Trieri kuurvürstkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2015) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
Kurtrier / Kurfürstentum Trier saksa 898–1801 | |
  Lipp
Vapp
| |
 Trieri kuurvürstkond aastal 1720 | |
| Valitsusvorm | vasall, valitav feodaalmonarhia |
|---|---|
| Osa | Saksa-Rooma riigist |
| Pealinn | Trier, Ehrenbreitstein |
.jpg)
Trieri kuurvürstkond (Kurfürstentum Trier või Kurtrier) oli Saksa-Rooma riigi kiriklik vürstkond, mis eksisteeris 9. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni. See koosnes Trieri vürstliku peapiiskopi (Erzbistum Trier), kes oli ka keisririigi kuurvürst, ilmalikest valdustest. Keisririigis oli vaid kaks muud kiriklikku kuurvürsti: Kölni kuurvürstkond ja Mainzi kuurvürstkond, kelle seast Mainz oli esimene.
Kuurvürstkonna pealinn oli Trier, kuurvürsti peamine residents oli alates 16. sajandist Koblenz. Kuurvürstkond ilmalikustati aastal 1803 Napoleoni võimu all.
Trieri kuurvürst kui peapiiskop haldas ka Trieri peapiiskopkonda, mille territoorium ei kattunud kuurvürstkonnaga (vaata kaarti allpool).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Trier, kui tähtis Rooma provintsipealinn Augusta Treverorum, oli piiskopi asukoht Rooma aegadest. See ülendati peapiiskopkonnaks Karl Suure valitsemisajal, kelle testamendis on Metzi, Touli ja Verduni piiskopkonnad selle abipiiskopkondadeks märgitud.
Trieri piiskopid olid Merovingide ajal juba peaaegu sõltumatud maaisandad. Aastal 772 andis Karl Suur piiskop Wiomadile puutumatuse valitseva krahvi jurisdiktsioonist kõigis kirikutes ja kloostrites, samuti külades ja lossides, mis kuulusid Trieri Püha Peetruse kirikule. Aastal 816 kinnitas Ludwig Vaga peapiiskop Hettole oma isa poolt antud kaitseprivileegid ja puutumatuse.
Karolingide impeeriumi jagamisega Verdunis aastal 843 anti Trier Lotharile; Lotharingia jagamisel Meerssenis aastal 870 sai sellest Ida-Frangi kuningriigi osa, viimasest arenes Saksamaa kuningriik.
Aastal 898 sai peapiiskop Radbod vabastuse kõigist maksudest kogu piiskoplikul territooriumil, mille oli andnud Zwentibold, kes oli keiser Arnulf Kärntenist poeg ja kes valitses lühidalt kui Lotharingia kuningas. Ta oli oma iseseisva aadli suure surve all ja vajas meeleheitlikult võimast liitlast. Kingitus kinnistas peapiiskoppide seisundi maaisandatena iseenda õigustes. Pärast Zwentiboldi mõrvamist aastal 900 meelitasid lapskuningas Ludwigi käsilased omakorda Radbodi, andes talle päriseks Trieri linna ja ringkonna, lubades kehtestada tolle ja andes õiguse vermida (enamasti majandusliku iseseisvuse sümbol). Charles Lihtsameelse õukonnast sai lõpliku õiguse valida Trieri piiskoppe kapiitli poolt, vabana keisri sekkumisest.
Varauusajal hõlmas Trieri kuurvürstkond territooriumi piki Moseli jõge Trieri (Prantsuse piiri ääres) ja Koblenzi (Reini ääres) vahel. 13. sajandi algusest oli Trieri peapiiskop kui keiserliku ameti hoidja traditsiooniliselt Saksa kuninga keiserlik kuurvürst. Puhtalt Gallia ülemkantsleri auamet tekkis 13. sajandil. Selles kontekstis tähendas see Arelaati või Burgundiat, tehniliselt aastast 1242 ja jäävalt aastast 1263 ning nimeliselt aastani 1803. Arelaat koos Saksamaa ja Itaaliaga oli üks kolmest Saksa-Rooma riigi kuningriigist.
Aastal 1473 kohtusid Trieris keiser Friedrich III ja Burgundia hertsog Charles Südi. Samal aastal asutati linnas Trieri ülikool.
17. sajandil kolisid Trieri peapiiskopid ja kuurvürstid oma residentsi Philippsburgi lossi Ehrenbreitsteini kindluses Koblenzi lähedal. Aastal 1512 peeti Trieris Riigipäeva istung, kus määrati lõplikult kindlaks ringkondade piirid.
Kolmekümneaastase sõjaga (1618–1648) algas Trieri jaoks rohkem kui kaks sajandit sõda. Seda okupeerisid mitu korda Prantsuse väed. Need piirasid ja okupeerisid Trieri aastatel 1632, 1645, 1673 (Prantsuse armee jäi aastani 1675 ja purustas kõik kirikud, kloostrid ja elamud väljaspool linnamüüre; linn ise oli raskelt kindlustatud).
Aastal 1684, seoses Prantsuse-Hispaania sõjaga, algas Prantsuse vallutuste ajastu. Trier vallutati taas aastal 1684; kõik müürid ja kindlustused purustati. Pärast Trieri ja kuurvürstkonna taasvallutamist Pfalzi pärilussõja ajal aastal 1688 purustati kuurvürstkonnas aastal 1689 Prantsuse armee poolt süstemaatiliselt palju linnu. Peaaegu kõik lossid lammutati ja ainus sild Trieris üle Moseli põletati. Prantsusmaa kuningas Louis XIV isiklikult andis käsu selleks hävitustööks. Kui Prantsuse armee aastal 1698 taandus, jättis see maha nälgiva müürideta linna ja vaid 2500 elanikku.
Hispaania pärilussõja ajal aastal 1702 okupeeriti Trier taas Prantsuse armee poolt. Aastatel 1704–05 läbis Inglise-Hollandi liitlasarmee Marlborough' hertsogi juhtimisel oma teel Prantsusmaale Trieri. Kui kampaania nurjus, tulid prantslased aastal 1705 Trieri tagasi ja jäid aastani 1714. Pärast lühikest rahuperioodi algas aastal 1734 Poola pärilussõda; järgmisel aastal okupeeriti Trier taas prantslaste poolt, kes jäid aastani 1737. Viimane kuurvürst Clemens Wenzeslaus von Sachsen kolis aastal 1786 Koblenzi. Augustis 1794 võtsid Prantsuse vabariigi väed Trieri. See tähistab vana kuurvürstkonna ajastu lõppu. Kirikud, kloostrid ja vaimulike valdused müüdi või ehitised anti ilmalikuks kasutuseks, nagu tallideks.
Viimane kuurvürst Clemens Wenzeslaus von Sachsen resideeris pärast 1786. aastat ainult Koblenzis. Aastast 1795 olid kuurvürstkonna territooriumid Reini vasakkaldal Prantsuse okupatsiooni all; aastal 1801 need annekteeriti ja seal loodi eraldi prantslaste kontrollitud piiskopkond piiskop Charles Mannay alluvusse. Aastal 1803 saavutas Prantsuse piiskopkond kontrolli kogu piiskopkonna üle ning Reini idakaldale jäänud kuurvürstlik territoorium ilmalikustati ja annekteeriti aastal 1803 Nassau-Weilburgi poolt.
Trieri peapiiskop-kuurvürstid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vaata ka Trieri piiskopkond
- Johann I 1189–1212
- Theoderich II (Dietrich von Wied) 1212–42
- Arnold II von Isenburg 1242–59
- Heinrich I von Finstingen 1260–86
- Boemund I von Warsberg 1286–99
- Diether von Nassau 1300–07
- Heinrich II von Virneburg 1300–06 (opositsioonis)
- Balduin von Luxemburg 1307–54
- Boemund II von Saarbrücken 1354–61
- Kuno II von Falkenstein 1362–88
- Werner von Falkenstein 1388–1417
- Lenihan von Weideburg 1417–1419
- Otto von Ziegenhain 1419–30
- Raban von Helmstatt 1430–38
- Jakob I von Sierck 1439–56
- Johann II von Baden 1456–1503
- Jakob II von Baden 1503–11
- Richard von Greiffenklau zu Vollrads 1511–31
- Johann III von Metzenhausen 1531–40
- Johann IV Ludwig von Hagen 1540–47
- Johann V von Isenburg 1547–56
- Johann VI von der Leyen 1556–67
- Jakob III von Eltz 1567–81
- Johann VII von Schönenberg 1581–99
- Lothar von Metternich 1599–1623
- Philipp Christoph von Sötern 1623–52
- Karl Kaspar von der Leyen 1652–76
- Johann VIII Hugo von Orsbeck 1676–1711
- Karl III Joseph von Lothringen 1711–15
- Franz Ludwig von Pfalz-Neuburg 1716–29
- Franz Georg von Schönborn 1729–56
- Johann IX Philipp von Walderdorff 1756–68
- Clemens Wenzeslaus von Sachsen 1768–1803