René Magritte

Allikas: Vikipeedia
René Magritte
Magritte, Rene 1898-1967 Signature.jpg
René Magritte'i allkiri
Sünninimi René François Ghislain Magritte
Sünniaeg 21. november 1898
Lessines
Surmaaeg 15. august 1967
Brüssel
Rahvus Belglane
Kunstivool Sürrealism
Tuntud teoseid "Piltide reetlikkus", "Golconde", "Inimese seisund"
René Magritte.
Foto: Lothar Wolleh

René François Ghislain Magritte (21. november 189815. august 1967) oli Belgia sürrealistlik maalikunstnik ja graafik.

Varases loomingus ilmneb kubismi mõju, sürrealistidega liitus 1927, millest alates esindas verismi. Magritte'i maalidele on omased unenäolised ja isegi absurdsed seosed asjade vahel, suurt tähelepanu on pööratud ebahariliku illusiooni ja ruumilisuse efekti loomisele töödes.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

René Magritte sündis 1898. aastal Hainaut’ maakonnas väikeses linnas Lessines’is, mis kuulus prantsuskeelsesse Valloonia regiooni Belgias. Tema isa Leopold Magritte oli rätsep ja kaupmees ning vahetas tihti töökohti. Tema ema Régina Bertinchamps oli kübarsepp. René oli pere esimene laps. Hiljem sündisid perre veel vennad Paul ja Raymond. [1]

Nende pere kolis varsti Gillysse ning 1904. aastal edasi Châtelet’sse, kus René 12-aastaselt joonistama ja maalima hakkas.[2] 1912. aastal tabas Magritte’i perekonda tragöödia. Pereema Régina sooritas enesetapu hüpates lähedalasuvalt sillalt jõkke.[1] Kui ta jõest leiti, oli tema nägu mässitud öösärki.[3] Kuigi René ei rääkinud oma ema surmast tihti, avaldas see sündmus suurt mõju tema elule ja loomingule. Samasuguseid riidesse mähitud nägusid kujutas ta hiljem ka oma töödes.[1]

Karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

1916. aastal asus Magritte õppima Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse (Académie Royale des Beaux-Arts), kus ta tutvus luuletaja ja kirjanik Pierre Bourgeois’ga, kellest sai tema parim sõber. 1918. aastal asus Magritte tööle plakati- ja reklaamikunstnikuna ning tema esimesed näitusel eksponeeritud tööd olidki reklaamid, mitte maalid.[3] Teise olulise tutvuse sõlmis ta 1920. aastal noore muusiku E.L.T. Mesensiga. 

Belgia kunstnikud 1922. a juunis: (üleval vasakult) René Magritte, E.L.T. Mesens, Victor Servranckx, Pierre-Louis Flouquet, Pierre Bourgeois; (all vasakult) Georgette Berger, Pierre Broodcoorens ja Henriette Flouquet

1922. aastal abiellus Magritte Georgette Bergeriga, kellega nad kohtusid esimest korda Charleroi laadal juba 1913. aastal, mil Magritte oli vaid 15-aastane. Naisest sai tema modell ja muusa terveks eluks.[1] Neil aastail otsis René Magritte oma stiili – ta oli kütkestatud küll futurismist, kubismist, fovismist ja konstruktivismist, [1] kuid selleks, et end elus hoida, pidi ta maalima tapeete ning disainima plakateid.[2]

Umbes 1922. aastal tabas Magritte’i loominguline valgustus, mil ta nägi kunstnik Giorgio de Chirico maali "Armastuse laul", mis liigutas teda pisarateni.[1] Sel hetkel sai Magritte'ile selgeks, et just sellises stiilis tahab ka tema edaspidi maalida. Samal ajal tutvus ta ka teiste Belgia sürrealistidega nagu Paul Nougé, Camille Goemans, Marcel Lecomte ja Louis Scutenaire. Magritte'i uue stiili näitena sündis 1926. aastal maal "Eksinud ratsanik", milles oli juba tuntavalt sürrealistlikke jooni. Järgnes viljakas periood, kus Magritte maalis peaaegu iga päev ühe maali ning 1927. aastal toimus Brüsselis tema esimene näitus.[2]

Pariis 1927–1930[muuda | muuda lähteteksti]

1927. aasta septembris kolisid Magritte ja tema naine Georgette Pariisi. Peagi tutvus ta sealsete sürrealistidega nagu Salvador Dalí, Max Ernst, Joan Miró ja Hans Arp[1], kellest enim mõjutasid teda Max Ernsti tööd.

Pariisi perioodil ilmusid Magritte'i töödesse ka esimest korda välja kirjutatud sõnad. On leitud, et ta lõi Pariisis üle 40 töö, kus on kujutatud ka sõnu.[3] Kuulsam neist on "Piltide reetlikkus", mis kujutab piipu, mille alla on kirjutatud "See ei ole piip". Selle maaliga seab Magritte kahtluse alla kogu esitamise ja kujutamise protsessi.[2] Maali paradoks vastab aga tõele, sest see tõepoolest pole piip, vaid piibu kujutis. Magritte toonitab, et ükskõik kui realistlikult suudetakse kunstis asja kujutada, pole see kunagi sama, mis asi ise.[3]

Kuigi Magritte'i Pariisi-periood oli tuntavalt mõjutatud sürrealismist, siis pikka aega ei pälvinud ta liikumise eestvedaja André Bretoni heakskiitu. Seda kuni 1929. aastani, mil mitu Magritte maali ning artikkel "Sõnad ja pildid" ilmusid Bretoni väljaannetes.[3] Paraku oli selleks hetkeks Magritte sürrealistide ideedes pettunud ning kuna majanduskriisi tõttu oli kunstiturg kokku kuivanud ning paljud galeriid ja kollektsionäärid pankrotis, kolisid Magritte ja Georgette 1930. aastal tagasi Brüsselisse.   

Tagasi Brüsselis ja Studio Dongo[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal Brüsselisse naastes seadsid nad endid sisse linnaäärsesse Jette’i piirkonda aadressile Esseghemi tänav 135, kus tänapäeval asub René Magritte’i muuseum. Selles korteris elasid nad kuni 1954. aastani ning sellesse vahemikku jäi ka Magritte'i kõige viljakam ja loomingulisem periood. Korteri sisekujundus on Magritte'ile iseloomulikult värviline – roosad ja rohelised seinad ning erkpunane garderoob. Kuna kunstnik töötas kodus, siis kujutas ta oma maalidel mitmeid selle korteri osi nagu kamin, elutoa ja magamistoa vahelised uksed, majaesised aknad ja trepp.[3]

Nende uus kodu sai ka Belgia sürrealistide peakontoriks. Kunstniku sõbrad said igal nädalal nende kodus kokku ning korraldasid performance’eid. Nende kohtumiste tulemusel sündis raamatuid, ajakirju ja traktaate.[3]

Samas piirkonnas elas ka Magritte'i muusikust vend Paul, kellega koos asutati reklaamifirma Studio Dongo, et majanduslikest raskustest üle saada. Neile tuli nõuga appi ka nende kolmas vend Raymond, kes oli edukas ärimees. Studio Dongo valmista plakateid, reklaammaterjale kaubandusmesside väljapanekute ja vaateakende jaoks.[1] Magritte'i jaoks oli oluline tõhusus, läbipaistvus ja selgus, mistõttu nende reklaamid ja kujundused olid oma olemuselt lihtsad ning neutraalsed. 1936. aastal andis aga Magritte firma üle ning lahkus, pühendades ennast täielikult maalimisele.[3]

Magritte'i kodu Jette'is, kus asub nüüd majamuuseum.

Magritte'i selle perioodi tuntuimaks maaliks on 1933. aastal loodud "Inimese seisund", mis kujutab akent, mille ees seisab molbert lõuendiga ning sellel on kujutatud sama maastikku, mis paistab ka aknast. Oma olemuselt on see justkui maal maalis, millega Magritte jätkab tõelisuse ja kujutamise suhte lahkamist kunstis. Siin töös ta viitab eelkõige sellele, et kunst on reaalsuse vahendaja. Maalil on küll äratuntav Magritte'i Brüsseli kodu elutuba, kuid aknast avaneva vaate on kunstnik asendanud hoopis metsateega.

1930ndate teine pool olid Magritte'i jaoks näitusterohke. 1936. aastal toimus New Yorgis Julien Levy galeriis tema esimene isikunäitus. Kuigi näitusel olid peamiselt väljas väikesemõõtmelised varasemate tööde koopiad ja Magritte ise näitusel kohal ei käinud (kuna talle ei meeldinud reisida), vaimustusid mõned külastajad tema töödest siiski. Üks neist oli MoMA ehk New Yorgi moodsa kunsti muuseumi esimene juht Alfred H. Barr, kes veel samal aastal lisas Magritte'i muuseumi ekspositsiooni "Fantastiline kunst, dada ja sürrealism". Samal perioodil toimus ka kaks näitust Londonis. 1936. aastal leidis aset rahvusvaheline sürrealismi näitus, kus Magritte'i tööd võeti hästi vastu ning kaks aastat hiljem toimus Londonis juba Magritte'i isikunäitus.[1]

Renoir ja vache[muuda | muuda lähteteksti]

Teine maailmasõda ja Saksa okupatsioon Belgias kutsusid Magritte'is esile tugeva soovi luua midagi, mis tooks hirmule ja meeleheitele vastukaaluks naudingut ja õnne. See oli selge poliitiline protest.[1] Talle sai kinnisideeks prantsuse impressionisti Auguste Renoir’ maal "Suplejad", mida jäljendades sündis 1943. aastal tema esimene uues stiilis maal "Lõikusaeg". Seetõttu nimetataksegi seda perioodi Renoir’ perioodiks, päikesepaisteliseks või impressionistlikuks perioodiks.[3]

Sellel perioodil loodud maalide eesmärk oli ülistada päikest, rõõmu ja küllust. Need sündisid suurest trotsist ning vastukaaluks sõjaaja psühholoogilisele ängile ja meeleheitele, sest Magritte uskus, et kunstil ja luulel on võim maailma muuta. Sellest tulenevalt olid maalid rõõmsad, lopsakad, värvilised ning sageli ka sensuaalse ja erootilise sisuga, kujutades alasti naisi.[2] Lisaks värvipaletile muutusid sel perioodil ka tema pintslilöögid keerduvaks ja vähem viimistletuks.[1]

Samal aastakümnel sündis Magritte'il veel teinegi stiil, mida ta nimetas vache’ks, mis prantsuse keeles tähendab 'lehma'. 1948. aastal anti Magritte'ile võimalus kauaoodatud isikunäituse korraldamiseks Pariisis. Kuna aga suhted Pariisi kunstiringkonnaga (eriti sealsete sürrealistidega) ei olnud kuigi soojad ning näitusepakkumine oli jäänud hiljaks, otsustas Magritte oma tuntud stiili ja tööde asemel luua täiesti uued maalid spetsiaalselt selleks näituseks. Vache perioodi maalid olid karikatuursed, agressiivsed ja kohati isegi vulgaarsed[4], värvid olid järsud ja metsikud ning meenutasid sajandi alguse foovide erksaid, elavaid värve ja tugevaid pintslilööke.[1] Tööde peamine eesmärk oli Pariisi sürrealiste pahandada ning šokeerida ning see ka õnnestus. Näitust ei võetud kuigi hästi vastu ning ühtegi tööd ei ostetud. Seda tegu on tõlgendatud ka kui Magritte'i suurt vempu Pariisi kunstiringkonnale.[1]

Nii Renoir' kui ka vache perioodi peetakse omamoodi kõrvalekaldeks Magritte'i muidu üsna selgelt väljakujunenud ja muutumatust stiilist. Kuna kumbki stiil ei pälvinud head vastukaja ning ta oli sunnitud tõdema, et uus tehnika lisab probleemide olemuse kujutamisele vaid ebavajalikke elemente, pöördus ta peagi tagasi oma varasema stiili juurde.[2]

1950 – elu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevatel aastatel pöördus Magritte tagasi oma stiili juurde. Sündis mitmeid maaliseeriad, millel oli kujutatud kirste, ebaproportsionaalselt suuri igapäevaesemeid, kõvakübarates mehi ja kive. Samuti jätkas ta uusversioonide maalimist oma varasematest töödest ja nii sündis mitmeid variatsioone kuulsast 1949. aastal loodud "Valguse impeeriumist".[3] 1953. aastaks, mil valmis tema tuntud maal "Golconde", said väga kuulsaks tema tööd kõvakübaratega meestest, kelle kandjate hulka kuulus ka Magritte ise.

1960. aastaks oli Magritte tuntud üle maailma ning tema näitusi ja retrospektiive korraldati Ameerika Ühendriikides, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal. 1965. aastal võttis ta koos abikaasaga vähidiagnoosist ja halvenevast tervisest hoolimata ette esimese ja viimase reisi USA-sse, sest New Yorgi moodsa kunsti muuseumis avati tema retrospektiiv.[3]

Viimased aastad veetis Magritte koos oma naisega Brüsseli ääres Schaerbeekis. Ta maalis kuni elu lõpuni ja nautis malet ning jalutuskäike oma koeraga.[3]

René Magritte suri 15. augustil 1967. aastal 69-aastaselt vähki ning ta on maetud Schaerbeeki kalmistule Brüsselis.[3]

Magritte'i mõju[muuda | muuda lähteteksti]

René Magritte on sügavalt mõjutanud kaasaegset kunsti sealhulgas popkunsti. Otseseid vihjeid Magritte'i töödele leiab kaasaegsest kunstist palju ja tema mõju võib näha selliste kunstnike töödes nagu Andy Warhol, Jasper Johns, John Baldessari, Ed Rucha, Marcel Broodthaers ja Martin Kippenberger.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Allmer Patricia (2016). This is Magritte. London: Laurence King. Lk 6, 8, 13, 20, 29, 34, 48, 53, 55, 56, 63, 67. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gablik Suzi (1992). Magritte. London: Thames & Hudson. Lk 18, 20, 41, 75, 145–147. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 "Matteson Art".
  4. Meuris Jacques (2004). Magritte. Köln: Taschen. Lk 181.