Värvitaju: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 27. detsember 2018, kell 16:24

Sellel 4096×4096 piksli suurusel rasterpildil täissuuruses on RGB-värviruumi 16 777 216 pikslit 16 777 216 värvivarjundiga (RGB-palett True Color). Inimsilm eraldab maksimaalselt ligi 10 miljonit värvitooni

Silma tundlikkus värvitooni muutusele on suurim spektri keskosas ja langeb nii punase kui violetse otsa suunas

Värvitaju on võime ära tunda erinevusi valguse spektraalses koostises. Värvitaju moodustab osa nägemisaistingust ja põhineb asjaolul, et värvusi tajuvate elusolendite silmas on erinevat tüüpi retseptorid, millest igaüks on tundlik valguse spektri kindlate piirkondade suhtes.

Värvitaju uurimise ajalugu

1672: Isaac Newton avastab, et nähtav valge valgus on tegelikult liitkiirgus, mis sisaldab kõiki spektrivärve^[1].
1794: John Dalton kirjeldab oma värvinägemispuuet, mis laseb tal näha punast vaid ebamäärase toonina ning rohelist, kollast ja oranži kollase eri varjunditena. Punase-rohelise värvipimedus saab nime tema järgi daltonism.
1801: Thomas Young oletab, et võimalus kõik värvused kolmest primaarvärvusest tuletada põhineb nägemise füsioloogial, ning püstitab hüpoteesi, et silma võrkkestas on kolme tüüpi retseptoreid, mille tundlikkus vastab põhivärvide lainepikkustele^[2].
1850: Hermann von Helmholtz kinnitab Thomas Youngi hüpoteesi ja sõnastab värvitaju trikromaatilise teooria, mida nimetatakse ka Youngi-Helmholtzi värvitaju teooriaks.
1855: James Clerk Maxwell avastab värvipimeduse mitu eri tüüpi ja selgitab neid tuginedes eri tüüpi retseptorite teooriale^[3].
1874: Füsioloog Ewald Hering sõnastab kolmevärviteooriale vastanduva oponentse värvitaju teooria.
1902: Füsioloog ja psühholoog Johannes von Kries publitseerib Heringi teooria edasiarenduse, milles lahendab Youngi-Helmholtzi teooria ja Heringi teooria näilise vastukäivuse ja näitab, et kaks teooriat on tegelikult komplementaarsed.
1956: Gunnar Svaetichin tõestab katseliselt kolmele erinevale lainepikkusele tundlike rakkude olemasolu võrkkestas.

Absorptsioon ja refleksioon

Mitteläbipaistvalt objektilt valgus kas peegeldub, seda nimetatakse valguse refleksiooniks, või neeldub objekti pinnas, seda nimetatakse absorptsiooniks. Ka refleksioonil võib osa valgusest samaaegselt neelduda.

Kui neeldumine ja peegeldumine toimub kõigi spektriosade suhtes mitteselektiivselt, tajub vaataja akromaatilist värvust.

Pinda, mis mitteselektiivselt peegeldab suurema osa valgusest, tajume valgena.
Pinda, mis mitteselektiivselt suurema osa sellele langenud valgusest neelab, tajume mustana.
Pinda, mis miteselektiivselt osa kiirgusest neelab ja osa peegeldab, tajume hallina.

Kui neelamine ja peegeldumine toimub eri spektriosade suhtes valikuliselt, tajub vaataja kromaatilist värvust.

Kui pinnalt peegeldub vaid roheline spektriosa ja punane ja violetne neelduvad, tajume pinda rohelisena.
Kui pinnalt peegelduvad punane ja roheline spektriosa ja violetne neeldub, tajume pinda kollasena.

Keemilisi ühendeid, millel on võime valikuliselt neelata ja peegeldada valgust, nimetatakse pigmentideks. Värvusaistingu tekitavad nii anorgaanilised ühendid (värvipigmendid) kui ka orgaanilised ühendid (pigmendid) elusolendite rakkudes samal põhimõttel, valguse valikulisel absorptsioonil ja refleksioonil. Pinnalt peegeldunud valguse jaotust kirjeldab spektraalse refleksiooni kõver, mis on igal keemilisel ühendil ainult sellele ühendile omane.

Igal keemilisele ühendile ainuomane peegeldumis-neeldumisspekter leiab kasutust näiteks kunstiajaloo ja pärandkultuuri objektide uurimises multispektraalfotograafia abil^[4].

Värvitaju füsioloogia

Silm

Objektilt valikuliselt peegeldunud valgus jõuab vaataja ajusse nägemisorgani vahendusel. Inimese (ja teiste imetajate) kaameratüüpi silmas langeb valgus läbi silmaava silma tagaseinas asuvale võrkkestale, milles on nelja erinevat tüüpi valgustundlikke rakke ehk fotoretseptoreid. Kepprakud ehk kepikesed tajuvad ainult valguse heledust, värvitaju seisukohalt on olulised kolme eri tüüpi koonusrakud ehk kolvikesed. Iga kolvikesetüüp reageerib erinevale valguse lainepikkuste vahemikule (see on tänapäeval ka elektrofüsioloogiliste uuringutega tõestatud) ja nende järgi nimetatakse inimese värvinägemist kolmekomponendiliseks värvinägemiseks.

Inimese silm hakkab tajuma valgust 3-5 footoni valgusenergia mõjul. Väga nõrga valguse puhul värvitaju ei teki ja valgusele reageerivad vaid kepikesed. Värvitaju tekkeks peab valgusärritus olema teatud minimaalse intensiivsusega (0,1 cd/cm²) ja sellest allpool on võimalik ainult heleduse-tumeduse eristamine (illustreerivaks näiteks sobib hästi vanasõna "öösel on kõik kassid hallid").

Aju

Erineva lainepikkusega valguslained kutsuvad võrkkestas esile erinevate kromofooride reaktsiooni ja valgusenergia transformeerub elektrokeemilise protsessi tagajärjel närviimpulssideks. Võrkkesta bipolaar-, horisontaal-, amakriin- ja ganglionrakud formeerivad nägemisnärvi, kus on ca 1 miljon närvikiudu. Edasi liigub transformeerunud valgusenergia nägemisteedes, milleks on eelpool nimetatud multipolaarsete rakkude aksonid. Valguse energiat kandev biovool liigub kiirusega ca 100 m/sek ja põhineb raku membraani valikulisel, peamiselt Na+ ja K+, aga ka Ca2+ ja Cl- ioonide läbilaskvusel. Nägemisteed lõpevad nägemiskulglatena koorealustes nägemiskeskustes, enamik ehk 80% neist vaheaju külgmises põlvikkehas, kuid osa kiude siseneb ka nägemiskühmu ja keskaju katteplaadi, nelikküngastiku ülakünkasse. Nägemisanalüsaatori tsentraalne osa algab subkortikaalsetest keskustest, kus närvikiud moodustavad kimbu – nägemisradiatsiooni ja suunduvad ajukoore kuklasagara mediaalossa, kannusvao piirkonnas asuvasse nägemiskeskusesse. Siin asub optilise analüsaatori tsentraalne osa, kus toimub valgusärrituse kõrgem analüüs ja süntees ning kulgevad juhtteed teistesse keskustesse^[5].

Värvide eristamine

Inimsilm eristab erinevatel hinnangutel 1 kuni 10 miljonit värvivarjundit. Katsed on näidanud, et kõige paremini eristab inimsilm lainepikkuse muutumist spektri kollase ja tsüaansinise piirkonnas ja nende vahel, kõige halvemini punase algus- ja violetse lõpuosa. Keskmiselt on lainepikkuse muutus, mille puhul märkame värvitooni muutumist, 2 nanomeetrit. Personaalselt sõltub see värvieristusvõimest.

Värvide eristamist mõjutab

valgus (täpsemalt selle spektraalne koostis)
fokuseerimise teravus
pindade ruumiline eraldatus
värvinäidise suurus
mitu värvikarakteristikut muutub (heledus, küllastus, toon)
silma treenitus

Mõned värvitaju eripärad

Metamerism

Metameerseteks nimetatakse erineva spektraalse koostisega värve (see tähendab, ka erineva keemilise koostisega), mis tekitavad ühesuguse värvimulje. Spektrofotomeetriliste mõõtmisega võivad eri värvainete Lab-väärtused ühes valguses kattuda, teises erineda. Näiteid:

Valgena võime tajuda nii ühtlast valgusspektrit kui kolme kitsa spektririba aditiivse liitumise tulemust
Kaks värvi, mis paistavad samad päikesevalguses, võivad erineda siseruumi kunstvalguses (sisekujunduse-, tekstiili- ja moevaldkonnas tuntakse seda järelefekti saksakeelse nimetuse Abendfarbe 'õhtuvärv' all)

Metamerismi ilmingu vältimiseks tuleb kontrollmõõtmisi viia läbi paralleelselt eri valgusallikate all. Igapäevaelu näitena on tuntud tekstiilitootjate tava esitleda ostjale kangaid nii tehis- kui loomulikus valguses.

Värvikonstantsuse illusioon

Tegemist on värvitaju iseärasusega tõlgendada täpselt samu värve erinevas kontekstis erinevatena. Värvikonstantsuse fenomeni illustreerimiseks on välja mõeldud erinevaid optilisi illusioone. Üks tuntumaid nendest on Edward Adelsoni malelaua-illusioon^[6].

Weberi ja Fechneri seadus vähima märgatava erinevuse kohta

Tajupsühholoogias tähendab vähim märgatav erinevus (inglise keeles just-noticeable-difference) suurust, mille võrra miski peab muutuma selleks, et muutus oleks märgatav^[7].

Ernst Heinrich Weberi 1843. aastal sõnastatud seadus sätestab, et vähima märgatava värvierinevuse taju on konstantses suhtes algstiimuliga (st füüsikalise suurusega).

Gustav Fechneri teooria, mis toetab Weberi seadust, kirjeldab seost füüsilise ärrituse suuruse ja sellele antava tajuhinnangu vahel. Füüsikalise suuruse (R) väärtuse ja sellele antava subjektiivse hinnangu (S) vahel kehtib logaritmiline sõltuvus S = c logR (c on konstant R_i/R_j, kus R_i ja R_j on kaks sama tõenäosusega eristatavat stiimulit).

Seadusest tuleb välja, et selleks, et vaataja tajuks aistingu tugevnemist aritmeetilises progressioonis, peab füüsiline ärritaja tugevnema geomeetrilises progressioonis. Seadust on kasutatud halltoonide ridade ja värvide heledusastmestike konstrueerimiseks põhimõttel, et vaataja tajuks üleminekuid võrdsetena.

Silma adaptsioon

Adaptsioon või adaptatsioon on silma kohanemine välise ärritajaga. Pidev ümberkohanemine on vältimatu, sest ümbritsevad valgusolud muutuvad pidevalt. Valgusolude muutumisel võib silm fotoopiliselt nägemiselt minna üle skotoopilisele nägemisele või vastupidi. Näiteid:

Heades valgusoludes visuaalne tundlikkus langeb ja astudes päeval hämarasse ruumi toimub pimedusadaptsioon. See kestab mitu minutit, et silm harjuks pimedusega ja visuaalne tundlikkus tõuseks (ganglionirakud hakkavad rohkem impulsse saama kepikestelt).
Kehvades valgusoludes, näiteks õhtuhämaras, on visuaalne tundlikkus kõrge ja valguse äkilisel süttimisel oleme pimestatud. Valgusadaptsioon kestab mõnikümmend sekundit, kuni visuaalne tundlikkus langeb päevanägemise tasemele (ganglionid hakkavad peamist infot saama kolvikestelt).

Värvikonstantsus

Kromaatiline adaptsioon ehk värvikonstantsus on üks silma adaptsiooni erivorme. See on inimese nägemisaparaadi omadus arvestada valguse muutumisega, et tajuda ümbritsevate objektide värve muutumatuna, tagamaks nende äratundmine ja orienteerumine keskkonnas. Silm peab jooksvalt võrdlema värve ja minimeerima valgusallika poolt tehtud muudatuse. Näide:

Inimene näeb objekte päev jooksul väga erinevas valguses, aga tajub neid oma värvi säilitavana. Fotoaparaat, millel pole kohanemismehhanismi, jäädvustab objektid erinevates valgustes erinevate värvidega.

Vaata ka

Viited

Välislingid

[1] ttps://royalsocietypublishing.org/doi/10.1098/rstl.1671.0072

[2] ttps://royalsocietypublishing.org/doi/10.1098/rstl.1802.0004

[3] ttps://www.cambridge.org/core/journals/earth-and-environmental-science-transactions-of-royal-society-of-edinburgh/article/xviiiexperiments-on-colour-as-perceived-by-the-eye-with-remarks-on-colourblindness/5E589C9929D114B96CB9325E8FF0CAB3

[4] A. Uueni, H. Pagi, H. Hiiop. Pärandkultuuri uurimine erinevate tehniliste meetodite abil, Niguliste kiriku peaaltari näitel. - Renovatum anno 2015

[5] ttps://www.tlu.ee/opmat/ts/TST6007/varvitaju/8n.html

[6] ttps://www.illusionsindex.org/ir/checkershadow

[7] ttps://www.verywellmind.com/what-is-the-just-noticeable-difference-2795306

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

@@ 52. rida: / 52. rida: @@
 * mitu värvikarakteristikut muutub (heledus, küllastus, toon)
 * silma treenitus
+== Mõned värvitaju eripärad ==
+=== Metamerism ===
+[[File:Grassman's third law of additive colour mixture.png|thumb|left|Metameerse värvitooni tekkimine erinevatest algkomponentidest]]
+Metameerseteks nimetatakse erineva spektraalse koostisega värve (see tähendab, ka erineva keemilise koostisega), mis tekitavad ühesuguse värvimulje. Spektrofotomeetriliste mõõtmisega võivad eri värvainete [[Lab-väärtus]]ed ühes valguses kattuda, teises erineda. Näiteid:
+* Valgena võime tajuda nii ühtlast valgusspektrit kui kolme kitsa spektririba aditiivse liitumise tulemust
+* Kaks värvi, mis paistavad samad päikesevalguses, võivad erineda siseruumi kunstvalguses (sisekujunduse-, tekstiili- ja moevaldkonnas tuntakse seda järelefekti saksakeelse nimetuse ''Abendfarbe'' 'õhtuvärv' all)
+Metamerismi ilmingu vältimiseks tuleb kontrollmõõtmisi viia läbi paralleelselt eri valgusallikate all. Igapäevaelu näitena on tuntud tekstiilitootjate tava esitleda ostjale kangaid nii tehis- kui loomulikus valguses.
+=== Värvikonstantsuse illusioon ===
+[[File:Optical grey squares orange brown.svg|thumb|left|Värvikonstantsuse illusioon: sama hall võib paista eri kontekstides nii valge kui mustana, sama ruuge paistab [[oranž]]i ja [[pruun]]ina]]
+Tegemist on värvitaju iseärasusega tõlgendada täpselt samu värve erinevas kontekstis erinevatena. Värvikonstantsuse fenomeni illustreerimiseks on välja mõeldud erinevaid optilisi illusioone. Üks tuntumaid nendest on Edward Adelsoni malelaua-illusioon<ref>https://www.illusionsindex.org/ir/checkershadow</ref>.
+=== Weberi ja Fechneri seadus vähima märgatava erinevuse kohta ===
+[[File:Weber-Fechner law demo - circles.svg|thumb|left|Ülemises reas ringi diameeter kasvab aritmeetilises progressioonis, igal astmel 10 ühiku võrra. Seda tajume ebaühtlase kasvamisena (20 ja 30 erinevus on suurem kui 60 ja 70 erinevus). Alumises reas kasvab ringi diameeter geomeetrilises progressioonis, iga järgmise ringi diameeter on eelmisest 40% suurem. Seda tajume ühtlase kasvamisena]]
+Tajupsühholoogias tähendab vähim märgatav erinevus (inglise keeles ''just-noticeable-difference'') suurust, mille võrra miski peab muutuma selleks, et muutus oleks märgatav<ref>https://www.verywellmind.com/what-is-the-just-noticeable-difference-2795306</ref>.
+[[Ernst Heinrich Weber]]i 1843. aastal sõnastatud seadus sätestab, et vähima märgatava värvierinevuse taju on konstantses suhtes algstiimuliga (st füüsikalise suurusega).
+[[Gustav Fechner]]i teooria, mis toetab Weberi seadust, kirjeldab seost füüsilise ärrituse suuruse ja sellele antava tajuhinnangu vahel. Füüsikalise suuruse (R) väärtuse ja sellele antava subjektiivse hinnangu (S) vahel kehtib logaritmiline sõltuvus S = c logR (c on konstant R<sub>i</sub>/R<sub>j</sub>, kus R<sub>i</sub> ja R<sub>j</sub> on kaks sama tõenäosusega eristatavat stiimulit).
+Seadusest tuleb välja, et selleks, et vaataja tajuks aistingu tugevnemist aritmeetilises progressioonis, peab füüsiline ärritaja tugevnema geomeetrilises progressioonis. Seadust on kasutatud halltoonide ridade ja värvide heledusastmestike konstrueerimiseks põhimõttel, et vaataja tajuks üleminekuid võrdsetena.
+=== Silma adaptsioon  ===
+Adaptsioon või adaptatsioon on silma kohanemine välise ärritajaga. Pidev  ümberkohanemine on vältimatu, sest ümbritsevad valgusolud muutuvad pidevalt. Valgusolude muutumisel võib silm [[Fotoopiline nägemine|fotoopiliselt nägemiselt]] minna üle [[skotoopiline nägemine|skotoopilisele nägemisele]] või vastupidi. Näiteid:
+* Heades valgusoludes visuaalne tundlikkus langeb ja astudes päeval hämarasse ruumi toimub pimedusadaptsioon. See kestab mitu minutit, et silm harjuks pimedusega ja visuaalne tundlikkus tõuseks (ganglionirakud hakkavad rohkem impulsse saama kepikestelt).
+* Kehvades valgusoludes, näiteks õhtuhämaras, on visuaalne tundlikkus kõrge ja valguse äkilisel süttimisel oleme pimestatud. Valgusadaptsioon kestab mõnikümmend sekundit, kuni visuaalne tundlikkus langeb päevanägemise tasemele (ganglionid hakkavad peamist infot saama kolvikestelt).
+=== Värvikonstantsus ===
+Kromaatiline adaptsioon ehk värvikonstantsus on üks silma adaptsiooni erivorme. See on inimese nägemisaparaadi omadus arvestada valguse muutumisega, et tajuda ümbritsevate objektide värve muutumatuna, tagamaks nende äratundmine ja orienteerumine keskkonnas. Silm peab jooksvalt võrdlema värve ja minimeerima valgusallika poolt tehtud muudatuse. Näide:
+* Inimene näeb objekte päev jooksul väga erinevas valguses, aga tajub neid oma värvi säilitavana. Fotoaparaat, millel pole kohanemismehhanismi, jäädvustab objektid erinevates valgustes erinevate värvidega.
 {{Pooleli|kuu=detsember|aasta=2018}}