Éliane de Meuse

Allikas: Vikipeedia
Éliane de Meuse
Éliane de Meuse 1979. aastal
Sünninimi Éliane Georgette Diane de Meuse
Sündinud 9. august 1899
Brüssel, Belgia
Surnud 3. veebruar 1993 (93-aastaselt)
Forest, Belgia
Rahvus belglane
Haridus Brüsseli kuninglik kaunite kunstide akadeemia
Tegevusala maalikunst
Kunstivool puudub (varases loomingus impressionistlikke jooni)
Tuntud teoseid "Daphnis ja Chloe" (1921)

Éliane Georgette Diane de Meuse (9. august 1899 Brüssel3. veebruar 1993 Forest, Belgia) oli Belgia maalikunstnik.

Tema loomepärandisse kuuluvad peamiselt portreed, natüürmordid ja lillemaalid. Stiililiselt polnud tal selgeid eelistusi; varases loomingus oli impressionismi mõjutusi, hilisemat loomingut on liigitatud humanismi ja intimismi alla.[1]

Ta oli maalikunstnik Max Constant Armand Van Dycki abikaasa. Mõlemad õppisid Brüsseli kuninglikus kunstiakadeemias samade õpetajate käe all.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Éliane de Meuse sündis Belgias Brüsselis.

Joonistamisega hakkas ta tegelema 14-aastaselt koos maalikunstnik Victor Gilsouli abikaasa Ketty Hoppe’iga. Ta käis õppimas ka kunstirühmituse Les XX[2] liikme ja kunstniku James Ensori sõbra, maalikunstnik Guillaume Van Strydoncki ateljees ning täiendas end Belgia Prix de Rome’i laureaadi skulptor Marcel Rau käe all.

1916. aastal otsustas Éliane de Meuse keskenduda maalikunstile ning astus Brüsseli kuninglikku kunstiakadeemiasse. Ta õppis seal joonistamist Belgia Prix de Rome’i laureaadi, sümbolistliku maalikunstniku Jean Delville’i juures ning natuurist maalimist Herman Richiri juures. Koolis tutvus ta oma tulevase abikaasa, maalikunstnik Max Constant Armand Van Dyckiga, keda tunnustati Belgia Prix de Rome’iga 1920. aastal. Meuse lõpetas ülikooli 1920. aastal.

1921. aastal pälvis Éliane de Meuse'i maal "Daphnis ja Chloe" Belgia kunstitudengitele antava maineka Godecharle’i auhinna,[3][4] mille oli 1881. aastal asutanud skulptor Gilles-Lambert Godecharle’i poeg Napoléon Godecharle[5] isa mälestamiseks. See tunnustus oli märkimisväärne, sest preemiat oli seni antud vaid meeskunstnikele.[6] Žürii, kuhu kuulusid maalikunstnik Émile Claus, sümbolistlik maalikunstnik Albert Ciamberlani ning litograaf ja maalikunstnik Armand Rassenfosse, otsustas üksmeelselt anda esikoha Meuse’i teosele. Žürii esimees selgitas oma aruandes ministrile kompositsiooni tugevusi: "See maal paistab teiste tööde seast igal moel silma. Selles on tunda maalikunstniku temperamenti. Koloriit on tugev, kantud noorusest ja naiivsest emotsioonist – ühesõnaga tööl on stiili ja juba see on haruldane. See maal on enam kui lubadus, sellest kumab võimsalt läbi elu ise."[7] Pärjatud teos kujutab kaht õrnalt teineteist embavat noort. Selle pealkiri on inspireeritud Kreeka autori Longose sama pealkirja kandvast karjaseromaanist.

Auhinna pälvimise järel hakkas Meuse laiemat kuulsust koguma. Belgia kunstikriitiku Paul Caso sõnul valasid kriitikud ta järgnenud aastatel kiitusega üle.

Éliane de Meuse (paremal) oma stuudios 1937. aastal

Meuse’i esimest isikunäitust 1936. aastal Brüsseli kaunite kunstide palees kommenteeris tollane autoriteetne kirjanik ja kunstikriitik Charles Bernard ajalehes Le Courrier d’Anvers: "Tõeline leid… Kunstnik, kes uuendab Ensori ja Rik Woutersi impressionismi, rikastab seda uute elementidega…" Tema arvamust jagas Le Journal des Beaux-Artsis ilmunud artiklis K. de Bergen, kes märkis, et Meuse’i looming kujutab maalikunstniku tööd värvis endas, ning rõhutas, et koloristi annet mõõdetakse värvi värelemise, mitte intensiivsusega. Pärast väljapaneku eksponeerimist Antwerpeni kunstiühenduses avaldas kirjanik Sander Pierron arvamust, et Meuse’i ootab suur tulevik ja ta anne läheneb juba praegu meisterlikkusele. "Pärast Rik Woutersit ei ole meie koolkonnas olnud nii säravat talenti. Éliane de Meuse on tõeline kolorist: ta haarab kõige pisemaid nüansse ja harmoniseerib need kui noodid – tema juures on kõik muusika," leidis Pierron.

Ajalehes La Flandre Libérale ilmunud artiklis leiti, et Meuse tuleks paigutada "kõige tundlikumate maalikunstnike hulka Édouard Manet’ ja Marcel Jefferysi liinis, nende kõrvale, kes loovad vürtsikaid ja meelelisi maale, kus kõike pingestab miski, mis vallandab alistatud refleksid. Neis väljendub kõik esimesest pintslitõmbest, justkui nende privilegeeritute juures, kes kui pintslid sõrmeotstes formuleerivad alati pingutuseta suurepäraselt seda, mis neil on loodusest inspireerituna öelda …"

Éliane de Meuse suri 3. veebruaril 1993 Brüsseli lähedal Forestis 93-aastaselt.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Daphnis ja Chloe" (Daphnis et Chloé; 1921; õlimaal lõuendil, 225 × 180 cm)
  • "Valged daaliad" (Les Dahlias blancs; õlimaal lõuendil; kuulub vanasse Belgia kuninganna Élisabeth de Bavière’i kogusse)
  • "Punased sussid" (Les Pantoufles rouges; 1944; õlimaal lõuendil, 71,5 × 80 cm; asub Genti kunstimuuseumi kogus)
  • "Laps" (L’enfant; õlimaal tahvlil, 60 × 48 cm; asub Tournai kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 451)
  • õe/vennatütre portree "Marianne" (õlimaal lõuendil, 81 × 61 cm; asub Tournai kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 453)[8]
  • "Lillekimp" või "Vaas lilledega" (Bouquet de fleurs või Vase aux fleurs; õlimaal lõuendil, 72,5 × 60 cm; asub Belgia kultuuriministeeriumi kogu kaunite kunstide osakonnas)
  • "Kimp" (Bouquet; õlimaal puidule kinnitatud lõuendil, 60 × 50 cm; asub Tournai kaunite kunstide muuseumi kogus, inventari nr 452)[9]
  • "Akt vastu valgust" (Nu à contre-jour; u 1920; õlimaal lõuendil, 99,5 × 80 cm; asub erakogus)
  • "Unelus" (Rêverie; 1932; õlimaal lõuendil, 80 × 70 cm; asub Belgia erakogus)
  • "Jumikad" (Centaurées; õlimaal lõuendil, 80 × 70 cm; kunstnik kinkis selle 1992. aastal tänutäheks toetuse eest pangale CBC Banque & Assurance (endisele Crédit Généralile) ning asub selle kogus)
  • "Punased sussid" või "Interjöör" (Les Pantoufles rouges või Intérieur; õlimaal lõuendil, 61,5 × 60,5 cm; asub Belgia Prantsuse kogukonna kogus)

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Peamised isikunäitused

  • 1936 esimene isikunäitus Brüsseli kaunite kunstide palees
  • 1936 Antwerpeni kunstiühenduses (Cercle artistique d’Anvers) Antwerpenis
  • 1981 Brüsselis galeriis Rencontre
  • 1982 Saksamaal Bonnis Kelterhaus-Muffendorfis
  • 1991 Brüsseli raekojas ja Brüsseli raeplatsil asuvas Maison de la Louve’is retrospektiiv "Éliane de Meuse"; korraldajad Brüssel ja pank Crédit Général (praegune CBC Banque & Assurance)

Peamised ühisnäitused

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jany Zeebroek-Hollemans. "De Meuse, Eliane". Dictionnaires de peintres belges. Vaadatud 3. märtsil 2021.
  2. "Les XX et la Libre Esthétique". Musée d’Art moderne et d’Art contemporain, Liège. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. oktoober 2013. Vaadatud 2. märtsil 2021.
  3. Guy Dotremont (1981). Les Concours Godecharle ont cent ans 1881–1981. Bruxelles: Commission provinciale des fondations de bourses d'études du Brabant. Lk 36.
  4. "Liste des lauréats des Concours Godecharle". Fondation Godecharle. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2019. Vaadatud 3. märtsil 2021.
  5. Guy Dotremont (1981). Les Concours Godecharle ont cent ans 1881–1981. Bruxelles: Commission provinciale des fondations de bourses d'études du Brabant.
  6. Alexia Creusen (2007). Femmes artistes en Belgique XIXe et début XXe siècle. Paris: L’Harmattan. Lk 120. ISBN 9782296033726.
  7. Paul Piron (2006). Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIXe et XXe siècles. Volume 3: Compléments. Bruxelles: Art in Belgium. Lk 235–238.
  8. "Marianne". Belgian Art Links and Tools. Vaadatud 3. märtsil 2021.
  9. "Bouquet". Belgian Art Links and Tools. Vaadatud 3. märtsil 2021.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bénézit. Dictionnaire critique et documentaires des peintres, sculpteurs, dessinateurs et graveurs de tous les temps et de tous les pays en 14 volumes. Volume 9. 1999. Paris: Gründ. ISBN 2700030192. (prantsuse keeles)
  • Paul Caso (1991). Éliane de Meuse. Bruxelles: Préfilm. (prantsuse, hollandi ja inglise keeles)
  • Alexia Creusen (2008). Femmes artistes en Belgique XIXe et début XXe siècle. Paris: L’Harmattan. ISBN 9782296033726. (prantsuse keeles)
  • Christian Desclez (1996). Fauvisme brabançon: 14. septembre – 27. octobre 1996. Näitusekataloog. Cercle artistique communal de Waterloo. (prantsuse keeles)
  • M. Mabille, Karel J. Geirlandt (1981). Un demi-siècle d’expositions Palais des beaux-arts Bruxelles. Bruxelles: Société des expositions du Palais des Beaux-Arts. (prantsuse keeles)
  • Paul Piron (2006). Dictionnaire des artistes plasticiens de Belgique des XIXe et XXe siècles. Volume 3. Lasne: Art in Belgium. ISBN 2930338539. (prantsuse keeles)
  • Éric Russon (1991). Personnalité à domicile: Éliane de Meuse. Telesaade. Télé-Bruxelles. (prantsuse keeles)
  • Jany Zeebroek-Hollemans, Anne Adriaens-Pannier (1995). Le dictionnaire des peintres belges du XIVe siècle à nos jours; depuis les premiers maîtres des anciens Pays-Bas méridionaux et de la principauté de Liège, jusqu’aux artistes contemporains. Volume 1. Bruxelles: La Renaissance du Livre, De Boeck-Wesmael. ISBN 2804120120. (prantsuse keeles)
  • Bernadette de Visscher-d’Haeye (1996). Les fauves brabançons et la primauté de la Couleur. Konverentsiettekanne. 17. oktoober 1996. Waterloo: Cercle artistique communal de Waterloo. (prantsuse keeles)