Mary Cassatt

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Autoportree (u 1878)
Lapse pesemine (1893)

Mary Stevenson Cassatt (22. mai 1844 Pittsburgh14. juuni 1926) oli ameerika maalikunstnik ja graafik. Cassatt oli ainus ameeriklane impressionistide hulgas nende hiilgeajal. Ta maalis perekondi ja igapäevaelu, eriline rõhk oli aga emade ja laste vahelise intiimse sideme kujutamisel. Kunstniku loomingus on kokku üle 400 maali ja graafilise lehe, mida eksponeeritakse USA’s, Kanadas ja Venemaal. Samuti on tema loomingut mitmetes erakogudes. Cassatt oli hea sõber tuntud impressionistliku maalija Edgar Degas’ga. Cassatt sai inspiratsiooni Degas’ meetoditest ja tehnikast. [1]

Lapsepõlv ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Mary Cassatt sündis heal järjel olevasse prantsuse hugenottidest pärinevasse perekonda. Isa Robert Simpson Cassatt oli börsimaakler ja ema, Katherine Kelso Johnston Cassatt, oli pärit pangandusega tegelevast perekonnast. Cassatti peres oli veel 6 last, kellest 2 surid imikutena.

Mary läks kooli 6-aastasena. 5 aastat oma noorusest reisis Cassatt koos perega Londonis, Berliinis ja Pariisis. 15-aastaselt asus Cassatt õppima maalimist Pennsylvania kunstiakadeemiasse. Cassatti perekond ei olnud valiku üle rõõmus. Kardeti tüdrukule mõjuvaid feministlikke ideid ja boheemlaslikku suhtumist. Enamus õpilasi akadeemias olid mehed, naisi oli 20%. Mitmed neist ei suhtunud kunstniku ametisse kui tõsiseltvõetavasse karjääri ja nägid kunsti pigem vahendina tunnustuseks. Cassattil oli aga kindel soov saada kunstnikuks. Cassatt ei olnud rahul akadeemia õpetamisviisidega. Tol aja ei olnud naistel luba joonistada elusmodelle, samuti pidas Cassatt patroniseerivaks meesõpetajate ja -õpilaste suhtumist ning soovis omal käel vanasid meistreid uurida.[2]

Cassatt otsustas oma õpingud pooleli jätta ja kolis 1866. aastal Pariisi koos ema ja peretuttavatega. Naistel polnud sel ajal veel luba õppida Pariisi Kaunite Kunstide koolis, seega kandideeris Cassatt meistri juurde privaatselt õppima. Talle anti õpetajaks Jean-Léon Gérôme, kes oli väga mainekas ja hinnatud oma illusionistliku stiili ja eksootiliste teemade kujutamisega. Õpingute ajal käis Cassatt Louvre’is kunstiteoseid kopeerimas. 1866. aasta lõpus ühines Cassatt tunnustatud žanrikunstniku Charles Chaplini maalimisklassiga. 1868. aastal õppis ta ka Thomas Couture’iga, kelle teemad oli romantilised ja linlikud. [2]

Kunstnikutöö[muuda | muuda lähteteksti]

1868. aastal võttis žürii Cassatti maal “Mandoliini mängija” Pariisi salongi. Maal on romantilises stiilis ja üks kahest maalist, mis on alles kunstniku varasest perioodist. Hoolimata samal ajal aset leidnud mässust akadeemilise stiili vastu ja impressionistide tõusust saatis Cassatt oma töid salongi ja ühines impressionistidega alles kümne aasta pärast. [3]

1870. aastal Prantsuse-Preisi sõja tõttu läks Cassatt oma pere juurde Pennsylvaniasse Altoonasse elama. Tema isa polnud endiselt tütre karjäärivalikuga rahul ja keeldus maksmast naise maalimistarvete eest. Cassatti maalidel ei läinud Pennsylvanias elades hästi ning kunstnik mõtles ameti maha jätmise peale. 1871. aastal äratasid Cassatti tööd Pittsburghi peapiiskopi tähelepanu ja ta andis naisele ülesandeks maalida koopiad Correggio töödest Parmas, Itaalias. Parmas läks Cassattil hästi ning sealne kunstikogukond toetas ja julgustas teda. Ka võttis Pariisi salong 1872. aastal vastu tema maali “Kaks naist viskamas karnevalil lilli”. Maalil oli kasutatud palju traditsioonilisi võtteid – hele-tumedust, käe žeste ja lühendamist. Mary kombineeris vanad võtted modernse teemaga ning teenis sellega ka Parmas suure kiiduavalduse. [4]

Peale peapiiskopi tellimuse täitmist reisis kunstnik Madridi ja Sevillasse. Seal maalis naine mitmeid Hispaania teemalisi töid, nende seas 1873. aastal “Pitsist salli kandev Hispaania tantsija”. 1874. aastal asus Cassatt elama Prantsusmaale koos oma õega, kellega ta korterit jagama hakkas. Cassatt asus kritiseerima Salongi maitset, eriti ei meeldinud talle žürii suhtumine naiste töödesse. Cassatti tabas teadmatus, talle ei sobinud küll Salongi stiil, kuid siiski soovis naine olla edukas maalija. Kunstnik tegi raske valiku liikuda edasi uute ja modernsemate teemade juurde, mis algselt ei toonud palju edu. 1877. aastal ei võetud esimest korda seitsme aasta jooksul Salongi vastu ühtegi Cassatti tööd. Konservatiivsetele žürii liikmetele ei meeldinud Cassatti pintsli- ja värvikasutus, samuti peeti tema koloriiti liiga heledaks. Samal ajal kutsus Edgar Degas naise oma töid eksponeerima koos impressionistidega, kes olid alustanud iseseisvate näitustega 1874. aastal. Impressionistidega liitumine oli riskantne, sest see tähendas, et Cassatt ei pruugi kunagi kuulsaks ja avalikult tunnustatuks saada. Impressionistide näituseid külastas vähem inimesi ning need polnud kriitikute ja Salongi poolt tunnustatud. Siiski otsustas naine kutse pärast järele mõtlemist vastu võtta. Impressionistide hulgas oli veel üks naiskunstnik Berthe Morisot, kellest sai Cassatti kolleeg ja sõber. Cassatt tundis ennast impressionistide seas mugavalt ja asus visandeid tegema vabas õhus. Eriti imetles naine Edgar Degas’ stiili, kelle töid ta vaateakendel imetlemas käis. Erinevalt meeskunstnikest ei saanud Cassatt teistega kohvikus käia ja pidi kolleegidega kohtuma mujal. [3]

1877. aastal tulid Pariisi ka Cassatti ema ja isa, kelle seltskonna üle naine väga rõõmus oli. Cassatti vanemad otsustasaid, et Pariis on hea koht, kus oma pensionipõlve veeta. Ei Mary ega ta õde Lydia ei olnud selleks ajaks veel abiellunud. Cassatt otsustas juba noorelt, et ei abiellu ega saa lapsi, sest see ei läheks kokku tema karjäärivalikuga. Kroonilise haigusega õde oli kodune ning seetõttu kasutas Cassatt teda tihti modellina. Lydial olid väga iseloomulikud ja ilusad näojooned, mida Cassatt täpselt tabada suutis. Tahtamatult võib Lydia näojooni näha ka teistes Cassatti töödes. Mõni aeg hiljem diagnoositi Cassatti õel nefriit ning teatati, et Lydial ei ole enam palju aega elada jäänud. Õe surm 1882. aastal mõjus kunstnikule laastavalt ja muutis ta kuueks kuuks töövõimetuks. [4]

Cassatti iidoli Degas’ mõju tema stiilile oli tugev. Kunstnik hakkas kasutama rohkem pastelle, luues nii mõned oma tähtsaimatest töödest. Samuti tutvustas Degas naisele vasegraveerimist, mis tugevdas Mary pintslikontrolli. Kunstnikud töötasid pikka aega kõrvuti ning Degas oli alati oodatud külaline Cassattite majas. 1879. aastal impressionistide näitus oli hoolimata suurest kriitikast üks edukamaid näitusi ja tõi igale kunstnikule ka korraliku sissetuleku. Cassattil oli näitusel väljas 11 tööd. Tema töid kritiseeriti liiga eredate värvide ja portreede naturalistlikkuse tõttu. Siiski läks kunstnikul üpriski hästi ja teenitud raha eest ostis ta töö Monet’lt ja Degas’lt. Cassatt jätkas impressionistide aktiivse liikmena 1886. aastani ning eksponeeris oma töid 1880. ja 1881. aasta näitustel. Samuti saatis ta oma tööd Ameerikasse impressionistide näitusele 1886. aastal. Peale seda ei identifitseerinud naine ennast enam ühegi stiiliga ja asus katsetama erinevate suundadega. [2]

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Cassatti tuntuimad tööd põhinevad lapse ja ema suhte intiimsel kujutamisel. Kõige esimene selleteemaline töö “Gardner ema süles” valmis 1888. aastal. Varasemad tööd kujutavad tema pereliikmeid, tuttavaid ja kliente, hiljem asus Cassatt kasutama professionaalseid modelle. Cassatt soovis kujutada psühholoogilist sidet ema ja lapse vahel. Stseenid ei ole juhuslikud, vaid kunstnik seadis tegevustiku oma ateljees üles. Cassatt ei soovinud naisi kujutada ilusate, moodsate või erootiliste objektidena, vaid tahtis näidata nende siseelu ning suhet lapsega. Maalidel on näha nii emaduse pingeid kui naudingut. Tema tööd toovad tähelepanu komplekssetele psühholoogilistele protsessidele, mis toimuvad igapäevaselt ema ja lapse vahel. Cassatt otsis tõde, mitte romantiseerimist. [2]

1890. aastad olid väga loomingulised ja töörohked. Cassatt muutus diplomaatilisemaks ja ei teinud enam järske otsuseid. 1891. aastal eksponeeris ta sarja värvilist graafikat, mis oli inspireeritud Pariisis näidatud Jaapani meistritest. Tööde seas olid ka “Naine pesemas” ja “Juuksur”. Kunstnikule meeldis japonismi lihtsus ja meisterlik värviplokkide kasutus. Oma interpretatsioonis kasutas naine heledaid pastelle, vältides musta. Cassattist sai ka eeskuju noortele Ameerika kunstnikele. Sajandivahetusel töötas Cassatt nõuandjana mitme tähtsa kunstikollektsionääri juures, kellel soovitas lõpuks oma ostud Ameerika kunstimuuseumidesse annetada. Tema enda maalide tuntus Ühendriikides kasvas aeglaselt. [2]

Cassatti produktiivsus jätkus 1910. aastate lõpuni. Tema tööd olid sentimentaalsemad ja meeldisid nii publikule kui kriitikutele. 1910. aasta Egiptuse-reisil avaldas kunstnikule muljet Vana-Egiptuse kunsti ilu. Hiljem tekitasid need muljed kunstnikus loomingukriisi. Ta tundis, et ei suuda kunagi midagi nii võimsat luua ja kõrgeim kunst on juba maailmas tehtud. Mõni aeg hiljem diagnoositi naisel diabeet, reuma ja silmakae. Nägemise kaotuse tõttu pidi kunstnik 1914. aastal maalimise lõpetama. Siiski eksponeeris ta 1915. aastal 18 tööd naiste kannatuste liikumise toetuseks. Viimastel aastatel tegeles Cassatt kunstimaailma jälgimisega ning kontrollis enda ja Degas’ tööde näitamist galeriides. Samuti suunas ta nii palju kui võimalik töid ka Ameerika muuseumidesse ja kollektsioonidesse. [4]

Mary Cassatt sai oma panuse eest kunsti  Prantsusmaa auleegioni ordeni 1904 aastal. Kunstnik suri 14. juunil 1926 Château de Beaufresne’is Pariisi lähedal. Ta maeti perekonna hauakambrisse Le Mesnil-Théribusi, Prantsusmaal. [1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Biography of Mary Cassatt". 2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kathryn Dixon (2013). Mary Cassatt. Cobham: Taj Books International LLP. 
  3. 3,0 3,1 Griselda Pollock (1998). Mary Cassatt: Painter of Modern Women. London: Thames & Hudson. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Nancy Mowll Mathews (1998). Mary Cassatt: A Life. Connecticut: Yale University Press. 

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]