Õhusaasteained
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Õhu saasteained on välisõhus või ruumide siseõhus leiduvad looduslikud või inimtekkelised inimese tervisele kahjulikult ained.
Vääveloksiid[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige levinum vorm on vääveldioksiid (SO2). Vääveloksiidi saasteallikad on vulkaaniline tegevus, energiaettevõtted ja töötlev tööstus, suur hulk SO2 eraldub kivisöe ja kütteõli põlemisel. Eestis on peamised SO2 saastajad elektri- ja soojusjaamad.[1] 2007. aastal eraldas Eesti paiksetest saasteallikatest 86 621 tonni vääveldioksiidi, suurem osa Ida-Virumaal.[2] Väävli oksiid põhjustab happelisi sademed, NO2 olemasolul toimub kiire SO2 oksüdeerimine H2SO3-ni, mis viib keskkonna pH muutumiseni. Suur ja pidev SO2 sisaldus õhus võib raskendada respiratoorsete haiguste kulgu.[3]
Vääveldioksiidiga (rahvusvaheline keemiline teenistusnumber, edaspidi CAS nr, 7446-09-5; valem SO2) saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatavad saastatuse taseme piirväärtused ja saastetaluvuse piirmäär on järgmised:
- saastatuse taseme ühe tunni keskmine piirväärtus SPV1 on 350 mikrogrammi kuupmeetris. Piirväärtust ei tohi ületada välisõhu kvaliteedi pideva seire korral rohkem kui 24 korda kalendriaasta jooksul
- ühe tunni keskmine saastetaluvuse piirmäär on 150 mikrogrammi kuupmeetris (43% piirväärtusest)
- saastatuse taseme 24 tunni keskmine piirväärtus SPV24 on 125 mikrogrammi kuupmeetris. Piirväärtust ei tohi ületada välisõhu kvaliteedi pideva seire korral rohkem kui 3 korda kalendriaasta jooksul.
Vääveldioksiidiga saastatuse korral taimestiku kaitseks rakendatav saastatuse keskmine kriitiline tase kalendriaasta ja talveperioodi (1. oktoobrist 31. märtsini) jooksul on 20 mikrogrammi kuupmeetris. Vääveldioksiidi sisalduse häiretase on 500 mikrogrammi kuupmeetris, mõõdetuna kolme järjestikuse tunni jooksul.
Lämmastikoksiid[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige levinum vorm on NO2. Lämmastikoksiid tekib kõrge temperatuuri toimel või äikesetormis. NO oksüdeerib kergesti NO2-ks, kui kasutab orgaanilist ainet hapnikuallikana. Hiljem toimub fotolüüs ja NO2 lahkneb tagasi NO ja hapniku radikaalina, mis on kahjulik inimese tervisele ja võib põhjustada hingamisteede haigusi.[4][5]
Lämmastikdioksiidiga (CAS nr 10102-44-0; valem NO2) ja lämmastikoksiididega (NOx) saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatavad saastatuse taseme piirväärtused on järgmised:
- saastatuse taseme ühe tunni keskmine piirväärtus SPV1 on 200 mikrogrammi kuupmeetris. Piirväärtust ei tohi ületada välisõhu kvaliteedi pideva seire korral rohkem kui 18 korda kalendriaasta jooksul
- saastatuse taseme kalendriaasta keskmine piirväärtus SPVa on 40 mikrogrammi kuupmeetris. Piirväärtust ei tohi ületada välisõhu kvaliteedi pideva seire korral rohkem kui 3 korda kalendriaasta jooksul.
Lämmastikdioksiidiga ja lämmastikoksiididega (ümberarvutatuna NO2-ks) saastatuse korral taimestiku ja ökosüsteemide kaitseks rakendatav saastatuse kalendriaasta keskmine kriitiline tase on 30 mikrogrammi kuupmeetris. Lämmastikdioksiidi sisalduse häiretase on 400 mikrogrammi kuupmeetris, mõõdetuna kolme järjestikuse tunni jooksul.
Süsinikoksiid[muuda | muuda lähteteksti]
Süsinikoksiid ehk süsinikmonooksiid ehk vingugaas: värvita ja lõhnata gaas, mis tekib orgaanilise aine mittetäielikul põlemisel. CO looduslikud allikad on vulkaaniline tegevus, metsatulekahjud. CO inimtekkelisi allikaid on rohkem: prügilad, transport, tööstus, energia tootmine. CO molekul seob hemoglobiini ja takistab hingamist.
Süsinikmonooksiidiga (CAS nr 630-08-0; valem CO) saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatavad saastatuse taseme piirväärtus ja saastetaluvuse piirmäär on järgmised:
- saastatuse taseme kõrgeim 8 tunni keskmine piirväärtus SPV8 on 10 milligrammi kuupmeetris
- kõrgeim 8 tunni keskmine saastetaluvuse piirmäär on 6 milligrammi kuupmeetris (60% piirväärtusest).
Süsinikdioksiid on värvi ja lõhnata mittetoksiline gaas. CO2 on üks tegur, mis põhjustab kasvuhooneefekti.
Lenduvad orgaanilised ühendid[muuda | muuda lähteteksti]
Lenduvad orgaanilised ühendid on kõrge aururõhuga ühendid madala keemistemperatuuriga. Lenduvad orgaanilised ühendid ei ole otseselt mürgised, aga nad ladestuvad kehale ja võivad olla krooniliste haiguste põhjustajaks.
Näiteks benseeniga (CAS nr 71-43-2; valem C6H6) saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatav saastatuse taseme kalendriaasta keskmine piirväärtus SPVa on 5 mikrogrammi kuupmeetris.
Tahked ja vedelad osakesed[muuda | muuda lähteteksti]
Osakesed jaguvad kaheks: peened (PM10) ja eriti peened (PM2,5) osakesed. Sisult on need väikesed tahked või vedelad osakesed, mis asuvad gaasis nagu suspensioon. Osakeste allikad on energiajaamad ja tööstus, looduslikud põlengud ja vulkaaniline tegevus. Eriti peened osakesed on ohtlikud tervisele: raskendavad bronhiaalsete haiguste kulgu ja võivad põhjustada probleeme südame-veresoonkonnale.[6]
Peente PM10-osakestega saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatavad saastatuse taseme piirväärtused ja saastetaluvuse piirmäärad on järgmised:
- saastatuse taseme 24 tunni keskmine piirväärtus SPV24 on 50 mikrogrammi kuupmeetris. Piirväärtust ei tohi ületada välisõhu kvaliteedi pideva seire korral rohkem kui 35 korda kalendriaasta jooksul. 24 tunni keskmine saastetaluvuse piirmäär on 25 mikrogrammi kuupmeetris (50% piirväärtusest)
- saastatuse taseme kalendriaasta keskmine piirväärtus SPVa on 40 mikrogrammi kuupmeetris. Kalendriaasta keskmine saastetaluvuse piirmäär on 8 mikrogrammi kuupmeetris (20% piirväärtusest
Eriti peente PM2,5-osakestega saastatuse korral inimeste tervise kaitseks rakendatav kohustuslikult saavutatav välisõhu saastatuse taseme piirmäär aastaks 2015 on 20 mikrogrammi kuupmeetris.
- Eriti peente PM2,5-osakestega saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatav saastatuse taseme kalendriaasta keskmine sihtväärtus alates 1. jaanuarist 2010 on 25 mikrogrammi kuupmeetris.
- Eriti peente PM2,5-osakestega saastatuse korral inimeste tervise kaitseks rakendatav saastatuse taseme kalendriaasta keskmine piirväärtus ja saastetaluvuse piirmäär on esitatud määruse lisas 2
Vabad radikaalid
Vabad radikaalid on aatomirühm, millel on paaritu arv elektrone. Suure aktiivsuse tõttu võib reageerida peente osakestega, niisugused ühendid võivad olla ohtlikud inimese tervisele.
Raskmetallid[muuda | muuda lähteteksti]
Raskmetallid on metallid, mille tihedus on üle 5000 kg\m2. Raskmetallid on näiteks vask, nikkel, tsink, kroom, kaadmium, elavhõbe, plii ja arseen. Nad on toksilised ja ladestuvad organismides.
Pliiga (CAS nr 7439-92-1; valem Pb) saastatuse korral inimese tervise kaitseks rakendatavad saastatuse taseme keskmine piirväärtus ja saastetaluvuse piirmäär on järgmised: saastatuse taseme kalendriaasta keskmine piirväärtus SPVa on 0,5 mikrogrammi kuupmeetris. Kalendriaasta keskmine saastetaluvuse piirmäär on 100% piirväärtusest.
Arseeniga (CAS nr 7440-38-2; valem As) saastatuse taseme kalendriaasta keskmine sihtväärtus välisõhu peente PM10-osakeste fraktsioonis on 6 nanogrammi kuupmeetris.
Kaadmiumiga (CAS nr 7440-43-9; valem Cd) saastatuse taseme kalendriaasta keskmine sihtväärtus välisõhu peente PM10-osakeste fraktsioonis on 5 nanogrammi kuupmeetris.
Nikliga (CAS nr 7440-02-0; valem Ni) saastatuse taseme kalendriaasta keskmine sihtväärtus välisõhu peente PM10-osakeste fraktsioonis on 20 nanogrammi kuupmeetris.
Ammoniaak[muuda | muuda lähteteksti]
Ammoniaak on ebameeldiva lõhnaga gaas, mis on suures kontsentratsioonis mürgine.
Radioaktiivsed ained[muuda | muuda lähteteksti]
Radioaktiivsed ained võivad põhjustada saastatust tuumajaamade ümbruses.
Freoonid[muuda | muuda lähteteksti]
Freoonid on keemiliselt väga püsivad (inertsed; ka kõrgetel temperatuuridel) gaasilised ühendid, seetõttu võivad nad keskkonda sattudes jõuda kõrgematesse atmosfäärikihtidesse, kus nad päikesekiirguse toimel lagunevad ja reageerivad stratosfääris paiknevat osoonikihti moodustavate ühenditega.
Bensopüreen[muuda | muuda lähteteksti]
Bensopüreen ehk benso(a)püreen (keemiline valem C20H12) on viie benseenituumaga polütsükliline aromaatne süsivesinik, mille ainevahetussaadused on mutageensed ja väga kantserogeensed. Ainet leidub kivisöe-, põlevkivi jt tõrvades ja -suitsus, tubakasuitsus ning suitsutatud toiduainetes. Benso(a)püreeniga saastatuse taseme kalendriaasta keskmine sihtväärtus välisõhu peente PM10-osakeste fraktsioonis on 1 nanogramm kuupmeetris.
Osoon[muuda | muuda lähteteksti]
Osoon on keemiliselt aktiivne aine, mis oksüdeerib paljusid aineid. Osoon kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt.
Osooniga (CAS nr 10028-15-6; valem O3) inimese tervise ja taimestiku kaitseks rakendatavad saastatuse taseme sihtväärtus on: ühe tunni keskmine tase 180 mikrogrammi kuupmeetris. Osoonisisalduse ühe tunni keskmine häiretase on 240 mikrogrammi kuupmeetris. Lühiajaliste tegevuskavade koostamise vajaduse uurimisel tuleb suuremaid väärtusi mõõta või prognoosida kolme järjestikuse tunni jooksul."[7]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2014. Vaadatud 8. oktoobril 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2014. Vaadatud 8. oktoobril 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.atsdr.cdc.gov/tfacts116.pdf
- ↑ http://www.epa.gov/air/nitrogenoxides/health.html
- ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 16. juuli 2008. Vaadatud 16. juulil 2008.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2014. Vaadatud 8. oktoobril 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/112072011003