Akvitaania hertsog

Allikas: Vikipeedia
Prantsusmaa kaart aastal 1154

Akvitaania hertsog (oksitaani Duc d'Aquitània, prantsuse Duc d'Aquitaine) valitses iidset Akvitaania piirkonda (mitte segi ajada tänapäeva Akvitaania piirkonnaga) Frangi, Inglise ja hiljem Prantsuse kuningate ülemvõimu all.

Läänegootide kuningriigi (418–721) järglasriigina pärisid Aquitania (Akvitaania) ja Languedoc (Toulouse) nii läänegootide kui ka Rooma õiguse, mis koos andsid naistele rohkem õigusi, kui nende kaasaegsed võisid nautida kuni 20. sajandini. Eriti Lex Visigothorumiga, mis kehtestati 642/643 ja laiendati Rekkeswinthi koodeksiga aastal 653, said naised pärida maad ja tiitlit ning hallata seda sõltumatult oma abikaasadest või meessugulastest, käsutada oma vara testamendiga, kui neil ei olnud pärijaid, esindada endid ja anda kohtus tunnistusi alates 14. eluaastast, ja korraldada oma abielu pärast 20. eluaastat. Sellest tulenevalt oli meeseelistusega esmasünniõigus praktiseeritud pärimisõigus aadli seas.

Kroonimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merovingide kuningad ja Akvitaania hertsogid tegid oma pealinnaks Toulouse'i. Karolingide kuningad kasutasid erinevaid pealinnu kaugemal põhjas. Aastal 765 kinkis Pippin Lühike kinnipüütud Akvitaania hertsogi Waiferi kuldse lipu Saint-Martiali kloostrile Limoges'is. Akvitaania Pippin I on maetud Poitiers'is. Charles Laps krooniti Limoges'is ja maeti Bourges'is. Kui Akvitaania saavutas pärast Karl Paksu surma lühikeseks ajaks sõltumatuse, oli Ramnulf II see, kes võttis kuningatiitli. 10. sajandi lõpul krooniti Louis V Brioude'is.

Akvitaania hertsogi kroonimise protseduur on säilinud 12. sajandi lõpu ordos (esskirjas) Saint-Étienne'ist Limoges'is, mis põhineb varasemal romaani-saksa ordol. 13. sajandi algul lisati sellele ordole kommentaar, mis rõhutas Limoges'i kui Akvitaania pealinna. Ordo näitas, et hertsog sai siidmantli, krooni, lipu, mõõga, kannused ja Püha Valérie sõrmuse.

Akvitaania hertsogid Frangi kuningate ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merovingide kuningad on rasvases kirjas.

Karolingide kuningate otsevalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Akvitaania kuningriik

Taastatud Akvitaania hertsogid Frangi kuningate võimu all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karolingide kuningad nimetasid taas Akvitaania hertsogeid, esimese aastal 852 ja taas aastast 866. Hiljem kutsuti hertsogkonda ka Guyenne.

Poitiers'i dünastia (Ramnulfiidid)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Auvergne'i dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poitiers'i dünastia (Ramnulfiidid) tagasi (927–932)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ebles Vallaslaps (927–932), teist korda.

Rouergue'i dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kapetingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poitiers'i dünastia (Ramnulfiidid) tagasi (962–1152)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edward I (põlvitav) austusavaldus Philippe IV-le (istuv), Jean Fouquet. Akvitaania hertsogina oli Edward Prantsuse kuninga vasall.

Aastast 1152 kuulus Akvitaania hertsogkond Plantagenetitele, kes valitsesid ka Inglismaad kui sõltumatud monarhid ja valdasid teisi territooriume Prantsusmaal eraldi pärimisega (vaata Plantagenetite impeerium). Plantagenetid olid sageli palju võimsamad kui Prantsusmaa kuningad, ja nende soovimatus kummardada Prantsusmaa kuningate ees maade eest Prantsusmaal oli üks suurtest konfliktiallikatest keskaegses Lääne-Euroopas.

Plantageneti dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Lõvisüda ei elanud oma emast Akvitaania Eleanorist kauem. Aastal 1189 toimis viimane hertsogkonna regendina, kui Richard oli ristisõjas.

Plantagenetitest Akvitaania valitsejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1337 nõudis Prantsusmaa kuningas Philippe VI Akvitaaniat Inglismaa kuningalt Edward III-lt tagasi. Edward omakorda nõudis Prantsusmaa kuninga tiitlit, oma emapoolse vanaisa kuningas Philippe'i järglase õigustes. See päästis valla Saja-aastase sõja, milles nii Plantagenetid kui ka Valois'd nõudsid ülemvõimu Akvitaania üle Prantsusmaa kuningana.

Aastal 1360 sõlmisid mõlemad pooled Bretigny lepingu, milles Edward loobus Prantsuse kroonist, kuid jäi Akvitaania isandaks (mitte lihtsalt hertsogiks). Siiski, kui leping aastal 1369 murti, jätkusid nii Inglise nõuded kui ka sõda.

Aastal 1362 tegi kuningas Edward III Akvitaania isandana oma vanemast pojast Edwardist Akvitaania printsi.

Aastal 1390 nimetas Musta Printsi Edwardi poeg, kuningas Richard II oma onu John of Gaunti Akvitaania hertsogiks. See tiitel läks Johni järglastele.

Henry V jätkas valitsemist Akvitaania üle kui Inglismaa kuningas ja Akvitaania isand. Ta tungis Prantsusmaale ning oli võidukas Harfleur'i piiramisel ja Agincourt'i lahingus aastal 1415. Tal õnnestus aastal 1420 Troyes' lepinguga saada Prantsuse kroon oma perekonnale. Henry V suri aastal 1422, kui tema poeg Henry VI päris Prantsuse trooni vähem kui ühe aasta vanusena; tema valitsemisajal toimus järkjärguline Inglise kontrolli kaotus Prantsusmaa üle.

Valois' ja Bourboni Akvitaania hertsogid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaa Valois' kuningad nõudsid ülemvõimu Akvitaania üle, andes hertsogitiitli oma pärijatele, dofäänidele.

Saja-aastase sõja lõpuga läks Akvitaania tagasi Prantsusmaa kuninga otsevalitsemise alla ja jäi kuninga valduseks. Vaid aegajalt anti hertsogkond või hertsogitiitel mõnele teisele dünastia liikmele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]