Ruhnu ühendamine Eestiga

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Ruhnu ühendamine Eestiga toimus aastatel 1919–1923 Eesti ja Läti vaheliste piirivaidluste tulemusena.

Mõlemad riigid pretendeerisid iseseisvumise järel Ruhnu saarele, mis asus Läti maismaale märksa lähemal kui Eestile. Eesti Ajutine Valitsus kuulutas esmakordselt ja ühepoolselt Ruhnu saare Eestile kuuluvaks 17. jaanuaril 1919 ja kinnitas selle otsuse Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korraga 4. juunil 1919.

Otsustavaks Ruhnu saatuse üle otsustamisel kujunes lõpuks saare rootslastest elanike endi eelistus liituda pigem Eestiga, kuna ruhnlaste esialgne soov, et saar ühendataks Rootsiga, ei tulnud Rootsi valitsuse vastuseisu tõttu kõne alla. Läti pretendeeris kahe riigi vaheliste piirivaidluste käigus Ruhnule sellegipoolest veel pikalt, loobudes püüdlustest saar oma valdustesse saada 1923. aasta lõpus seoses kahe riigi vahelise piirilepingu sõlmimisega.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Ruhnu asend Eesti suhtes, all vasakul Kura poolsaar Lätis

Liivi lahe keskel paiknev Ruhnu saar asub Lätile lähemal kui Eestile.[1] Ajalooliselt elasid saarel aga mitte eestlased ega lätlased, vaid muust maailmast võrdlemisi eraldatuna hoopis peamiselt hülgepüügiga tegelenud rootslased.[2][3][4]

Saar oli sajandite vältel esmalt Kuramaa piiskopi valdus, seejärel pärast Vene-Liivi sõda läks Kuramaa hertsogkonna koosseisu, 17. sajandil ja 18. sajandi alguses kuulus Rootsile ning Põhjasõja käigus sai Ruhnust osa Venemaa keisririigi territooriumist.[5][6]

Halduslikult kuulus Ruhnu alates 1624. aastast Saaremaale,[6] Venemaa keisririigi ajal Liivimaa kubermangu osaks olnud Kuressaare kreisi. Kui 1917. aastal toimus senise Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjapoolsete maakondade ühendamine uueks Eesti kubermanguks, siis liideti sellega muu hulgas ka Ruhnut hõlmanud Saaremaa.[7]

Ruhnu küsimus Eesti-Läti piirivaidlustes[muuda | muuda lähteteksti]

Ruhnu kuulutamine Eestile kuuluvaks[muuda | muuda lähteteksti]

"Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" Riigi Teatajas avaldatud sõnastuses. Nimeliselt on välja toodud mitmed Eesti piirkonnad, milles eeldati eestlased olevat enamuses. Ruhnut iseseisvusmanifestis ei mainitud

Eesti iseseisvusmanifestis olid Eesti piirid määratletud etnilistel alustel, kuivõrd Eesti riigi koosseisu kuuluvatena nimetati alasid (sealhulgas saari), "kus Eesti rahwas suures enamikus põliselt asumas".[8] Ruhnu, mille elanikkonna moodustasid ainult rootslased, ei olnud iseseisvusmanifestiga seega otseselt Eesti riigi osaks kuulutatud ja selle kuulumine Eestile ei olnud tollal iseenesestmõistetav.[9]

Sellegipoolest kuulutas Eesti Ajutine Valitsus ühepoolselt Ruhnu saare Eesti riigile kuuluvaks 17. jaanuaril 1919 lakoonilise teatega "Tunnistada Ruhno saar Eesti wabariigi osaks".[10] Päev varem oli Ajutise Valitsuse poole Ruhnu kuuluvust puudutava järelepärimisega pöördunud kaubanduse ja tööstuse ministeerium.[11] 4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra, milles samuti toodi välja Ruhnu kuuluvus Eestile.[12]

Eesti esimene visiit saarele[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta mais külastas Ruhnut Eesti mereväeohvitser Rudolf Schiller, kelle visiidi eesmärk oli sealse päästejaama ülevõtmine Eesti riigile.[13][14] Alles siis said ruhnlased teada, et Eesti on vahepeal iseseisvaks kuulutatud ja eestirootslasi esindab Eestis oma rahvusminister, kelleks oli Hans Pöhl. Ruhnlased kontakteerusidki kiirelt Pöhliga ja kirjeldasid talle oma probleeme, näiteks oli neil puudus soolast, aga ka puidust ja seetõttu vajadus raiuda saarel kasvanud riigimetsa.[15]

Eesti ajalehtedes kirjutati selle visiidiga seoses, et ruhnlased ei olnud muu maailmaga alates 1918. aasta novembrist ühenduses olnud ega olnud ka kuni 8. maini Eesti Vabariigi eksistentsist teadlikud. Saare elanikke olevat nüüd informeeritud, et Ruhnu kuulub Saare maakonna alla, saare senine riigimets on nüüdsest Eesti riigi omanduses ja et saare elanikel välisriikidega kauplemine keelatud. Samas teavitati neid ka Tallinnas tegutsevast rahvusministrist, kellega ühendusse astumise võimalust nad ka kasutanud. Ühtlasi väideti ajakirjanduses, et Kārlis Ulmanise valitsus olevat saare kuulutanud Läti riigi omandiks, mis ilmnevat Kuramaal välja pandud kuulutustest. Visiidi käigus olevat saare läheduses peetud kinni ka paat kolme lätlasega.[16][17]

Rootsi sekkumine[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aasta suvel pöördus saare elanike esindus Rootsi kuninga ja Eesti valitsuse poole ning avaldas soovi liituda Rootsiga. Rootsi valitsus suhtus tollal eitavalt võimalusse liita endaga endise Vene impeeriumi alasid, ent Ruhnut peeti sel määral erandlikuks, et küsimusega vähemasti eraldi tegeleda. Rootsi valitsus kontakteerus Eesti valitsusega ja soovitas teha saare elanikele mõningaid järeleandmisi: võimaldada neil täita sõjaväekohustust saarel ja kasutada oma äranägemise järgi saarel kasvavat metsa. Pole teada andmeid, et Rootsi oleks võrreldaval moel sekkunud ülejäänud Eesti territooriumil elanud rootslasi puudutanud probleemidesse.[9]

"Riigirootslaste" suur huvi Ruhnu saare vastu väljendus tollal näiteks ka rohkes Rootsist saadetud toiduabis saarele, mida seal tegelikult vaja ei läinud, sest toiduaineid jätkus saarel piisavalt. Eestirootslaste uurija Viktor Aman on oletanud, et suurt huvi just Ruhnu vastu võis tekitada kas saare eksootilisus või väiksus või ka muinaspõhjalale viitav rootsikeelne nimi (Runö).[18]

Delegatsioonid saarele[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti valitsus oli valmis Ruhnu elanikele järeleandmisi tegema ja otsustas läbirääkimisteks saarele valitsusdelegatsiooni saata. Eelnevalt tehti põhjalikke ettevalmistusi, tutvuti saare elanike kommete ja traditsioonidega ning kaaluti, kuidas oleks võimalik nende majanduslikke vajadusi parimal moel rahuldada.[9] Seejuures eraldas Ajutine Valitsus juba enne külaskäiku saarele, 23. mail 1919 kaubandusministrile 150 000 marga ulatuses krediiti ruhnlastelt hülgerasva ostmiseks.[19]

Eesti delegatsioon külastas saart juunis 1919 hilisema rootsi rahvussekretäri Nikolaus Bleesi osalusel.[20] Bleesi kaasamine võimaldas delegatsioonil suhelda saare elanikega rootsi keeles.[21] Saarele viidi kaasa kingitusi ja toiduvarusid ning ühtlasi ostiski Eesti valitsus selle visiidi tulemusena saare elanikelt 644 puuda[22] (üle 10 500 kg) hülgerasva, ilma selge plaanita, kuidas seda edaspidi kasutada.[9][21] Samas tehti selle kohtumise käigus saare elanikele teatavaks, et Rootsiga liitumine pole võimalik ja pakuti ka tulevikuks mitmesuguseid hüvesid, juhul kui saare elanikud peaks otsustama Eestiga liitumise kasuks. Kohtumise tulemusena nõustusid ruhnlased, et saar jääb edaspidi Eesti koosseisu.[20][9] Mõni aeg pärast seda visiiti, 1919. aasta augustis otsustas valitsus ruhnlaste poolt omavoliliselt riigimetsast raiutud puidu eest tasu sisse nõudmata jätta.[23]

1919. aasta septembris kirjutasid Eesti ajalehed, et Ruhnu esindajad käinud Kuressaares teatamas, kuidas mõni aeg varem olnud saart külastanud mitu Läti ohvitseri, kes meelitasid neid Läti riigiga liituma. Ajalehtede teatel olevat ruhnlased sellest teada andes üle korranud oma otsuse Eesti külge jääda.[24][25] Ruhnlaste otsus ei osutunud sellal siiski veel lõplikuks ja nad jätkasid kauplemist soodsamate tingimuste saamiseks Eesti riigiga liitumisel. Eelkõige soovisid nad õigust tasuta raiuda saarel riigimetsa ja vabastust sõjaväeteenistusest. 18. oktoobril 1920 saatsid ruhnlased Rootsi kuningale kirja, milles avaldasid taas soovi Rootsiga liituda leides, et kuigi Eestiga liitumisel oleks neil kontaktid ülejäänud eestirootslastega, olevat neil eraldatuse tõttu siiski väga vähe Eestiga ühist. Oma argumentatsioonis tuginesid nad rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttele.[26][27]

Rootsi valitsus polnud siiski jätkuvalt Ruhnu annekteerimisest huvitatud, ent leidis, et saare elanikega peaks siiski ka edaspidi tihedaid sidemeid hoidma ja nende huvide eest seisma diplomaatiliste suhtluskanalite kaudu.[28] Edasisteks läbirääkimisteks ruhlastega külastas saart järgnevalt 1921. aasta suvel riigivanem Konstantin Päts ja 1923. aasta suvel siseminister Karl Einbund.[26] Kui Einbundi visiidi ajendiks olid kuuldused, et saarel olevat viibinud tundmatud isikud, kes teinud seal Eesti-vastast kihutustööd,[29] siis ka enne Pätsi visiiti võis saarel olla käinud lätlasi, kes ruhnlasi veensid, et nende riigipea on Ulmanis. Seda oletasid delegatsiooni liikmed ruhnlaste mõningate kommentaaride põhjal.[22][30] Läbirääkimiste tulemusena võimaldati Ruhnu noormeestel sõjaväekohustust täita saarel rannavalves või majakavahi abilistena. Väidetavalt olla Päts vastava korralduse valmis kirjutanud 1921. aasta visiidi käigus saarel viibides.[22][26]

Ruhnu küsimus piirikomisjonis 1920. aastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti-Läti piiri kindlaksmääramiseks loodi segakomisjon, mille tegevuses osalesid neutraalsete vahendajatena ka Suurbritannia sõjaväelased Stephen Tallentsi juhtimisel.[31] Läti esindajad avaldasid algusest peale soovi, et Ruhnu saare staatus otsustataks komisjoni töö käigus, ent Eesti esindajad ei olnud algusest peale huvitatud juba Eesti riigi omaks kuulutatud Ruhnu üle diskussioonidesse laskumisest ning ka neutraalsed vahendajad olid valmis Ruhnu küsimuse kõrvale jätma.[32][33] Sellegipoolest levisid Eesti ajakirjanduses piirivaidluste ajal kuuldused, et Läti soovib Ruhnut vahetuskaubana Valga ja mõningate teiste piirialade vastu ning et britid on valmis Lätile ka taolisi järeleandmisi tegema.[34]

Läti esindajad väljendasid veendumust, et Ruhnut on neile vaja eelkõige majanduslikel kaalutlustel, kuna see oleks kasulik Riia sadama funktsioneerimiseks.[35] Lätlaste teine argument piirivaidlustes oli, et Liivi laht tervikuna on Läti territoriaalmeri ja seetõttu oleks ka Ruhnu kuulumine Lätile loomulik.[36] Siiski loobus Läti oma nõudmistest Ruhnu suhtes 1923. aastal, kui mõlemad riigid sõlmisid ja ratifitseerisid lepingute kompleksi, mille hulka kuulus ka piirileping. Vastutasuks lubas Eesti valitsus Lätil rajada saarele raadiojaam ja veel mitmeid rajatisi, aga lõpuks nende ehitamiseni ei jõutudki.[37][38]

Ruhnu saatust mõjutanud tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolased on esitanud mitmeid selgitusi, miks Ruhnu elanikud eelistasid liituda pigem Eesti kui Lätiga. On arvatud, et Ruhnu elanikkond võis kõrgelt hinnata riigi põhjaosa rootsi eliidi aktiivset ja organiseerunud tegevust eestirootslaste huvide esindamisel.[21] Nii on viimase aktiivset rolli kogu protsessis eraldi esile tõstetud ja leitud, et tegemist oli nende "olulise territoriaalse panusega" Eesti riigi heaks, ilma milleta oleks piirivaidlused Eesti ja Läti vahel kestnud veel väga pikalt.[20][39] On ka leitud, et ruhnlaste otsust Eesti kasuks võis lisaks mõjutada paremate hülgepüügipiirkondade asumine Eesti vetes ning Ruhnu meeste harjumus ülejäänud Eesti alal asunud rootslaste küladest naisi võtmas käia.[40][41]

Ruhnu saatusele võisid oma mõju avaldada ka kuuldused, et Läti kavatseb saart kasutada kurjategijate koloonia rajamiseks. Kuigi Läti oli diplomaatiliste sidemete kaudu Rootsile avaldanud valmisolekut pakkuda Ruhnu elanikele sama palju või enamgi vabadusi kui Eesti, jäi nende kuulujuttude taustal ebaselgeks, milliseid konkreetseid järeleandmisi on Läti riik valmis ruhnlastele tegema. Kuuldused Läti plaanidest rajada saarele sunnitöölaager olid jõudnud Rootsi Riia saadiku Ulf Torsten Undénini, kes olevat kontaktide kaudu Riia Eesti saadiku Julius Seljamaaga väljendanud oma poolehoidu Ruhnu Eesti koosseisu kuulumisele, kuigi avaldanud samas ka arvamust, et Eesti võiks teha ruhnlastele järeleandmisi kõigis nende nõudmistes.[42][43]

Hilisemad piirivaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastatel kerkis Ruhnu küsimus kaudselt uuesti esile seoses Eesti ja Läti vahelise merepiiri määramisega. Erinevalt maapiirist, mis taastati üldjoontes 1940. aasta seisuga minimaalsete muudatustega, tekitas merepiiri määramine mitmeid küsimusi.[44] Kuigi Ruhnu saare suhtes Lätil seekord territoriaalseid nõudmisi polnud, tekitas selle asend keset Liivi lahte ja lähemal Lätile kui Eestile raskusi riikide territoriaalvete ja majandusvööndi ulatuse määramisel.[45][46] Peamiseks probleemiks olid kalapüügiõigused vaidlusalustes vetes[47] ja suhted kahe riigi vahel eskaleerusid 1995. aastaks sel määral, et Liivi lahe kasutusega seotud vastasseisu hakati kutsuma "räimesõjaks".

1996. aastal sõlmisid Eesti ja Läti merepiiri lepingu, mille mõlema riigi parlamendid ratifitseerisid sama aasta 22. augustil. Vastavalt sellele lepingule hakkas Eesti-Läti merepiir kulgema Ruhnust 12 meremiili ulatuses ida, lõuna ja lääne pool, kusjuures saarest põhja pool asunud merealad jäid Eesti territoriaalveteks. Küll aga loobus Eesti 500 km2 kalarikkast merealast, mis jäi Ruhnust ida poole ning mida Eesti riik oli seni endale kuuluvaks pidanud.[48][49][50] Samas on kokkulepet merepiiri määramisel tõlgendatud ka kui Ruhnu enklaaviks kujunemist koos territoriaalvetega 12 meremiili ulatuses selle ümber.[51]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Ruhnu vald, Tutvustus ja asukoht.
  2. ↑ M. Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted, lk 1–2.
  3. ↑ C. Rußwurm. Eibofolke, lk 90.
  4. ↑ V. Aman. Raamat Eestimaa rootslastest, lk 248.
  5. ↑ C. Rußwurm. Eibofolke, lk 96–97.
  6. ↑ 6,0 6,1 Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu ajalugu.
  7. ↑ Dok. 9. Venemaa Ajutise Valitsuse otsused Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. – Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid: Eesti riikluse alusdokumendid 1917–1920. Koostanud Ago Pajur. Tartu: Rahvusarhiiv, 2008, lk 57.
  8. ↑ Manifest kõigile Eestimaa rahwastele. – Riigi Teataja, nr 1, 27. november 1918, lk 1.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 K. Alenius. Unification with Sweden, lk 313.
  10. ↑ Eesti Ajutise Walitsuse otsused. – Riigi Teataja, nr 4, 23. jaanuar 1919, lk 28.
  11. ↑ RA, ERA.31.1.42, Kaubanduse ja Tööstuse Ministeerium Eesti Ajutisele Valitsusele, 16. jaanuar 1919.
  12. ↑ Asutawa Kogu poolt 4. juunil 1919. a. wastuwõetud Eesti wabariigi walitsemise ajutine kord. – Riigi Teataja, nr 44, 9. juuli 1919, lk 345.
  13. ↑ K. Lauk. Jutustusi kodumaa ajaloost, lk 33.
  14. ↑ K. Täht. Ruhnu saare küsimus, lk 21.
  15. ↑ M. Kuldkepp. Poliitiline tegevus, lk 225–226.
  16. ↑ Eesti Wabariigi maa-ala, kus kunni maini Eesti Wabariigist weel midagi ei teatud. – Vaba Maa, 17. mai 1919, lk 2.
  17. ↑ Ruhno saar. – Päevaleht, 19. mai 1919, lk 2.
  18. ↑ V. Aman. Raamat Eestimaa rootslastest, lk 379.
  19. ↑ RA, ERA.31.1.13, Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll, 23. mai 1919.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 M. Kuldkepp. The Political Choices, lk 421.
  21. ↑ 21,0 21,1 21,2 C. E. Kranking. Island People, lk 98.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Küllo Arjakas. Ruhnlaste kink Eesti riigipeale – 10 värsket kanamuna. – Maaleht, 7. juuli 2011, lk 34–35.
  23. ↑ Äratõmbed wabariigi walitsuse protokollidest. – Riigi Teataja, nr 60, 3. september 1919, lk 477.
  24. ↑ Lätlased soowiwad Ruhno saarele oma walitsust. – Vaba Maa, 1. september 1919, lk 1.
  25. ↑ Lätlased Ruhnu saarel. – Rajalane, 4. september 1919, lk 3.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 V. Aman. Raamat Eestimaa rootslastest, lk 447.
  27. ↑ C. E. Kranking. Island People, lk 99–100.
  28. ↑ C. E. Kranking. Island People, lk 100.
  29. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Ruhnu ühendamine Eestiga.
  30. ↑ Olaf Esna. Kuidas riigivanem Ruhnus käis. – Pärnu Postimees, 6. aprill, 2017, lk 7.
  31. ↑ H. Arumäe. Piirikonfliktist liidulepinguni, lk 1123.
  32. ↑ Walga saatuse otsustamine. Segakomisjon on eila kokku astunud. – Tallinna Teataja, 27. aprill 1920, lk 1.
  33. ↑ Asutaw Kogu. – Päevaleht, 10. juuni 1920, lk 2.
  34. ↑ K. Täht. Ruhnu saare küsimus, lk 25–26.
  35. ↑ Jutuajamine täisõigusliku Läti minister-saadikuga Eestis hra Janis Seskis'ega. – Tallinna Teataja, 5. mai 1921, lk 3.
  36. ↑ Eesti-Läti piir jääb endiseks. – Päevaleht, 1. aprill 1922, lk 5.
  37. ↑ Läti peaminister Tallinna konwerentsi tagajärgedest. – Postimees, 4. november 1923, lk 7.
  38. ↑ K. Täht. Ruhnu saare küsimus, lk 30–31.
  39. ↑ C. E. Kranking. Island People, lk 97.
  40. ↑ V. Aman. Raamat Eestimaa rootslastest, lk 446.
  41. ↑ M. Kuldkepp. Ruhnu rannarootslaste kaubandussuhted, lk 4.
  42. ↑ K. Täht. Ruhnu saare küsimus, lk 24–25.
  43. ↑ K. Haak. Eesti diplomaatiliste esindajate ja saadikute roll, lk 34.
  44. ↑ Argo Ideon. Eesti-Läti piirileping ratifitseeritud. – Päevaleht, 13. august 1992, lk 1.
  45. ↑ Baltic News Service. Eesti ja Läti delegatsioonid pidasid nõu piiriküsimustes. – Päevaleht, 21. juuni 1991, lk 1.
  46. ↑ Baltic News Service. Läti ei taha Ruhnut. – Päevaleht, 26. juuli 1991, lk 1.
  47. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Eesti piir.
  48. ↑ Heikki Talving. Räimesõda on läbi, ees ootab Balti tolliliit. – Sõnumileht, 13. juuli 1996, lk 3.
  49. ↑ Kristi Malmberg. Eesti ja Läti kinnitasid merepiirileppe. – Eesti Päevaleht, 23. august 1996, lk 3.
  50. ↑ Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline leping merepiiri kehtestamisest Liivi lahes, Kura kurgus ja Läänemeres. – Riigi Teataja II, 1996, nr 29.
  51. ↑ E. Franckx. Maritime Boundaries, lk 262.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kaido Jaanson. Ruhnu ühendamine. – Tänapäev 1991, nr 35.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ruhnu_ühendamine_Eestiga&oldid=6600390"