolu ning energilisus, mis erineb tavapärasest mittedepressiivsest meeleolust, kuid mitte nii väljendunult kui maania puhul ega põhjusta häireid sotsiaalses ega tööalases toimimises. Episood kestab vähemalt 4 päeva.

Hüpomaania episoodi ajal esineb vähemalt kolm maania sümptomit. [1] Psühhootilisi sümptomeid hüpomaania puhul ei esine. [4] Kuna hüpomaanias inimesed võivad olla produktiivsemad kui tavapäraselt ning tunnevad end hästi, ei pöördu nad sageli hüpomaania tõttu arsti poole. [4]

Tsüklotüümia[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemat kahe aasta jooksul on esinenud meeleolukõikumisi, mis ei täida ei (hüpo)maania ega depressiivse episoodi kriteeriumeid. [1]

Rasedus ning bipolaarne häire[muuda | muuda lähteteksti]

Rasedus ei kaitse meeleoluhäire episoodide esinemise eest, mistõttu tuleb meeleolu stabiliseerivaid ravimeid tarvitada ka raseduse ajal. Mõned bipolaarse häire ravis kasutatavad ravimid kahjustavad loodet, mistõttu tuleb rasedust planeerides konsulteerida raviarstiga (psühhiaatriga) ja vajadusel ravi muuta. Näiteks põhjustavad valproaat ning karbamasepiin närvisüsteemi arengu häireid (neuraaltoru defekte). Liitiumiga seostatakse vastsündinu lihasnõrkust (lihashüpotoonia), kilpnäärme ületalitlust ning südame arenguanomaaliat (Ebsteini anomaalia). Antipsühhootikumidest haloperidoolil ei ole leitud loodet kahjustavat toimet; atüüpilised ehk teise põlvkonna antipsühhootikumid võivad soodustada rasedusaegse diabeedi kujunemist, mis põhjustab loote kasvuprobeeme ja rasedal diabeediga seotud tüsistusi. Lamotrigiinil ei ole leitud loodet kahjustavat toimet. [4] Sünnitusjärgses perioodis kogeb meeleoluhäire episoodi 25-40% bipolaarse häirega emadest. Kuni 30%-l esineb sünnitusjärgne psühhoos, millele on iseloomulik meeleolumuutused, hallutsinatsioonid, luulud, käitumishäire. Sellist episoodi kogevad emad võivad olla endale või teistele inimestele ohtlikud ning võivad vajada hospitaliseerimist psühhiaatriaosakonda. [4]

Bipolaarne häire eakatel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnikord muutuvad meeleoluhäire episoodid eaga kergemateks. Eakatel inimestel ei erine bipolaarse häire ravi põhimõtted nooremate inimeste käsitlusest. Küll aga võib vaja minna ravimite doosi vähendamist, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski. [4]

Kaasuvad haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Paljudel bipolaarse häirega inimestest on lisaks vähemalt 1 psüühikahäire – enamasti on selleks ärevushäire (40%-l) või sõltuvushäire (60%-l). Kaasuvad probleemid mõjutavad negatiivselt elukvaliteeti ning elulemust. [6] [7] Üldpopulatsiooniga võrreldes on BPH-ga inimestel sagedamini suhkruhaigust, maksaprobleeme ning kardiovaskulaarseid haiguseid [8].

Suitsiidirisk[muuda | muuda lähteteksti]

Bipolaarse häirega inimestel on tavapopulatsioonist oluliselt kõrgem suitsiidirisk – 25-50% bipolaarse häirega inimestest teeb elu jooksul vähemalt ühe suitsiidikatse, ning 11% sureb suitsiidi tõttu. [4]

Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]

Bipolaarne häire on krooniline häire, mida ei saa välja ravida, kuid mida on võimalik raviga kontrolli all hoida. I tüüpi bipolaarse häirega inimestest 40-50% kogeb peale esimest maania episoodi teist episoodi kahe aasta jooksul. [2]

Kehvem kontroll meeleolumuutuste üle ehk halvem prognoos on inimestel, kel:

  • ei ole stabiilset töökohta
  • kuritarvitavad alkoholi või narkootilisi aineid
  • meeleoluhäire episoodide ajal esinevad psühootilised sümptomid
  • maania ja depressiooni episoodide vahel on depressiivseid sümptomeid
  • kelle meeleolumuutused esinevad mustriga depressioon-maania-eutüümia (ehk normaalne meeleolu)

Prognoos on kehvem ka meessoost isikutel.

Parem kontroll meeleolumuutuste üle on seda tõenäolisem, mida:

  • hilisemas eas häire avaldub
  • lühemad on maania episoodid
  • vähem on suitsidaalseid mõtteid
  • vähem on psühhootilisi sümptomeid
  • vähem on kaasuvaid terviseprobleeme [2]

Bipolaarse häire ravi põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Ravi koosneb mitmest aspektist: medikamentoosne ravi meeleolu stabiliseerivate ravimitega (tümostabilisaatoritega), millele mõnikord depressiivse episoodi raviks lisatakse antidepressant; püsiravi meeleolu stabiliseeriva ravimiga; elustiilimuutused; patsiendi enda ning tema lähedaste õpetamine episoode ära tundma, ennetama ning episoodi ajal käituma.

Ägeda episoodi ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Äge maania või segatüüpi episood on erakorraline seisund, kuna võivad kaasneda psühhootilised sümptomid, häiritud reaalsustaju ning kõrge suitsiidirisk.

Maania puhul tuleb katkestada maaniat soodustavate ravimite – eelkõige antidepressantide kasutamine. Meeleolu stabiliseerimiseks kasutatakse liitiumit, valproaati, karbamasepiini või atüüpilisi antipsühhootikume. On leitud, et kõik neist nimetatud ravimitest on monoteraapiana maania korral efektiivsed, kuid meta-analüüsi põhjal on kõige efektiivsem atüüpilise antipsühhootikumi ning liitiumi või valproaadi kooskasutamine. Sellisel juhul aga on kõrvaltoimete tekkerisk oluliselt suurem. [4]

Ägeda depressiooni korral kasutatakse atüüpilisi antipsühhootikume – näiteks kvetiapiini monoteraapiana või olansapiini koos antidepressandiga (näiteks sertraliin, fluoksetiin). Bipolaarse depressiooni ravis ei tohi kasutada antidepressanti ilma tümostabilisaatorita, kuna antidepressandid soodustavad (hüpo)maania teket. Efektiivne on ka lamotrigiin monoteraapiana. Veel kasutatakse liitiumi, valproaati kas üksinda või kombinatsioonis serotoniini-tagasihaarde inhibiitorite rühma kuuluva antidepressandiga (näiteks fluoksetiin) või koos bupropiooniga. [4]

Episoodide ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Meeleoluhäire episoodide ennetamises on olulisel kohal meeleolu stabiliseeriva ravimi regulaarne tarvitamine. Enamasti kasutatakse pikaajalises ravis sedasama ravimit, millel oli ägeda episoodi ravis hea efekt, näiteks liitiumi, valproaati, atüüpilist antipsühhootikumi.

Patsiente tuleb õpetada episoodi varaseid märke ära tundma, et nad saaksid kohandada oma käitumist ja sellega rasket episoodi ära hoida. Näiteks võib inimene enne maania episoodi tunda end kergemini ärrituvana – ei kannata teiste inimeste juttu ära kuulata, ega näiteks järjekorras seista vms. Maania episoodi ärahoidmiseks saab vältida alkoholi tarvitamist, magada piisavalt, süüa regulaarselt, vältida lisakohustuste võtmist.

Abi võib olla erinevatest psühhosotsiaalsetest teraapiatest nagu interpersonaalne ja sotsiaalsete rütmide teraapia, perekeskne teraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia, mindfullness. [4]


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

[9] [10] [11]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 [1], Bipolaarse häire diagnostika ja ravi. Jaanson, P. Eesti Arst 2009; 88(3);188-202.
  2. 2,0 2,1 2,2 [2], Bipolar Affective Disorder. Soreff S. Medscape
  3. [3], Cardno AG, Marshall EJ, Coid B, Macdonald AM, Ribchester TR & Davies NJet al. Heritability estimates for psychotic disorders: the Maudsley twin psychosis series. Arch Gen Psychiatry 1999; 56: 162−168
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 [4], The Clinical Management of Bipolar Disorder: A Review of Evidence-Based Guidelines. Connolly, KR. Prim Care Companion CNS Disord 2011;13(4).
  5. [5], RHK-10/V - Psüühika- ja käitumishäired.
  6. [6], McElroy SL, Altshuler LL, Suppes T, et al. Axis I psychiatric comorbidity and its relationship to historical illness variables in 288 patients with bipolar disorder. Am J Psychiatry. 2001;158(3):420–426..
  7. , El-Mallakh RS, Hollifield M. Comorbid anxiety in bipolar disorder alters treatment and prognosis. Psychiatr Q. 2008;79(2):139–150..
  8. „Kliiniline psühhiaatria” – Jüri Saarma (1980)
  9. „Psühholoogia gümnaasiumile” (2002)
  10. http://en.wikipedia.org/wiki/Bipolar_disorder