Õie Orav
Õie Orav (aastani 1955 Õie Kaasik; sündinud 16. juulil 1934 Jõelähtme vallas Harjumaal) on eesti filmiteadlane, näitleja, stsenarist ja lavastaja.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Õie Orav on ehitusmeistri tütar. [1]
Ta lõpetas aastal 1954 eksternina Tallinna 2. Keskkooli, 1956 Eesti Draamateatri õppestuudio, 1964 Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi filmidramaturgia erialal.
Õie Orav on mänginud filmides ja telelavastustes, kirjutanud stsenaariume dokumentaalfilmidele:
- 1965 "Tagasitulek" (portreefilm Helmi Puurist),
- 1968 "Ants Eskola" (portreefilm koostöös Lea Tormise ja Mikk Mikiveriga),
- 1975 "Sündis inimene" (film ühest imelisest hetkest – elu algusest),
- 1986 "117. hooaeg" (teatrist Vanemuine) ja
- 1988 "Hermaküla" (mõtisklus Evald Hermakülast).
Ta oli aastatel 1965–1985 Eesti Televisiooni tunnustatud filmikommentaator, koostas 100 Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade väärtfilmist koosneva programmi. Ta on kirjutanud üle 200 maailma filmiajaloo- ja kaasajateemalise saatestsenaariumi, olles ise ka saatejuht. [1]
Õie Orav asutas 1992. aastal oma filmi- ja videofirma Väike Orav, kus valmisid tema autorifilmid:
- 1992 "Miliza" (lauljatar Miliza Korjusest),
- 1993 "Tooni" (lauljatar Tooni Kroon-Laamani elust ja loomingust),
- 1994 "Leonhard" (näitleja Leonhard Merzinist),
- 1997 "Puud laulavad, kivid räägivad" (näitleja Rein Arenist) ja
- 2001 videofirmas Maurum film "Orgulas" (näitleja Jaanus Orgulasest). [1]
Ta esines aastatel 1965–1995 Eestis üle tuhande korra vestluste, filmitutvustuste ja loengutega maailma kinost, tegi telesaateid ja pidas loenguid ka Vilniuses, Minskis, Kišinjovis, Taškendis, Leningradis (Peterburis), Moskvas jm. Ta on esinenud loengutega Tallinna Kultuuriülikooli filmiteaduskonnas ja olnud 1981–1989 ühiskondlikus korras teaduskonna juhataja, pidas 1982–1983 loenguid ka TPÜ-s. [1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Õie Orava uuringute põhisuund nii näitlejaid portreteerivates raamatutes kui ka filmides on olnud näitlejatöö olemuse ning selle töö erinevuste selgitamine teatris ja filmis. Aastal 2003 ilmunud kaheosalises raamatus annab ta põhjaliku ülevaate Eestis Nõukogude perioodil tehtud mängufilmidest.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]Temalt on ilmunud üle 30 teadustrükise, 5 raamatut, üle 100 aimeartikli.[1]
- Innokenti Smoktunovski. Tallinn 1973
- Юри Ярвет. Tallinn 1977
- Кальё Кийск. Moskva 1984
- Huvitavate kohtumiste aasta. Tallinn 1984
- Юри Ярвет. Moskva 1988
- Tallinnfilmi mängufilmid I–II. Tallinn 2003
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1973 Eesti Kinoliidu aasta kriitik
- 1977 Eesti Kinoliidu aasta kriitik
- 1984 üleliidulise aasta kriitikapreemia I auhind[1]
- 2007 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti entsüklopeedia 14, lk 344
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 269–270