Ludvig Jakobsen
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
| Ludvig Jakobsen | |
|---|---|
| Sündinud |
29. mai 1893 Leebiku vald, Liivimaa kubermang, Vene keisririik |
| Surnud |
11. detsember 1961 (68-aastaselt) Köln, Saksamaa LV |
| Teenistus |
Venemaa keisririik Eesti Vabariik |
| Auaste | kolonel (1931) |
| Juhtinud |
Sakala Partisanide Pataljon 1. Jalaväerügement |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda |
| Autasud | Vabadusrist I/3 |
| Abikaasa |
Maria Jakobsen (sündinud Kuben, abielu 1925) |
| Lapsed | Ivar-Ülo Jakobsen |
Ludvig-Karl Jakobsen VR I/3 (nimed esinevad koos või eraldi ka kujul Louis-Carl Jacobsen; 29. mai 1893 Leebiku vald, Venemaa Keisririik – 11. detsember 1961 Köln, Saksamaa LV) oli Eesti sõjaväelane.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Jakobsen sündis Viljandimaal Leebiku vallas Julius-Friedrich-Wilhelm ja Emilie Jakobseni perre.[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Jakobsen õppis Viljandi Algkoolis ja aastatel 1905–1909 Friedrich Kuhlbarsi koolis Deutsche Schule zu Fellin. Aastatel 1912–1913 õppis Venemaal Simbirski Kadetikorpuses, gümnaasiumi lõpetas eksternina.[2]
1913. aastal astus Jakobsen Kaasani Sõjakooli, õpingute lõppedes 1914. aastal sai nooremleitnandi auastme.[3] 1927. aastal lõpetas ta Poola Kõrgema Sõjakooli.[2][4] Kuulus korporatsiooni Sakala.[5]
Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesest maailmasõjast võttis osa Jakobsen rindeohvitserina. Eesti sõjaväkke astus ta 24. novembril 1918. 1. detsembrist 1918 määrati kapten Jakobsen 6. jalaväepolgu staabikapteniks. Aprillis 1919 määrati ta ülemjuhataja otsusega äsjaloodud Eesti Vabariigi Sõjakooli kadettide pataljoni ülemaks ja sõjaväe administratsiooni lektoriks, kus teenis 1920. aastani.[5] Vabadussõjas osalemise eest sai ta 50 000 marka ja talumaad.[2] Sama aasta märtsis ülendati ta alampolkovnikuks.[3]
Aastatel 1921–1924 juhtis kolonelleitnant Jakobsen Viljandis 5. Jalaväepolgu koosseisus olevat Sakala Üksikut Partisanide Pataljoni, olles ühtlasi Viljandi garnisoni ülem.[5] 1924. aasta alguses ülendati ta kolonelleitnandiks ja viidi üle kindralstaapi.[3] 1924. aastal määrati Jakobsen Eesti Vabariigi sõjaväeliseks esindajaks Poolasse ja 1925. aastal paralleelselt ka Rumeeniasse. Diplomaatiline missioon kestis kuni 1930. aastani.[2]
1930. aastal kutsus Riigivanem Otto Strandman Jakobseni oma vanemaks käsundusohvitseriks, kellena ta teenis kuni 1934. aastani. 18. veebruaril 1931 ülendati Jakobsen koloneli auastmele. 1. aprillil 1934 määras ülemjuhataja ta Narva 1. Jalaväerügemendi ülemaks.[6] Juunis 1936 lähetati ta Eesti Vabariigi sõjaväeliseks esindajaks Saksamaale, 1937. aastal määrati ta paralleelselt ka esindajaks Ungaris.[3]
Juunipöörde ajal viibis Jakobsen Berliinis ja keeldus naasmast Tallinnasse. Eesti okupeerimise järel teenis ta Saksa sõjaväes, olles 1941. aastal nõuandja armeegrupis Nord, seejärel täites Saksa sõjaväeluure eriülesandeid Tallinnas. Septembris 1944 evakueerus ta Saksamaale, kus töötas kolonelina mereväeluures, kuni vabastati aprillis 1945 Wehrmachtist.[7] Saksamaa kapitulatsiooni järel tegeles Jakobsen eesti sõdurite kaitsmisega, otsides kontakte liitlasvägede ülemjuhatajatega.[5]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast teist maailmasõda jäi Jakobsen perega Lääne-Saksamaale elama ja korraldas kohalikku väliseestlaste seltsielu. Ta oli Eesti Võitlejate Ühingu Saksamaal esimees, hilisem auesimees ja vanematekogu liige; Balti Seltsi Saksamaal asepresident; Saksa-Eesti Ühingu eestipoolne esimees; Eesti Skautide Maleva Saksamaal maleva vanem; Eesti Sõjainvaliidide Kapitali volinik Saksamaal; Eesti Vabadusvõitlejate ja Sõjaveteranide Ühenduse president aastatel 1951–1954 ning Eesti Rahvuskomitee juht Saksamaal.[5][8] Ta oli ka üks ajalehe Võitleja asutajaid ja kaastöölisi.[2]
Pärast Karl Selteri surma määrati Jakobsen 1958. aastal tema asemel Eesti diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale, seal töötas ta surmani.[9] Ta suri 11. detsembril 1961 südamehaigusse ja maeti 15. detsembril 1961 Kölni läänekalmistule.[3][10]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1920 – Medaille d'honneur en Argent
- 1921 – Vabadusrist I liigi 3. järgu kavaler
- 1926 – Poola taassünni orden komandöri rist (III klass)
- 1930 – Eesti Punase Risti mälestusmärk, II järk, I aste
- 1930 – Soome "Valge Roosi" komanderi rist
- 1931 – Rumeenia krooni aumärgi komanderirist
- 1931 – Poola Teeneterist I liik ("Krzuz Zaslugi Zloty")[3]
- 1934 – Eesti Punase Risti mälestusmärk, I järk, II aste
- 1934 – Eesti Kaitseliidu Kotkaristi teenetemärk, III klass
- 1934 – Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk, V klass
- Sakala Partisanide Ühingu auliige
- Prantsuse Auleegioni orden[2]
- Kambodža suurtäht[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Ludvig Karl Jakobson". Rahvusarhiiv. 1893. Lk 76.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "JAKOBSEN, LUDVIG-KARL". TLÜAR väliseesti isikud. Vaadatud 20.11.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Ludvig Karl Jakobsen (Jacobsen)". Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum. Vaadatud 20.11.2023.
- ↑ "Poola kõrgema sõjakooli lõpetaja". Kaja. 08.03.1928. Lk 3.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 "Kolonel Ludvig Jakobson". Võitleja. 12. detsember 1961. Lk 6.
- ↑ "Kolonel L. Jakobsen saabus Narwa". Kaja. 12. aprill 1934. Lk 4.
- ↑ Õispuu, Leo (2018). Eestlased Soome ja Saksa sõjaväes: 1940-1945 (A-J) (PDF). Kd Raamat 14. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 454.
- ↑ "Meeldejääv pidulik toiming Schönaus". Võitleja. 1. september 1958. Lk 9.
- ↑ "Eesti-Saksamaa diplomaatilised suhted 100". Eesti Suursaatkond Berliinis. 2021.
- ↑ "Ühe suure patrioodi viimselt teekonnalt". Võitleja. 1. jaanuar 1962. Lk 6.
