Õie Orav

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Õie Orav (aastani 1955 Õie Kaasik; sündinud 16. juulil 1934 Jõelehtme vallas Harjumaal) on Eesti filmiteadlane, näitleja, stsenarist ja lavastaja.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õie Orav on ehitusmeistri tütar.[1]

Ta lõpetas aastal 1954 eksternina Tallinna 2. Keskkooli, 1956 Eesti Draamateatri näitlejastuudio, 1964 Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi filmidramaturgia erialal.

Õie Orav on mänginud filmides ja telelavastustes, kirjutanud stsenaariume dokumentaalfilmidele: 1965 "Tagasitulek" (portreefilm Helmi Puurist), 1968 "Ants Eskola" (portreefilm koostöös Lea Tormise ja Mikk Mikiveriga), 1975 "Sündis inimene" (film ühest imelisest hetkest – elu algusest), 1986 "117. hooaeg" (teatrist Vanemuine) ja 1988 "Hermaküla" (mõtisklus Evald Hermakülast). Ta oli aastatel 1965–1985 Eesti Televisiooni tunnustatud filmikommentaator, koostas 100 Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade väärtfilmist koosneva programmi. Ta on kirjutanud üle 200 maailma filmiajaloo- ja kaasajateemalise saatestsenaariumi, olles ise ka saatejuht.[1]

Õie Orav asutas 1992. aastal oma filmi- ja videofirma Väike Orav, kus valmisid tema autorifilmid: 1992 "Miliza" (lauljatar Miliza Korjusest), 1993 "Tooni" (lauljatar Tooni Kroon-Laamani elust ja loomingust), 1994 "Leonhard" (näitleja Leonhard Merzinist), 1997 "Puud laulavad, kivid räägivad" (näitleja Rein Arenist) ja 2001 videofirmas Maurum film "Orgulas" (näitleja Jaan Orgulasest).[1]

Ta esines aastatel 1965–1995 Eestis üle tuhande korra vestluste, filmitutvustuste ja loengutega maailma kinost, tegi telesaateid ja pidas loenguid ka Vilniuses, Minskis, Kišinjovis, Taškendis, Leningradis (Peterburis), Moskvas jm. Esinenud loengutega Tallinna Kultuuriülikooli filmiteaduskonnas ja olnud 1981–1989 ühiskondlikus korras teaduskonna juhataja, pidas 1982–1983 loenguid ka TPÜ-s.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Õie Orava uuringute põhisuund nii näitlejaid portreteerivates raamatutes kui ka filmides on olnud näitlejatöö olemuse ning selle töö erinevuste selgitamine teatris ja filmis. Aastal 2003 ilmunud kaheosalises raamatus annab ta põhjaliku ülevaate Eestis Nõukogude perioodil tehtud mängufilmidest.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Temalt on ilmunud üle 30 teadustrükise, 5 raamatut, üle 100 aimeartikli.[1]

  • Innokenti Smoktunovski. Tallinn 1973
  • Юри Ярвет. Tallinn 1977
  • Кальё Кийск. Moskva 1984
  • Huvitavate kohtumiste aasta. Tallinn 1984
  • Юри Ярвет. Moskva 1988
  • Tallinnfilmi mängufilmid I–II. Tallinn 2003

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sai 1973 ja 1977 Eesti Kinoliidu aasta kriitiku auhinna, 1984 üleliidulise aasta kriitikapreemia I auhinna.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Entsüklopeedia 14. Lk 344

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.