1812. aasta sõda

See artikkel räägib Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel toimunud sõjast; Vene-Prantsuse sõja kohta vaata artiklist 1812. aasta isamaasõda

---

1812. aasta sõda
Ülevalt päripäeva: Kapitoolium pärast Washingtoni põlengut; surmavalt haavatud Isaac Brock juhtimas Yorki vabatahtlikke Queenston Heightsi lahingus; Merelahing USS Constitutioni ja HMS Guerriere'i vahel; Tecumseh' surm; Andrew Jackson löömas tagasi Briti rünnakut New Orleansi lahingus.
Toimumisaeg	18. juuni 1812 – 17. veebruar 1815 (2 aastat ja 8 kuud)
Tulemus	Genti rahuleping sõjaline patiseis Status quo ante bellum Tecumseh' konföderatsiooni häving
Osalised
Ameerika Ühendriigid tšoktod tšerokiid maskogid senekad Suurbritannia Kanada Tecumseh' konföderatsioon šoonid maskogid (Red Sticks) odžibveid meskvakid maiamid ottavad kikapuud delavaarid potavatomid soogid vaiandotid Hispaania Florida (1814)
Väejuhid või liidrid
James Madison Henry Dearborn Jacob Brown Winfield Scott Andrew Jackson William Henry Harrison William H. Winder (langes sõjavangi) Willliam Hull   Zebulon Pike  † Oliver Hazard Perry Isaac Chauncey Printsregent George Lord Liverpool George Prévost Isaac Brock  † Gordon Drummond Charles de Salaberry Roger Hale Sheaffe Robert Ross  † Edward Pakenham  † James FitzGibbon Alexander Cochrane James Lucas Yeo Tecumseh  † Mateo Manrique
Kaotused
2200–3721 lahingus langenut 4505 haavatut Suurbritannia: 1160–1960 lahingus langenut 3679+ haavatut indiaanlased: 10 000 surnut

1812. aasta sõda (ka Ameerika Ühendriikide Teine iseseisvussõda või Suurbritannia-Ameerika sõda) oli Suurbritannia ja tema Briti Põhja-Ameerika liitlaste ning Ameerika Ühendriikide ja tema indiaanlastest liitlaste vahel 17. juunist 1812 kuni 17. veebruarini 1815 toimunud sõda.

Briti ajaloolased peavad sõda enamasti Napoleoni sõdade osaks, kuid Ameerika Ühendriikide ja Kanada ajaloolased näevad seda iseseisva sõjana.

Sõja põhjused

Ameerika Ühendriigid oli esimene riik, mis Suurbritannia alt iseseisvunud. See juhtus iseseisvussõjas 18. sajandi lõpul. Suurbritannias oli neid, kes pidasid seda alandavaks ja soovisid USA-d taas enda võimule allutada.

Napoleoni sõjad nõudsid niihästi laevu kui meremehi. Kuigi Briti merevägi oli tollal kõige võimsam maailmas, vajasid nemadki täiendust. Mereväes ei tunnistatud sageli USA iseseisvust ning käsitlesid USA laevu Briti omadena ja USA meremehi Briti krooni alamatena. Nad rekvireerisid USA laevu ja sundisid meremehi Briti armees sõdima, ehkki see oli seadusevastane. Briti merevägi röövis ameeriklasi isegi siis, kui neil olid kaasas USA kodakondsust tõendavad dokumendid.

Sõja kuulutamine

USA-s oli poliitikuid (need olid koondunud peamiselt Demokraatlikku-Vabariiklikku Parteisse), kes nägid Kanada kuulumist Suurbritanniale pelgalt ajutisena ja Kanadat tulevikus USA osana.

Föderalistlik Partei oli sõja vastu ja toetas tihedamaid sidemeid Suurbritanniaga. Föderalistid pidasid demokraate-vabariiklasi diktaatori Napoleoni toetajateks, demokraadid-vabariiklased föderaliste omakorda brittide toetajateks.

1. juunil 1812 pidas USA president James Madison USA kongressis kõne, milles võttis kokku ameeriklaste kaebused brittide suhtes, kuid ei kutsunud üles sõjale. Sellegipoolest hääletas kongress samal päeval 79:39 sõja kuulutamise poolt ja USA senat hääletas 19:13 sõja kuulutamise poolt. Ükski föderalist sõda ei toetanud. Sõda algas formaalselt 18. juunil 1812, kui Madison vastava seaduse välja kuulutas. See oli esimene kord, mil USA mõnele riigile sõja kuulutas, ja kõige väiksema ülekaaluga sõjakuulutamine.

Sõja käik

Suurbritannia lõi tagasi Kanadasse tunginud USA väeüksused. Kuid USA saavutas edu Loodeterritooriumil Suure järvistu piirkonnas.

Suurbritannia kehtestas USA-s mereblokaadi, kahjustades USA väliskaubandust. Pärast Napoleon I kukutamist 1814. aastal vabanes Briti sõjaväel laevu ja ta sai USA blokaadi veelgi tihendada.

24. augustil 1814 vallutasid britid Washingtoni ja põletasid selle maha koos Valge Maja ja Kapitooliumiga. Seejärel nad taandusid. Kuid maismaal toimunud lahingutes ei suutnud nad seda edu korrata.

Indiaanlasi sõdis mõlemal poolel, aga enamjaolt toetasid nad britte. Olulisimad sõjas osalenud indiaani hõimus kuulusid Tecumseh' konföderatsiooni ja tänapäeva Kanada lõunapoolseimas osas asuva Kuue rahva hulka. Indiaanlased said sõjas suurte kaotuste osaliseks, nende juht Tecumseh langes lahingus ja tema konföderatsioon lakkas olemast. Üldjuhul aeti indiaanlased Mississippist lääne poole.

8. jaanuaril 1815 purustasid kindralmajori Andrew Jacksoni juhitud USA vägi New Orleansi lahingus arvulises ülekaalus oleva Suurbritannia väe, kusjuures brittide kõrgeimad ülemused hukkusid. See võit muutis Jacksoni sõjakangelaseks ja sillutas tee tema saamisele presidendiks 1828. aastal.

Suurbritannias orjust enam ei olnud ja seetõttu käsitlesid britid põgenenud orje vabade inimestena. Kokku viisid britid umbes 4000 põgenenud orja USA-st ära, niihästi Trinidadile kui ka Kanadasse. Osa neist astus Briti mereväkke. See oli suurim orjade vabastamine USA-s enne pool sajandit hiljem toimunud USA kodusõda.

Rahuläbirääkimised algasid 1814. aasta augustis ja 24. detsembril 1814 sõlmiti Genti rahuleping. Ameerika Ühendriikide senat ratifitseeris rahulepingu 17. veebruaril 1815, lõpetades sõja ilma piirimuutusteta. USA laevade ja meremeeste röövimist rahulepingus ei mainitud, aga pärast rahu sõlmimist see komme lõppes, osalt sellepärast, et pärast Napoleoni sõdade lõppu meremehi enam nii palju ei vajatud.

Sõja vastu olnud USA Föderalistlik Partei kaotas rahva seas toetust ja lõpetas 1835 tegevuse.

Kirjandus

• Clodfelter, M. (2017). Warfare and Armed Conflicts: A Statistical Encyclopedia of Casualty and Other Figures, 1492–2015 (4th ed.). Jefferson, North Carolina: McFarland.