Riitsinus
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Riitsinus (perekond); ettevõtte kohta vaata artiklit Riitsinus (ettevõte) |
| Riitsinus | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Anthophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Eudicotyledonae |
| Selts |
Malpiigialaadsed Malpighiales |
| Sugukond |
Piimalillelised Euphorbiaceae |
| Perekond |
Riitsinus Ricinus |
| Liik |
Riitsinus |
| Binaarne nimetus | |
|
Ricinus communis L. | |
Riitsinus (Ricinus communis) on piimalilleliste sugukonda riitsinuse perekonda kuuluv taim.[1] Troopikas ja lähistroopikas on riitsinus kuni 10 m kõrgune puu, põhjapoolkeral kuni 4 m kõrgune rohttaim.[2] Riitsinuse sorte on 17.[3]
Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinus on varieeruva välisehitusega taim. Põhja- ja Kesk-Euroopas on riitsinus üheaastane rohttaim, Vahemere piirkonnas kahe- kuni kolmeaastane põõsas, troopikas mitmeaastane puu.[4] Riitsinuse lehed on sõrmjagused, kuni 60 cm pikkused, punakat tooni, vahel sinakasrohelised. Taim on tuultolmleja, isas- ja emasõied asuvad samal taimel. Õied on rohelist värvi. Emasõied asuvad üleval, isasõied all. Nii emas- kui ka isasõitel puuduvad kroonlehed. Riitsinuse viljaks on kupar, mis sisaldab kolme seemet. Kupar on punast või rohelist värvi ja kaetud ogadega. Seemned võivad olenevalt taimesordist olla erineva suuruse ja värvusega. Seemned on ovaalsed, 8–18 mm pikkused ja 4–12 mm laiused. Seemnekest on väga sile, õhuke ja õrn. Seemned võivad olla hallid, pruunid, mustad või kirjud.[2][3]
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinus pärineb Aafrikast ja Indiast, taim on levinud kogu troopikas. Seda kasvatatakse peamiselt Hiinas, Indias, Brasiilias jm. Riitsinust kasvatatakse ilutaimena ka Eestis, kuigi Eesti oludes seemned igal aastal ei valmi.[1]
Droog[muuda | muuda lähteteksti]
Droogina kasutatakse riitsinuse seemneid (Ricini semen), millest tehakse õli. Seemned kogutakse enne küpsemist, eemaldatakse seemnekest, õli eraldatakse seemnetest külm- või kuumpressimisel. Saadud õli nimetatakse riitsinusõliks ehk kastoorõliks (lad. k. Ricini oleum, ingl. k. castor oil). Riitsinusõli on viskoosne värvitu või kollakas vedelik, hangunult valkjas savitaoline mass. Riitsinusõli on vähese lõhnaga ja nõrgalt happelise maitsega.[1][3] 90% maailma riitsinusõlist on valmistatud Brasiilias ja Indias.
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinuse seemned sisaldavad 40–60% ulatuses rasvõli. Rasvõli koostises on kõige rohkem ritsinoolhappe triglütseriidi, mida on 85–90%. Lisaks rasvõlile on seemnetes alkaloidid ja lektiinid, eeskätt mürgine ritsiin, mida sisaldub 2–3%. Ritsiini peetakse üheks kõige toksilisemaks looduslikuks aineks maailmas. Riitsinusõli ritsiini ei sisalda, sest ritsiin jääb õli valmistamisel pressimisjääki ja laguneb kuumpressimisel, kuna tegemist on ebapüsiva ühendiga.[1]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Meditsiiniline kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinusõli on meditsiinilistel eesmärkidel kasutatud rohkem kui 4000 aastat. Riitsinusõli võib kasutada sees- ja välispidiselt. Seespidiselt tarvitatuna toimib riitsinusõli lahtistina. 3–5 tundi pärast riitsinusõli manustamist intensiivistub sooletegevus. Õli on väga efektiivne, seetõttu kasutatakse seda sageli seedetrakti puhastamiseks mürgistuste korral. Riitsinusõli soodustab ka sünnitustegevust. Välispidiselt kasutatakse seda nahahaiguste korral. Riitsinusõli soodustab haavade ja põletuste paranemist. Seda kasutatakse ka kosmeetilistel eesmärkidel. Indias määritakse riitsinusõli pärast sünnitust rindadele, et soodustada piima eritumist. Hiinas kasutatakse purustatud riitsinuse seemneid näonärvi halvatuse ravis.[1][5]
Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinusõli on lennukitööstuses kasutatud mootoriõli komponendina. Mittekuivavat riitsinusõli on võimalik dehüdratsiooni teel muuta kuivavaks riitsineenõliks. Riitsineenõli kasutatakse õlilakkide ja värvide valmistamisel, nailonkiu sünteesil, kangaste viimistlemisel, vaikude pehmendamisel, naha immutamisel, seepide, juuksepesuvahendite jm valmistamisel. Kui lisada riitsineenõli plastmasside koostisse, suurendab see nende plastilisust.[1]
Ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Riitsinuse seemned on ülimürgised. Tugevat mürgistust võivad põhjustada juba 3–4 seemet, 8 seemet on surmav kogus. Mürgistusnähud võivad ilmneda juba pärast ühe seemne söömist. Surmava mürgistuse puhuks vastumürki pole. Mürgistuse tunnuseks on äge kõhulahtisus. Kergema mürgistuse korral on esmaabiks aktiivsüsi või mõrusool.[2] Riitsinusõli ei tohi seespidiselt tarvitada rasedad, alla 12-aastased lapsed ja kroonilise kõhukinnisuse või iileuse (jämesoole sulgus) all kannatajad. Kõhukinnisuse ravil ei tohi õli tarvitada rohkem kui üks kord paari nädala jooksul.[5][6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal. Farmakognoosia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 99–100.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2010, lk 788–789.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 William Charles Evans. Trease and Evans’ Pharmacognosy, WB Saunders Company Ltd, Great Britain 1998, lk 186–187, 495.
- ↑ Sarah Bunney. The Illustrated Encyclopedia of Herbs, Chancellor Press, Pennsylvania 1993, lk 246.
- ↑ 5,0 5,1 Andrew Chevallier. Encyclopedia of Herbal Medicine, A Dorling Kindersley Book, London 2000, lk 262.
- ↑ Anne Iburg. Taimravi leksikon, Maalehe Raamat, 2004, lk 198.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Riitsinus andmebaasis eElurikkus
