1356. aasta kuldbulla

1356. aasta kuldbulla oli Riigipäeva välja antud ürik. Riigipäev toimus Nürnbergis ning seda juhatas Luksemburgi dünastia keiser Karl IV. Ürik fikseeris 450 aastaks Saksa-Rooma riigi põhiseadusliku struktuuri tähtsad aspektid. Ürik nimetati kuldbullaks, sest keiser oli selle pitseerinud kuldse pitsatiga.

2013. aastal kanti kuldbulla UNESCO maailma mälu registrisse.

Taust

Pärast pikaajalist võitlust oma eelkäija Ludwig IV ja selle konkurendi Friedrich III Ilusa vahel tundis Karl IV vajadust muuta kehtivat roomlaste kuninga valimissüsteemi. Ta arvas, et ilma uue seaduseta haaraksid võimu kadedad ja auahned poliitikud. Kuldbullas seisis, et "Me oleme välja kuulutanud ja otsustanud ratifitseerida lisatud seadused eesmärgiga tekitada ühtsust valijate seas, soodustada ühehäälset valimist, lahendada eelnimetatud ebakõla ja sellest tulenevad erinevad ohud".

Kuldbulla nimetas selgesõnaliselt seitse kuurvürsti, kes valisid roomlaste kuninga. Roomlaste kuninga kroonis paavst hiljem üldjuhul Saksa-Rooma keisriks. Seitsme kuurvürsti seas oli kolm prelaati, "Saksamaa (Mainzi), Gallia ja Burgundia (Trieri) ning Itaalia (Kölni) ülemkantslerid". Tšehhi kuningas oli bulla järgi veinivalaja, pfaltskrahv palatiin, Saksimaa kuurvürst (Saksi hertsog) tseremooniameister ja Brandenburgi markkrahv kammerhärra. Järelikult määras bulla, et rex in imperatorem promovendus ('kuningas tuleb kuulutada keisriks'). Teisalt sulasid keisri ja kuninga tiitel üha rohkem kokku. Alates Ferdinand I-st paavst enam keisreid ei krooninud, vaid valitud kuningad nimetati ka valitud keisriteks; esimesena oli seda teinud juba Maximilian I.

Valimisi oli varemgi korraldatud ja nende reeglid fikseeritud 1338. aasta Rhensi lepingus. Enamik kuldbullas nimetatud kuurvürstidest oli neist ka osa võtnud. Sellegipoolest oli kuldbulla kui ürik väga uuenduslik. Esiteks anti valijatele laialdasi privileege: laiendati nende valduste autonoomiat ning pärimisõiguses kehtestati primogenituur. Valijate vanim poeg päris kuldbulla järgi kogu kuurvürstkonna, et valijahääled kunagi ei jaguneks. Nii tagas bulla kuurvürstidele mitmeid privileege, kindlustades nende olulist rolli keisririigis. See oli ka verstapost keisririigis osaliselt sõltumatute riikide loomise protsessis, mis lõppes alles sajandeid hiljem, eelkõige 1648. aasta Vestfaali rahuga. Teiseks nägi bulla ette, et kuurvürstide häälteenamus (neli häält) oli uue kuninga valimiseks alati piisav; seega ei saanud kolme vastuhäälega enam valimisi blokeerida ja enamushäälte printsiip oli keisririigis esimest korda selgelt sõnastatud.

Protseduurid

Bulla reguleeris valimisprotsessi väga üksikasjalikult, loetledes selgesõnaliselt, kus, millal ja millistel tingimustel mida ja kellel tuli teha. Regulatsioonid kehtisid mitte ainult kuurvürstidele, vaid ka näiteks Frankfurdi elanikkonnale, sest valimised pidid toimuma Frankfurdis, ja krahvidele, kelle alade kaudu kuurvürstid pidid kohalejõudmiseks reisima. Otsus korraldada valimisi Frankfurdis tulenes Ida-Frangi traditsioonist. Ida-Frangi riigis leidis nii valimine kui ka kroonimine aset Frangimaa pinnal. Valimised tuli lõpetada 30 päeva jooksul; ebaõnnestumise korral nägi bulla ette, et kuurvürstid pidid saama ainult leiba ja vett kuni otsusele jõudmiseni.

Valimisprotsessi reguleerimise kõrval sisaldasid kuldbulla peatükid palju muid seadusi. Näiteks määras bulla kindlaks sündmuste järjekorra keisri kohalviibimise puhul. Järjekord sõltus ka sellest, kas keiser oli ametitunnustega. Võrdlemisi suur otsus tehti peatükis 15, kus Karl IV keelustas mistahes linnade liidud, kuid ka muud munitsipaalliidud, mis olid esile kerkinud keskaegse munitsipaalliikumise tõttu. Enamik linnadevahelisi liite saadeti seejärel laiali. Taasloomisel oli nende poliitiline mõju palju väiksem. Seega tugevdas kuldbulla aadlit linnade mõjuvõimu arvelt.

Paavsti osatähtsus 1356. aasta kuldbullas oli üsnagi olematu. Paavstide ja keisrite suhete ajaloos on see tähelepanuväärne. Karl IV koostatud eeskirja järgi pole roomlaste kuninga valimiseks paavsti kinnitust vaja. Siiski ei protestinud paavst Innocentius VI, kuna vajas Karli toetust mõjuka Visconti perekonna vastu. Paavst Innocentius VI ja keiser Karl IV hea suhe jätkus pärast 1356. aasta kuldbullat kuni paavsti surmani aastal 1362.

Habsburgidele, Luksemburgide pikaajalistele rivaalidele, kuldbullast kasu ei tõusnud. Seetõttu andis Austria hertsog Rudolf IV korralduse koostada Privilegium Maius, võltsitud dokument, mis taotles Austria valitsejatele kuurvürstidega sarnast võimu, nimetades nad hertsogitest ertshertsogiteks. Teisest küljest olid Wittelsbachid sel ajal valijateks seatud kahekordselt: Wittelsbachid olid nii Reini kuurvürst kui ka Brandenburgi markkrahv. Siiski ei põhjustanud kuldbulla konflikti keiser Karl IV ning Wittelsbachi hertsogite Ludwig V ja Stephan II vahel, kuigi dünastia Baieri haru bullast kasu ei saanud.

Vaata ka