T-35

Allikas: Vikipeedia

T-35

T-35 mod. 1939

T-35 mod. 1939 tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus 9,72 m
Laius 3,20 m
Kõrgus 3,74 m
Kaal 54 t
Kliirens 570 mm
Meeskond 10 meest
Relvastus
Suurtükk 1×KT-28 ja 2×20K
Suurtüki kaliiber 1×76 mm ja 2×45 mm
Suurtüki lahinguvaru 96 ja 220 mürsku
Kuulipildujad 5×DT
Kuulipilduja kaliiber 7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 10 000 padrunit
Soomus
Torni esikülg peatorn 25, keskmine ja väike torn 20 mm
Torni küljed peatorn 25, keskmine ja väike torn 20 mm
Torni lagi peatorn 15, keskmine ja väike torn 10 mm
Korpuse esikülg kuni 70 mm
Korpuse küljed 25 mm ja veermiku kaitse 10 mm
Korpuse tagaosa 20 mm
Korpuse lagi 10 mm
Korpuse põhi 10–20 mm
Mootor
Mootor 12-silindriline M-17L
Mootori võimsus 500 hj
Kiirus maanteel 28,9 km/h
Kiirus maastikul 14 km/h
Kiirus vees
Läbisõit maanteel 120 km
Läbisõit maastikul 80–90 km
Läbisõit vees

T-35 on Nõukogude Liidus enne Teist maailmasõda toodetud rasketank. Aastatel 19321939 ehitati kokku 2 prototüüpi ja 61 tanki.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastal saadeti Nõukogude Liidust Inglismaale erikomisjon, mis sai ülesandeks koguda võimalikult palju informatsiooni sealsete tankide kohta. Peamiseks huviobjektiks oli firma "Vickers Armstrong", kelle tootenäidistest loodeti omandada tankett, kergetank, keskmine tank ja rasketank Vickers A1E1 Independent koos täieliku tehnilise dokumentatsiooniga. Vickers Armstrong keeldus üksikute eksemplaride müügist ja 5 torniga rasketanki Independenti puhul keeldus firma isegi igasuguste läbirääkimiste pidamisest. Sellegipoolest demonstreeriti Independentit komisjoniliikmetele nii platsil kui ka liikumisel. Komisjon pöördus kodumaale tagasi, kuigi rasketankist puudusid igasugused andmed oldi masinast vägagi vaimustatud.

1931. aasta augustis saadeti Grotte tankiga tegelenud büroo laiali, milles osalenud nõukogude inseneridest moodustati konstrueerimisbüroo AVO-5, millele tehti ülesandeks projekteerida ja ehitada 1932. aasta 1. augustiks Grote tanki tüüpi 35-tonnine läbimurdetank. Tööd masina kallal algasid novembris 1931, masin (kaal – 35 tonni, veermik ja jõuagregaadid pärinesid Grote tankilt, relvastus ja üldehitus tankiprojektilt T-32) sai tähise T-35. Esialgu kaaluti 3-tornilist varianti, kuid lõpuks jäädi siiski pidama 5-tornilise masina juurde. Projekt venis tükk aega, kuid 1.septembriks 1932 oli T-35 (T-35-1) esimene prototüüp valmis. Katsetuste käigus tekkis hulgaliselt probleeme, mistõttu muudeti mitu korda masina konstruktsiooni. Seejärel valmis järgmine katseeksemplar T-35-2 ja selle baasil veidi hiljem juba T-35A, mis läkski seeriatootmisse.

T-35 modifikatsioonid ja liikursuurtükid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Т-35-1 – 1932. aastal valminud katsemasin, relvastuseks oli 76,2 mm kahur PS-3 (vene. ПС-3), kaks 37 mm tankikahurit B-3 ja kolm kuulipildujat DT. Ehitati 1 masin.
  • Т-35-2 – 1933. aastal valminud katsemasin, relvastuseks oli 76,2 mm kahur PS-3, kaks 45 mm tankikahurit mod.1932 ja viis kuulipildujat DT. Ehitati 1 masin.
  • Т-35А – aastatel 1933–1935 toodetud rasketank, mis oli relvastatud 76,2 mm tankikahuriga KT-28, kahe 45 mm tankikahuriga mod.1932 ja kuue kuulipildujaga DT. Muudetud oli ka veermikku, kuue kanderatta asemel oli nüüd kaheksa kanderatast.
  • Т-35 – aastatel 1935–1937 toodetud rasketank, mis oli relvastatud 76,2 mm tankikahuriga KT-28, kahe 45 mm tankikahuriga mod.1932 ja seitsme kuulipildujaga DT.
  • Т-35 – aastatel 1937–1938 toodetud rasketank, mis oli relvastatud 76,2 mm tankikahuriga KT-28, kahe 45 mm tankikahuriga mod.1934 ja seitsme kuulipildujaga DT. Suurendatud oli masina soomuskaitset ja mootori võimsust kuni 580 hobujõuni.
203 mm haubits B-4 mod.1931
  • Т-35 – aastatel 1938–1939 toodetud kooniliste tornidega rasketank, mis oli relvastatud 76,2 mm tankikahuriga KT-28, kahe 45 mm tankikahuriga mod.1934 või mod.1938 ja seitsme kuulipildujaga DT. Ehitati 6 masinat.
  • SU-14 ja SU-14–1 – aastatel 1935–1936 ehitatud liikursuurtükkide katsemasinad. Masinate ehitamiseks oli kasutatud tankide T-28 ja T-35 sõlmi ja agregaate. Relvastuseks oli 203 mm haubits B-4 mod.1931 või 152,4 mm merekahur B-10. Ehitati 2 masinat.
  • SU-14-Br2 ja SU-14–2 – 1940. aastal ümber ehitatud liikursuurtükid SU-14 ja SU-14–1, mis olid relvastatud 152,4 mm kahuriga Br-2 mod.1935. ja mille suurtüki kaitseks oli ehitatud liikumatu soomustorn. Valmis kaks masinat. 1941. aastal saadeti mõlemad masinad koos liikursuurtükiga T-100Y Moskva lahingusse. Lahingutegevuse kohta andmed puuduvad.

T-35 tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Säilinud on kõigest üks T-35, mis asub Venemaal "Kubinka tankimuuseumis". Nõukogude-Saksa sõja alguses asus see tank Kaasani tankikoolis ega võtnud sõjategevusest osa, seepärast ongi masin säilinud tänapäevani.

Kubinkal asub ka tänapäevani säilinud raske liikursuurtükk SU-14-2.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Свирин М.Н., Коломиец М.В. "Тяжелый танк Т-35. Сухопутный дредноут Красной Армии." – Kirjastused: "Яуза", "Коллекция", "Эксмо" 2007. ISBN 5-699-19986-1

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]