Gustav Fechner

Allikas: Vikipeedia
Gustav Fechner

Gustav Fechner (19. aprill 180118. november 1887) oli saksa eksperimentaalpsühholoog, üks eksperimentaalpsühholoogia rajajaid.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis 1801. aastal Saksamaal luterlikus perekonnas. Tegu oli väga intelligentse lapsega, kes õppis ladina keelt juba viieaastasena. 16-aastaselt astus ta Leipzigis kolledžisse ning omandas 21-aastasena MD-kraadi, kuigi ei praktiseerinud kunagi arstina.

1820. aastatel olid tema põhialad matemaatika ja füüsika. Üks tema esimesi töökohti oli füüsika- ja keemiatekstide tõlkimine prantsuse keelest saksa keelde. Sel ajal panustas ta ka elektriuuringutesse, mis tol ajal oli uus. Uurimistöö lubas tal saada Leipzigis füüsikaprofessoriks. Lisaks kirjutas Fechner luuletusi ja humoorikaid lugusid Dr. Misese pseudonüümi all.[1]

1830-ndatel laienes tema huvi teaduse vastu ning ta hakkas uurima visuaalset järeltaju. Tegu on fenomeniga, kui inimene vaatab algul valgusse ning seejärel pilgu valguselt kõrvale pööranult näeb endiselt tajupildina valgust. Tema avastas ka suhte valguse ereduse ning järeltaju tugevuse vahel. See viis ta uurima järeltaju vaadates päiksesse, mis oli eredaim kõigist tuledest. Kuigi ta kandis filtrit, et päikse mõju vähendada, kahjustas see tõsiselt tema silmanägemist ning ta pidi seetõttu professorikohalt tagasi astuma. Fechneril oli lisaks muid terviseprobleeme. Ta kannatas peavalude all, mis olid kohati nii tugevad, et tal oli raskusi oma mõtete kontrollimisega. Ta veetis suure osa ööpäevast täielikus pimeduses ning tal esines mitmesuguseid ärevuse ja depressiooni sümptomeid.

1842. aastal läks ta tervis paremaks ning ka nägemine hakkas naasma. 1851 lubati tal jälle Leipzigi ülikoolis töötada. [2]

Fechner mõistuse-keha probleemist[muuda | muuda lähteteksti]

Olles tagasi Leipzigis, hakkas ta uurima mõistuse-keha probleemi. Ta tahtis alistada materialismi vaated, mis tähendab, et ainus reaalsus on füüsiline reaalsus ning kõike elavat saab taandada füüsilistele ja keemilistele omadustele. Ta nimetas seda "öövaateks" ning lootis selle asendada oma "päevavaatega".

Päevavaade oli mõte, et mõistus ning keha peaks sisuliselt võtma samas reaalsuses ning, et mõistus või teadvus on reaalsuse peamine tunnus.[1] Ta arvas, et isegi universumil on teadvus ning kui inimesed surevad, saavad nad osaks universumi teadvusest. Ta otsis täpset suhet mõistuse ja keha vahel.

Ta väitis, et kuna mõistust saab matemaatiliselt muuta, on psühholoogial potentsiaal saada kvantitatiivseks teaduseks. See sai tuntuks psühhofüüsikana, millele järgnes dekaade intensiivset tööd, mis päädis raamatuga "Elemente der Psychophysik". Seda raamatut peetakse esimeseks eksperimentaalpsühholoogia teoseks. Lisaks valmis ta aastal 1851 oluline teos "Zend-Avesta: oder über die Dinge des Himmels und des Jenseits", kus ta eeldas, et sensoorse süsteemi eesmärk on luua füüsilisele maailmale esindus. [3]

Fechner tajulävedest[muuda | muuda lähteteksti]

Fechnerit mõjutasid väga Ernst Weberi taju-uuringud. Fechneri läbimurre tuli, kui ta avastas, et taju võib olla täpse muutuse objektiks, eeldades, et tajuelamuste magnituudimuutus kahe järjestikuse stiimuli vahel, kus vahe on ainult vaevalt tajutav, on võrdne. Selle tulemusena sai ta luua skaala nende stiimulite mõõtmiseks. Tema järgi on absoluutne lävi punkt, kus stiimulit on võimalik esimesena tajuda, ning eristuslävi on punkt kohe absoluutse tajuläve kohal, kus stiimuli muutust on võimalik tajuda. Peatselt hakkasid teised teadlased seda ideed testima ning veenduti, et see on tõene ainult teatud tingimuste korral.

Tema mõõtmisi segas ebajärjekindel nähtamatu sensoorse vea mõju. Seetõttu hakkas Fechner mõõtma sensoorse süsteemi eksimise suurust, et leida inimese, kui mõõtmisseadme, täpsus. Seda täpsust mõõtes sai järeldada, kas inimese sensoorse süsteemi ebatäpsus on konstantne kogu aja vältel. Selle idee testimiseks tegi ta eksperimente kahe objekti raskuste mõõtmisega ning jälgis, kuidas inimesed keskmiselt otsustavad, millise objekti kaal on raskem. Ta testis seda erinevatel päevaosadel, et avastada, kas sensoorne süsteem jääb konstantseks. Selle eksperimendi vältel tõstis ta assistent 24 576 erineva kaaluga objekti. [3]

Fechneri meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Fechner kujundas välja kolm meetodit, mis on tänapäevani kasutusel.

  • Piiride meetod, millega sai mõõta absoluutseid lävesid. Stiimulit presenteeriti täpselt tajuüleselt ning vähendati, kuni seda ei olnud enam märgata. Vähenevale katsele järgnes tavaliselt tõusev katse.
  • Konstantsete stiimulite meetod, millega eri tugevusega stiimuleid presenteeriti juhuslikus järjestuses ning katseisik pidi otsustama kas ta tunneb vahet või mitte. Selle meetodiga sai eemaldada probleemi, kus katseisikud oskasid oodata läve piirkonda. Seda peetakse ühtlasi ka täpseimaks meetodiks. [2]
  • Seadistamise meetod, kus katseisik ise otseselt varieerib stiimuli intensiivsust, kuni see ilmub läviselt. Seda peetakse kõige vähem täpseks meetodiks. [2]

Edwin Boring on öelnud, et Gustav Fechner on tunnustamata psühhofüüsika rajaja. Francis Galton ülistas teda uue teaduse vundamendi ladumise eest oma "Elementide raamatus". [1] Fechneri pingutuste tulemusena sai loodud uurimisprogramm ja meetodid, mis võimaldasid psühholoogidel näha, et psühholoogilisi nähtusi saab mõõta teadusliku metodoloogiaga. Fechner sillutas lisaks teed Wilhelm Wundtile ja tema "Uuele psühholoogiale".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 J. Brozek, & Gundlach Horst, Eds. (1987). Fechner and psychology: Proceedings of the International Gustav Theodore Fechner Symposium. Passavia University.
  2. 2,0 2,1 2,2 Goodwin, C. J. (2005). A History of modern psychology. John Wiley and Sons Inc.