Gustav Fechner

Allikas: Vikipeedia
Gustav Fechner

Gustav Fechner (19. aprill 180118. november 1887) oli saksa eksperimentaalpsühholoog, üks eksperimentaalpsühholoogia rajajatest.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis 1801. aastal Saksamaal luterlikus perekonnas. Tegu oli väga intelligentse lapsega, kes õppis ladina keelt juba viieaastasena. Kuuteteistkümne aasta vanuselt astus ta Leipzigis kolledžisse ning omandas 21-aastasena MD kraadi, kuigi ei praktiseerinud kunagi arstina.

1920-ndatel oli tema peaaladeks matemaatika ja füüsika. Üks tema esimesi töökohti oli füüsika ning keemia tõlkimine prantsuse keelest saksa keelde. Sel ajal panustas ka ka elektri uuringutesse, mis tol ajal oli uus. Uurimistöö lubas tal saada Leipzigis füüsika professoriks. Lisaks kirjutas Fechner luuletusi ning humoorikaid lugusid Dr. Mises pseudonüümi all.[1]

1930-ndatel laienes tema huvi teaduse vastu ning ta hakkas uurima visuaalset järeltaju. Tegu on fenomeniga, kui inimene vaatab valgusesse ning kõrvale vaatamisel näeb endiselt tajupildina valgust. Tema avastas ka suhte valguse ereduse ning järeltaju tugevuse vahel. See viis ta uurima järeltaju vaadates päiksesse, mis oli eredaim kõigist tuledest. Kuigi ta kandis filtrit, et päikse efekti vähendada, kahjustas see tõsiselt tema silmanägemist ning ta pidi seetõttu professori kohalt tagasi astuma. Fechneril oli lisaks muid terviseprobleeme. Ta kannatas peavalude all, mis olid kohati nii tugevad, et tal oli raskusi oma mõtete kontrollimisega. Ta veetis suure osa oma ajast täielikus pimeduses ning ning tal olid mitmed ärevuse ning depressiooni sümptomid.

1842. aastal hakkas ta taastuma ning tema nägemine hakkas naasma. 1851 lubati ta uuesti Leipzigi ülikooli. [2]

Fechner mõistuse-keha probleemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olles tagasi Leipzigis, hakkas ta uurima mõistuse-keha probleemi. Ta tahtis alistada materialismi vaated, mis tähendab, et ainus reaalsus on füüsiline reaalsus ning kõike elavat saab taandada füüsilistele ja keemilistele omadustele. Ta nimetas seda "öövaateks" ning lootis selle asendada oma "päevavaatega".

Päevavaade oli mõte, et mõistus ning keha peaks sisuliselt võtma samas reaalsuses ning, et mõistus või teadvus on reaalsuse peamine tunnus. [1]. Ta arvas, et isegi universumil on teadvus ning kui inimesed surevad, saavad nad osaks universumi teadvusest. Ta otsis täpset suhet mõistuse ja keha vahel.

Ta väitis, et kuna mõistust saab matemaatiliselt muuta, on psühholoogial potentsiaal saada kvantitatiivseks teaduseks. See sai tuntuks psühhofüüsikana, millele järgnes dekaade intensiivset tööd, mis päädis raamatuga "Elemente der Psychophysik". Seda raamatut peetakse esimeseks eksperimentaalpsühholoogia teoseks. Lisaks kirjutas ta olulise teose "Zend-Avesta: oder über die Dinge des Himmels und des Jenseits" aastal 1851, kus ta eeldas, et sensoorse süsteemi eesmärk on luua füüsilisele maailmale esindus. [3]

Fechner tajuläevedest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fechnerit mõjutasid väga Ernst Weberi tajuuuringud. Fechneri läbimurre tuli, kui ta avastas, et taju võib olla täpse muutuse objektiks, eeldades, et tajuelamuste magnituudimuutus kahe järjestikkuse stiimuli vahel, kus vahe on ainult vaevalt tajutav, on võrdne. Selle tulemusena sai ta luua skaala nende stiimulite mõõtmiseks. Tema järgi on absoluutne lävi punkt, kus stiimulit on võimalik esimesena tajuda ning eristuslävi on punkt kohe absoluutse tajuläve kohal, kus stiimuli muutust on võimalik tajuda. Peatselt hakkasid muud teadlased seda ideed testima ning veenduti, et see on tõene ainult teatud tingimuste all.

Tema mõõtmisi segas ebajärjekindel nähtamatu sensoorse vea mõju. Seetõttu hakkas Fechner mõõtma sensoorse süsteemi eksimise suurust, et leida inimese, kui mõõtmisseadme, täpsus. Seda täpsust mõõtes sai järeldada, kas inimese sensoorse süsteemi ebatäpsus on konstantne kogu aja vältel. Selle idee testimiseks tegi ta eksperimente kahe objekti raskuste mõõtmisega ning vaadates, kuidas inimesed keskmisel otsustavad, millise objekti kaal on raskem. Ta testis seda erinevatel päevahetkedel, et avastada, kas sensoorne süsteem jääb konstantseks. Selle eksperimendi vältel tõstis ta assistent 24576 erineva kaaluga objekti. [3]

Fechneri meetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fechner kujundas välja kolm meetodit, mis on tänapäevani kasutusel.

  • Piiride meetod, millega sai mõõta absoluutseid lävesid. Stiimulit presenteeriti täpselt tajuüleselt ning vähendati kuni seda ei olnud enam märgata. Vähenevale katsele järgnes tavaliselt tõusev katse.
  • Konstantsete stiimulite meetod, millega eri tugevusega stiimuleid presenteeriti juhuslikus järjestuses ning katseisik pidi otsustama kas ta tunneb vahet või mitte. Selle meetodiga sai eemaldada probleemi, kus katseisikud oskasid oodata läve piirkonda. Seda peetakse ühtlasi ka täpseimaks meetodiks. [2]
  • Seadistamise meetod, kus katseisik ise otseselt varieerib stiimuli intensiivsust, kuni see ilmub läviselt. Seda peetakse kõige vähem täpseks meetodiks. [2]

Edwin Boring on öelnud, et Gustav Fechner on tunnustamata psühhofüüsika rajaja. Francis Galton ülistas teda uue teaduse vundamendi ladumise eest oma "Elementide raamatus". [1] Fechneri pingutuste tulemustena sai loodud uurimisprogramm ning meetodid, mis võimaldas psühholoogidel näha, et psühholoogilisi nähtusi saab mõõta teadusliku metodoloogiaga. Fechner sillutas lisaks teed Wilhelm Wundtile ning tema "Uuele Psühholoogiale".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 J. Brozek, & Gundlach Horst, Eds. (1987). Fechner and psychology: Proceedings of the International Gustav Theodore Fechner Symposium. Passavia University.
  2. 2,0 2,1 2,2 Goodwin, C. J. (2005). A History of modern psychology. John Wiley and Sons Inc.