Õiglase maailma hüpotees

Allikas: Vikipeedia
Vanakreeka õiguse jumalanna Astraea ehk Dike

Õiglase maailma hüpotees on kognitiivne eelarvamus, mille kohaselt "inimesed saavad, mida nad väärivad" – et tegudel on tegija jaoks moraalselt õiglased ja sobivad tagajärjed.[1] Näiteks eeldus, et üllad teod saavad lõpuks tasu ja kurjad teod saavad lõpuks karistatud, kuuluvad selle hüpoteesi alla. Teisisõnu, õiglase maailma hüpoteesil on kalduvus omistada tagajärgi – või eeldada tagajärgi – kas universaalsele jõule, mis taastab moraalse tasakaalu, või universaalsele seosele tegude olemuse ja nende tulemuste vahel. See usk viitab üldiselt kosmilise õigluse, saatuse, jumaliku sekkumise, stabiilsuse, korra või karma olemasolule. Seda seostatakse sageli mitmesuguste põhiliste petlike muljetega, eriti mis puudutab kannatuste ratsionaliseerimist põhjusel, et kannatajad väärivad seda.

Hüpotees väljendub eesti keeles mitmetes ütlustes, mis viitavad tagatud karistusele üleastumise eest, näiteks: "said, mis tahtsid, "kuidas küla koerale, nõnda koer külale" jne.[2] Seda hüpoteesi on sotsiaalpsühholoogid laialdaselt uurinud alates sellest, kui Melvin J. Lerner tegi 1960. aastate alguses põhjaliku töö õiglasse maailma uskumisest.[3][4] Sellest ajast peale on uurimine jätkunud, uuritakse hüpoteesi ennustamisvõimet erinevates olukordades ja kultuuride lõikes ning selgitades ja laiendades teoreetilisi arusaamu õiglase maailma uskumustest.[5]

Hüpoteesi tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud filosoofid ja ühiskonnateoreetikud on vaadelnud ja käsitlenud õiglasse maailma uskumise fenomeni, alates juba vähemalt pürronistist filosoofi Sextus Empiricusest, kes vaidles ligikaudu aastal 180 e.m.a sellele veendumusele vastu.[6] Aristotelese eetika käsitleb "õiglust" kui vooruste peamist osa, moraalne tunnetus on sügavalt juurdunud inimeste kui sotsiaalsete ja ratsionaalsete loomade loomuses.[7]

Melvin Lerner[muuda | muuda lähteteksti]

Lernerit huvitus õigluse uskumusest ja õiglase maailma hüpoteesist negatiivsete sotsiaalsete ja ühiskondlike interaktsioonide sotsiaalpsühholoogilise uurimise kontekstis.[8] Ta tugines oma töös Stanley Milgrami kuulekuse uuringutele, otsides vastust küsimustele, kuidas julmust ja kannatusi põhjustavad režiimid säilitavad rahva poolehoiu ning kuidas inimesed hakkavad aktsepteerima viletsust ja kannatusi tekitavaid sotsiaalseid norme ja seadusi.[9]

Lerneri uurimust mõjutas see, et ta oli korduvalt tunnistajaks pealtnägijate kalduvusele süüdistada ohvreid nende kannatustes. Psühholoogi kliinilise väljaõppe ajal jälgis ta, kuidas tervishoiutöötajad, ravisid vaimuhaigeid inimesi. Kuigi Lerner teadis, et nad on heasüdamlikud, haritud inimesed, süüdistasid nad sageli patsiente nende enda kannatustes.[10] Lerner kirjeldas ka oma üllatust, kuuldes, kuidas tema õpilased halvustavad vaeseid, jättes pealtnäha tähelepanuta struktuure, mis vaesust soodustavad.[8] Soov mõista protsesse, mis neid nähtusi põhjustasid, õhutas Lernerit korraldama oma esimesed eksperimendid valdkonnas, mida praegu nimetatakse õiglase maailma hüpoteesiks.

Algsed tõendid[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aastal korraldasid Lerner ja tema kolleegid mitmeid eksperimente, milles kasutati šokki, et uurida vaatlejate reaktsioone ohvriks langemisele. Esimeses Kansase ülikoolis läbi viidud katses jälgisid 72 naissoost osalejat "ohvrit", kes sai õppeülesande käigus tehtud vigade tõttu elektrišokki. Algselt olid need vaatlejad ohvri ilmsetest kannatustest häiritud, aga kuna kannatused jätkusid ja vaatlejatel ei võimaldatud sekkuda, hakkasid vaatlejad ohvrit alavääristama ja süüdistama. Ohvri süüdistamine oli seda suurem, mida suuremad olid kannatused. Kuid kui osalejatele öeldi, et ohver saab oma kannatuste eest hüvitist, ei alavääristanud osalejad ohvrit.[9] Lerner ja kolleegid kordasid neid katseid järgmistes uuringutes.[11]

Teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Nende leidude selgitamiseks väitis Lerner, et levinud on usk õiglasse maailma. Õiglane maailm on selline, kus tegudel ja tingimustel on etteaimatavad ja asjakohased tagajärjed. Need tegudel ja tingimused on tavaliselt üksikisikute käitumine või omadused. Konkreetsed tingimused, mis vastavad teatud tagajärgedele, on sotsiaalselt määratud ühiskonna normide ja ideoloogiatega. Lerner esitleb usku õiglasse maailma kui funktsionaalset hüpoteesi: see säilitab idee, et maailma saab mõjutada ennustataval viisil. Usk õiglasse maailma toimib omamoodi "lepinguna" maailmaga käitumise tagajärgede kohta. See võimaldab inimestel tulevikku planeerida ja tõhusalt, eesmärgikindlalt käituda. Lerner võttis oma avastused ja teoreetilise töö kokku 1980. aasta monograafias The Belief in a Just World: A Fundamental Delusion (ee k "Usk õiglasse maailma: fundamentaalsed luulud").[10]

Lerner püstitas hüpoteesi, et usk õiglasse maailma on inimeste jaoks nende heaolu jaoks äärmiselt oluline.. Samas inimesed puutuvad iga päev kokku tõenditega, et maailm pole õiglane: inimesed kannatavad ilma nähtava põhjuseta. Lerner selgitas, et inimesed kasutavad strateegiaid, et kõrvaldada ohte, mis ähvardavad nende usku õiglasse maailma. Need strateegiad võivad olla ratsionaalsed või irratsionaalsed. Ratsionaalsed strateegiad hõlmavad ebaõigluse reaalsusega nõustumist, ebaõigluse ärahoidmist või kahju hüvitamist ning enda piiratusega nõustumist. Mitteratsionaalsed strateegiad hõlmavad sündmuse eitamist, tagasitõmbumist ja ümbertõlgendamist.[12]

On mõned ümbertõlgendamise viisid, mis võivad sobitada sündmuse õiglasse maailma. Tulemust, põhjust ja/või ohvri iseloomu saab ümber tõlgendada. Süütute inimeste kannatuste ülekohtu vaatlemise puhul on üks peamisi viise sündmuse tunnetuse ümberkorraldamiseks, tõlgendades ohvrit kannatuse väärilisena.[3] Täpsemalt võivad vaatlejad süüdistada ohvreid nende kannatustes nende käitumise ja/või omaduste põhjal.[11] Paljud õiglasse maailma uskumise psühholoogilised uuringud on keskendunud sellistele negatiivsetele sotsiaalsetele nähtustele, nagu ohvrite süüdistamine ja ohvrite pisendamine erinevates kontekstides.[5]

Selle mõtteviisi lisamõju on see, et üksikisikud kogevad vähem isiklikku haavatavust, kuna nad ei usu, et on teinud midagi, et väärida või põhjustada negatiivseid tagajärgi.[5] See on seotud sotsiaalpsühholoogide täheldatud omakasupüüdliku eelarvamusega.[13]

Paljud teadlased on tõlgendanud õiglase maailma uskumusi põhjusliku seose näitena. Ohvrisüüdistamise puhul omistatakse ohvriks langemise põhjused pigem indiviidile kui olukorrale. Seega võivad õiglasse maailma uskumise tagajärjed olla seotud teatud põhjusliku seose mustritega või katsega neid seletada.[14]

Alternatiivid[muuda | muuda lähteteksti]

Õige õigustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teised on pakkunud välja alternatiivsed selgitused ohvrite süüdistamisele. Üks selgitus on see, et süüdistamine põhineb õigelle hinnangule ohvri iseloomu kohta. Eelkõige seoses Lerneri esimeste uuringutega on mõned oletanud, et oleks loogiline, et vaatlejad süüdistavad isikut, kes laseb end ilma põhjuseta šokeerida.[15] Hilisem Lerneri uuring vaidlustas selle alternatiivse hüpoteesi, näidates, et üksikisikut süüdistatakse ainult siis, kui nad tegelikult kannatavad; isikuid, kes nõustusid kannatama, kuid ei pidanud kannatama, suhtuti positiivselt.[16]

Süütunde vähendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teine alternatiivne selgitus, mida pakuti ohvrite süüdistamisele õiglase maailma hüpoteesi väljatöötamise alguses, oli see, et vaatlejad süüdistavad ohvreid, et vähendada vaatleja enda süütunnet. Vaatlejad võivad tunda end ohvri kannatuste eest vastutavana või süüdi olevat, kui nad ise on olukorra või katsega seotud. Süü vähendamiseks võivad nad ohvrit alavääristada.[17][18][19] Lerner ja tema kolleegid väidavad, et selle tõlgenduse toetuseks pole leitud piisavalt tõendeid. Nad viisid läbi ühe uuringu, milles leiti, et ohvreid süüdistasid isegi need vaatlejad, kes ei olnud katseprotsessiga seotud ja kellel polnud seega põhjust end süüdi tunda.[11]

Ebamugavustunde vähendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alternatiivina võivad ohvrite süüdistamine ja muud strateegiad olla lihtsalt viisid, kuidas leevendada ebamugavust pärast kannatuste nägemist. See tähendaks, et esmane motivatsioon ei ole taastada usk õiglasse maailma, vaid vähendada empaatiavõimest tingitud ebamugavust. Uuringud on näidanud, et ohvrite süüdistamine ei välista hilisemat abistamistegevust ning ohvrile kaasatundmine mängib süü määramisel suurt rolli. Ervin Staubi arvates [20] peaks ohvri süüdistamine kaasa tooma väiksema kompenseerimise, kui esmaseks motiiviks oli usu taastamine õiglasse maailma; selle asemel ei ole kompenseerimise suurustes praktiliselt mingit vahet, kas see eelneb või järgneb devalveerimisele. Psühhopaatiat on seostatud õiglase maailma strateegiate puudumisega, mis võib olla tingitud nõrgenenud emotsionaalsetest reaktsioonidest ja empaatia puudumisest.[21]

Täiendavad tõendid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Lerneri esimesi uuringuid kordasid teised teadlased neid katseid teistes olukordades, kus inimesed on ohvriks langenud. See valdkond, mis sai alguse 1970. aastatel ja jätkub täna, on uurinud, kuidas vaatlejad reageerivad juhuslike õnnetuste, näiteks liiklusõnnetuste, aga ka vägistamise ja perevägivalla, haiguste ja vaesuse ohvritele.[3] Üldiselt on teadlased leidnud, et süütute ohvrite kannatuste vaatlejad kalduvad ohvreid nende kannatustes nii pisendama kui ka süüdistama. Vaatlejad säilitavad seega oma usu õiglasse maailma, muutes oma hinnangut ohvri suhtes.[22]

1970. aastate alguses töötasid sotsiaalpsühholoogid Zick Rubin ja Letitia Anne Peplau välja teatud mõõdupuu uskumisest õiglasse maailma.[23] See vahend ja selle 1975. aastal avaldatud uuendatud vorm võimaldasid uurida individuaalseid erinevusi õiglase maailma uskumustes.[24] Suur osa hilisematest õiglase maailma hüpoteesi uuringutest kasutas neid mõõteskaalasid.

Need uuringud vägivalla, haiguste ja vaesuse ohvrite ning teiste sarnaste kohta on pakkunud järjekindlat tuge seosele vaatlejate õiglase maailma uskumuste ja nende kalduvuse vahel süüdistada ohvreid nende kannatustes.[3] Selle tulemusena on õiglase maailma hüpoteesi olemasolu psühholoogilise nähtusena muutunud laialdaselt aktsepteerituks.

Vägivald[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on uurinud, kuidas vaatlejad vägistamise ja muu vägivalla ohvritele reageerivad. Linda Carli ja tema kolleegide katses vägistamise ja õiglasse maailma uskumise kohta andsid teadlased kahele katsealuste rühmale narratiivi mehe ja naise vahelisest suhtlusest. Interaktsiooni kirjeldus oli sama kuni lõpuni; üks rühm sai narratiivi, millel oli neutraalne lõpp ja teine rühm narratiivi, mis lõppes sellega, et mees vägistas naise. Katsealused hindasid vägistamisega lõppu vältimatuks ja süüdistasid naist vägistamises tema käitumise, kuid mitte omaduste põhjal.[25] Neid katseid on korduvalt korratud, sealhulgas kasutades vägistamisega lõppu ja "õnnelikku lõppu" (abieluettepanek).[5][26]

Teised teadlased on leidnud sarnase nähtuse pekstud partnerite hinnangute puhul. Ühes uuringus leiti, et vaatlejate sildid suhtevägivalla naisohvrite süüdistamisel suurenevad koos suhte intiimsuse suurenemisega. Vaatlejad süüdistasid vägivallatsejat vaid kõige vähemintiimses vägivallajuhtumis, milles mees lõi tuttavat.[27]

Kiusamine[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on kasutanud õiglase maailma hüpoteesi kiusamise mõistmiseks. Arvestades teisi õiglase maailma uskumusi käsitlevaid uuringuid, võiks eeldada, et vaatlejad halvustavad ja süüdistavad kiusamise ohvreid, kuid on leitud vastupidist: inimestel, kellel on tugevad õiglase maailma veendumused, on tugevam kiusamisvastane hoiak.[28] Teised teadlased on leidnud, et tugev usk õiglasse maailma on seotud madalama kiusamiskäitumise tasemega.[29] See järeldus on kooskõlas Lerneri arusaamaga, et õiglane maailm toimib käitumist reguleeriva "lepinguna".[10] On täiendavaid tõendeid selle kohta, et usk õiglasse maailma kaitseb laste ja noorukite heaolu koolikeskkonnas,[30] nagu on näidatud kogu elanikkonna puhul.

Haigus[muuda | muuda lähteteksti]

Teised teadlased on leidnud, et vaatlejad peavad haigeid inimesi oma haiguste eest vastutavaks. Üks katse näitas, et mitmesuguste haiguste all kannatavaid inimesi süüdistati nende atraktiivsuse puudustes rohkem kui terveid inimesi. Võrreldes tervete inimestega süüdistati kannatajaid, kellel on seedehäired, kopsupõletik ja maovähk. Lisaks leiti, et süüdistamine on suurem nende puhul, kes põevad raskemaid haigusi, välja arvatud need, kellel on vähk.[31] Samuti on leitud, et tugevam usk õiglasse maailma korreleerub AIDSi ohvrite suurema süüdistamisega.[32]

Vaesus[muuda | muuda lähteteksti]

Viimasel ajal on teadlased õiglase maailma hüpoteesi kaudu uurinud, kuidas inimesed vaesusele reageerivad. Tugev usk õiglasse maailma on seotud vaeste süüdistamisega, nõrk usk õiglasse maailma on seotud vaesuse väliste põhjuste väljaselgitamisega, sealhulgas maailma majandussüsteemid, sõda ja ekspluateerimine.[33][34]

Mina kui ohver[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned uuringud õiglasse maailma uskumise kohta on uurinud, kuidas inimesed reageerivad, kui nad ise ohvriks langevad. Dr Ronnie Janoff-Bulmani artiklis leiti, et vägistamise ohvrid süüdistavad ohvriks langemises sageli enda käitumist, kuid mitte enda omadusi.[35] Eeldati, et see võib olla tingitud sellest, et enda käitumise süüdistamine muudab sündmuse paremini kontrollitavaks.

Lisanduvad teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisem töö õiglasse maailma uskumise mõõtmiseks on keskendunud veendumuse mitme mõõtme tuvastamisele. Selle töö tulemusel on välja töötatud uued õiglase maailma uskumused ja täiendavad uuringud.[5] Õiglase maailma uskumuste hüpoteesid hõlmavad usku ebaõiglasse maailma,[36] uskumust immanentsesse õiglusse ja ülimasse õiglusse,[37] lootust õiglusele ja usku oma võimesse ebaõiglust vähendada.[38] Teised tööd on keskendunud erinevatele valdkondadele, milles see usk võib toimida; indiviididel võivad olla erinevad õiglase maailma tõekspidamised isiklikus, sotsiaalpoliitilises, sotsiaalses valdkonnas jne.[32] Eriti terav eristus on usk enda jaoks õiglasse maailma (isiklik) ja usk teiste jaoks õiglasse maailma (üldine). Need erinevad uskumused on erinevalt seotud positiivse vaimse tervisega.[39]

Seosed[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on kasutanud õiglase maailma uskumise mõõtevahendeid, et uurida õiglase maailma kõrge ja madala usu taseme korrelatsioone.

Piiratud ulatusega uuringud on uurinud ideoloogilisi seoseid usuga õiglasse maailma. Need uuringud on tuvastanud sotsiaalpoliitilisi korrelatsioone õiglase maailma tõekspidamistest, sealhulgas parempoolsest autoritaarsusest ja protestantlikust tööeetikast. [40][41] Uuringud on näidanud, et usk õiglasse maailma on korrelatsioonis religioossuse aspektidega.[42][43][44]

Demograafiliste erinevuste, sealhulgas sooliste ja rassiliste erinevuste uuringud ei ole näidanud süsteemseid erinevusi, kuid viitavad rassilistele erinevustele, kusjuures mustanahalistel ja afroameeriklastel on kõige madalam usk õiglasse maailma.[45][46]

Õiglase maailma uskumuste mõõdikute väljatöötamine on võimaldanud teadlastel hinnata ha õiglase maailma uskumuste kultuuridevahelisi erinevusi. Paljud uuringud näitavad, et tõekspidamised õiglasse maailma on kultuurideülesed. Ühes uuringus testiti uskumust õiglasse maailma 12 riigi õpilaste seas. See uuring näitas, et riikides, kus enamik elanikke on mõjuvõimeta, on usk õiglasse maailma nõrgem kui teistes riikides.[47] See toetab õiglase maailma hüpoteesi, kus mõjuvõimeta isikutel on rohkem isiklikke ja ühiskondlikke kogemusi, mis andsid tõendeid selle kohta, et maailm ei ole õiglane ja etteaimatav.[48] 

Praegused uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi suur osa esialgsest tööst, mis käsitles usku õiglasse maailma, keskendus selle negatiivsetele sotsiaalsetele mõjudele, näitavad teised uuringud, et usk õiglasse maailma on vaimse tervise jaoks hea ja isegi vajalik.[49] Usk õiglasse maailma on seotud suurema eluga rahulolu ja heaoluga ning väiksema depressiivse käitumisega.[39][50] Teadlased uurivad põhjuseid, miks usul õiglasse maailma võib olla selline seos vaimse tervisega. On oletatud, et sellised uskumused võivad olla isiklik ressurss või toimetulekustrateegia, mis leevendab igapäevaelu ja traumaatiliste sündmustega seotud stressi.[51] See hüpotees viitab sellele, et usku õiglasse maailma võib mõista positiivse illusioonina.[52] Selle vaatenurga kohaselt viitavad hiljutised uuringud ka sellele, et usk õiglasse maailma võib seletada statistilist seost religioossuse/vaimsuse ja psühholoogilise heaolu vahel.[42] Mõned uuringud õiglase maailma uskumuste kohta on läbi viidud ürgsete maailmauskumuste raames ja on leidnud tugeva seose õiglase maailma uskumuse ja veendumuste vahel, et maailm on turvaline, külluslik ja koostööaldis jne.[53]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eelmaa, Simone; Murumaa-Mengel, Maria (2020). ""Kui ongi tõsi, siis ise süüdi!" Seksuaalvägivallaga seonduvad stereotüübid ühe Eesti laste ja noorte veebifoorumi teemaalgatustes ja vastustes" (PDF). Vaadatud 19.07.2023.
  2. ↑ "Ida-Euroopa ohvrinarratiivi uued ohvrid". Müürileht. 17. veebruar 2017. Vaadatud 19. juulil 2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Lerner, Melvin J.; Montada, Leo (1998). "An Overview: Advances in Belief in a Just World Theory and Methods". Montada, L.; Lerner, M.J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World. Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk 1–7. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5_1. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  4. ↑ "Kelly Grossthal: miks ohvrisüüdistamine nii levinud on? – Eesti Inimõiguste Keskus". Eesti Inimõiguste Keskus. 29. juuni 2020. Vaadatud 19. juulil 2023.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Furnham, Adrian (2003). "Belief in a just world: research progress over the past decade". Personality and Individual Differences. 34 (5): 795–817. DOI:10.1016/S0191-8869(02)00072-7.
  6. ↑ Sextus Empiricus, "Outlines of Pyrrhonism", Book 1, Chapter 13, Section 32
  7. ↑ Nicomachean Ethics Book V
  8. ↑ 8,0 8,1 Montada, Leo; Lerner, Melvin J. (1998). "Preface" (PDF). Montada, L.; Lerner, M. J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World (PDF). Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk vii–viii. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  9. ↑ 9,0 9,1 Lerner, M.; Simmons, C. H. (1966). "Observer's Reaction to the 'Innocent Victim': Compassion or Rejection?" (PDF). Journal of Personality and Social Psychology. 4 (2): 203–210. DOI:10.1037/h0023562. PMID 5969146.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Lerner, Melvin J. (1980). The Belief in a Just World: A Fundamental Delusion. Perspectives in Social Psychology. New York: Plenum Press. DOI:10.1007/978-1-4899-0448-5. ISBN 978-0-306-40495-5.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Lerner, Melvin J.; Miller, Dale T. (1978). "Just world research and the attribution process: Looking back and ahead". Psychological Bulletin. 85 (5): 1030–1051. DOI:10.1037/0033-2909.85.5.1030.
  12. ↑ Reichle, Barbara; Schmitt, Manfred (2002). "Helping and Rationalization as Alternative Strategies for Restoring the Belief in a Just World: Evidence from Longitudinal Change Analyses". Ross, Michael; Miller, Dale T. (toim-d). The Justice Motive in Everyday Life. Cambridge University Press. Lk 127–148. DOI:10.1017/CBO9780511499975.008. ISBN 9780511499975.
  13. ↑ Linden, Michael; Maercker, Andreas (2011). Embitterment: Societal, psychological, and clinical perspectives. Wien: Springer. ISBN 9783211997413.
  14. ↑ Howard, Judith A. (1984). "Societal influences on attribution: Blaming some victims more than others". Journal of Personality and Social Psychology. 47 (3): 494–505. DOI:10.1037/0022-3514.47.3.494.
  15. ↑ Godfrey, Bruce W.; Lowe, Charles A. (1975). "Devaluation of innocent victims: An attribution analysis within the just world paradigm". Journal of Personality and Social Psychology. 31 (5): 944–951. DOI:10.1037/h0076786.
  16. ↑ Lerner, M.J. (1970). The desire for justice and reactions to victims. In J. Macaulay & L. Berkowitz (Eds.), Altruism and helping behavior (pp. 205–229). New York: Academic Press.
  17. ↑ Davis, Keith E.; Jones, Edward E. (1960). "Changes in interpersonal perception as a means of reducing cognitive dissonance". The Journal of Abnormal and Social Psychology. 61 (3): 402–410. DOI:10.1037/h0044214. PMID 13720212.
  18. ↑ Glass, David C. (1964). "Changes in liking as a means of reducing cognitive discrepancies between self-esteem and aggression". Journal of Personality. 32 (4): 531–549. DOI:10.1111/j.1467-6494.1964.tb01357.x. PMID 14238983.
  19. ↑ Cialdini, Robert B.; Kenrick, Douglas T.; Hoerig, James H. (1976). "Victim derogation in the Lerner paradigm: Just world or just justification?". Journal of Personality and Social Psychology. 33 (6): 719–724. DOI:10.1037/0022-3514.33.6.719.
  20. ↑ Staub, Ervin (1978). Positive Social Behavior and Morality: Social and Personal Influences, Volume 1. Academic Press Inc. Lk 169–170. ISBN 978-0-12-663101-2.
  21. ↑ Hafer, Carolyn L.; Bègue, Laurent; Choma, Becky L.; Dempsey, Julie L. (2005). "Belief in a Just World and Commitment to Long-Term Deserved Outcomes" (PDF). Social Justice Research. 18 (4): 429–444. CiteSeerX 10.1.1.507.4227. DOI:10.1007/s11211-005-8569-3. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2013.
  22. ↑ Reichle, Barbara; Schneider, Angela; Montada, Leo (1998). "How do Observers of Victimization Preserve Their Belief in a Just World Cognitively or Actionally?". Montada, L.; Lerner, M. J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World. Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk 55–64. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5_4. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  23. ↑ Rubin, Zick; Peplau, Anne (1973). "Belief in a Just World and Reactions to Another's Lot: A Study of Participants in the National Draft Lottery". Journal of Social Issues. 29 (4): 73–93. DOI:10.1111/j.1540-4560.1973.tb00104.x.
  24. ↑ Rubin, Z.; Peplau, L. A. (1975). "Who believes in a just world?" (PDF). Journal of Social Issues. 31 (3): 65–90. DOI:10.1111/j.1540-4560.1975.tb00997.x. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011.
  25. ↑ Janoff-Bulman, Ronnie; Timko, Christine; Carli, Linda L. (1985). "Cognitive biases in blaming the victim". Journal of Experimental Social Psychology. 21 (2): 161–177. DOI:10.1016/0022-1031(85)90013-7.
  26. ↑ Carli, Linda L. (1999). "Cognitive Reconstruction, Hindsight, and Reactions to Victims and Perpetrators". Personality and Social Psychology Bulletin. 25 (8): 966–979. CiteSeerX 10.1.1.830.8628. DOI:10.1177/01461672992511005.
  27. ↑ Summers, Gertrude; Feldman, Nina S. (1984). "Blaming the Victim Versus Blaming the Perpetrator: An Attributional Analysis of Spouse Abuse". Journal of Social and Clinical Psychology. 2 (4): 339–347. DOI:10.1521/jscp.1984.2.4.339.
  28. ↑ Fox, Claire L.; Elder, Tracey.; Gater, Josephine; Johnson, Elizabeth (2010). "The association between adolescents' beliefs in a just world and their attitudes to victims of bullying". British Journal of Educational Psychology. 80 (2): 183–198. DOI:10.1348/000709909X479105. PMID 19930790.
  29. ↑ Correia, Isabel; Dalbert, Claudia (2008). "School Bullying". European Psychologist. 13 (4): 248–254. DOI:10.1027/1016-9040.13.4.248.
  30. ↑ Correia, Isabel; Kamble, Shanmukh V.; Dalbert, Claudia (2009). "Belief in a just world and well-being of bullies, victims and defenders: A study with Portuguese and Indian students". Anxiety, Stress & Coping. 22 (5): 497–508. DOI:10.1080/10615800902729242. PMID 19333798.
  31. ↑ Gruman, Jessie C.; Sloan, Richard P. (1983). "Disease as Justice: Perceptions of the Victims of Physical Illness". Basic and Applied Social Psychology. 4: 39–46. DOI:10.1207/s15324834basp0401_4.
  32. ↑ 32,0 32,1 Furnham, Adrian; Procter, Eddie (1992). "Sphere-Specific Just World Beliefs and Attitudes to AIDS". Human Relations. 45 (3): 265–280. DOI:10.1177/001872679204500303.
  33. ↑ Harper, David J.; Wagstaff, Graham F.; Newton, J. Tim; Harrison, Kevin R. (1990). "Lay Causal Perceptions of Third World Poverty and the Just World Theory'" (PDF). Social Behavior and Personality. 18 (2): 235–238. DOI:10.2224/sbp.1990.18.2.235.
  34. ↑ Harper, David J.; Manasse, Paul R. (1992). "The Just World and the Third World: British explanations for poverty abroad". The Journal of Social Psychology. 132 (6): 783–785. DOI:10.1080/00224545.1992.9712107.
  35. ↑ Janoff-Bulman, Ronnie (1979). "Characterological versus behavioral self-blame: Inquiries into depression and rape". Journal of Personality and Social Psychology. 37 (10): 1798–1809. DOI:10.1037/0022-3514.37.10.1798. PMID 512837.
  36. ↑ Dalbert, C.; Lipkus, I.; Sallay, H.; Goch, I. (2001). "A just and unjust world: Structure and validity of different world beliefs". Personality and Individual Differences. 30 (4): 561–577. DOI:10.1016/S0191-8869(00)00055-6.
  37. ↑ Maes, Jürgen (1998). "Immanent justice and ultimate justice: two ways of believing in justice". Montada, L.; Lerner, M. J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World. Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk 9–40. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5_2. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  38. ↑ Mohiyeddini, Changiz; Montada, Leo (1998). "BJW and Self-Efficacy in Coping with Observed Victimization". Montada, L.; Lerner, M. J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World. Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk 41–54. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5_3. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  39. ↑ 39,0 39,1 Lipkus, Isaac M.; Dalbert, Claudia; Siegler, Ilene C. (1996). "The Importance of Distinguishing the Belief in a Just World for Self Versus for Others: Implications for Psychological Well-Being". Personality and Social Psychology Bulletin. 22 (7): 666–677. DOI:10.1177/0146167296227002.
  40. ↑ Lambert, Alan J.; Burroughs, Thomas; Nguyen, Tina (1999). "Perceptions of Risk and the Buffering Hypothesis: The Role of Just World Beliefs and Right-Wing Authoritarianism". Personality and Social Psychology Bulletin. 25 (6): 643–656. DOI:10.1177/0146167299025006001.
  41. ↑ Furnham, Adrian; Procter, Edward (1989). "Belief in a just world: Review and critique of the individual difference literature". British Journal of Social Psychology. 28 (4): 365–384. DOI:10.1111/j.2044-8309.1989.tb00880.x.
  42. ↑ 42,0 42,1 Schuurmans-Stekhoven, J. B. (2020). "Just world beliefs mediate the well-being effects of spiritual/afterlife beliefs among older Australians". Journal of Religion, Spirituality & Aging. na (na): 332–349. DOI:10.1080/15528030.2020.1779902.
  43. ↑ Bègue, Laurent (2002). "Beliefs in justice and faith in people: just world, religiosity and interpersonal trust". Personality and Individual Differences. 32 (3): 375–382. DOI:10.1016/S0191-8869(00)00224-5.
  44. ↑ Kunst, J. L.; Bjorck, J. P.; Tan, S.-Y. (2000). "Causal attributions for uncontrollable negative events". Journal of Psychology and Christianity. 19 (1): 47–60.
  45. ↑ Calhoun, Lawrence G.; Cann, Arnie (1994). "Differences in Assumptions about a Just World: Ethnicity and Point of View". The Journal of Social Psychology. 134 (6): 765–770. DOI:10.1080/00224545.1994.9923011.
  46. ↑ Hunt, Matthew O. (2000). "Status, Religion, and the "Belief in a Just World": Comparing African Americans, Latinos, and Whites". Social Science Quarterly. 81 (1): 325–343. JSTOR 42864385.
  47. ↑ Furnham, Adrian (1993). "Just World Beliefs in Twelve Societies". The Journal of Social Psychology. 133 (3): 317–329. DOI:10.1080/00224545.1993.9712149.
  48. ↑ Furnham, Adrian (1992). "Relationship between Knowledge of and Attitudes towards Aids". Psychological Reports. 71 (3_suppl): 1149–1150. DOI:10.2466/pr0.1992.71.3f.1149. PMID 1480694.
  49. ↑ Dalbert, Claudia (2001). The Justice Motive as a Personal Resource: Dealing with Challenges and Critical Life Events. New York: Plenum. ISBN 9780306465550.
  50. ↑ Ritter, Christian; Benson, D. E.; Synder, Clint (1990). "Belief in a Just World and Depression". Sociological Perspectives. 33 (2): 235–252. DOI:10.2307/1389045. JSTOR 1389045.
  51. ↑ Hafer, Carolyn L.; Olson, James M. (1998). "Individual Differences in the Belief in a Just World and Responses to Personal Misfortune". Montada, L.; Lerner, M. J. (toim-d). Responses to Victimizations and Belief in a Just World. Critical Issues in Social Justice. New York: Plenum. Lk 65–86. DOI:10.1007/978-1-4757-6418-5_5. ISBN 978-1-4419-3306-5.
  52. ↑ Taylor, S. E.; Brown, J. D. (1988). "Illusion and well-being: A social psychological perspective on mental health". Psychological Bulletin. 103 (2): 193–210. DOI:10.1037/0033-2909.103.2.193. PMID 3283814.
  53. ↑ Clifton, Jeremy D. W.; Baker, Joshua D.; Park, Crystal L.; Yaden, David B.; Clifton, Alicia B. W.; Terni, Paolo; Miller, Jessica L.; Zeng, Guang; Giorgi, Salvatore (jaanuar 2019). "Primal world beliefs". Psychological Assessment (inglise). 31 (1): 82–99. DOI:10.1037/pas0000639. ISSN 1939-134X. PMID 30299119.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Õiglase_maailma_hüpotees&oldid=6457336"