Linnageograafia

Allikas: Vikipeedia
New York City on üks maailma suurimatest linnalistest piirkondadest

Linnageograafia on inimgeograafia haru, mis uurib linnalisi piirkondi. Nendele piirkondadele on iseloomulikud hoonete ja infrastruktuuriobjektide suur kontsentratsioon, inimesed on hõlmatud peamiselt majanduse sekundaarses ja tertsiaarses sektoris ning rahvastikutihedus on tavaliselt suur.

Linnageograafia areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnageograafia on traditsiooniline geograafia haru. See sai alguse 19. sajandi lõpus. Alguses tegeles linnageograafia peamiselt linnade arengu iseloomu ja struktuuri kirjeldamisega. Lisaks pakkusid varajastel aastatel linnu uurivatele geograafidele huvi asustuse arengu kirjeldus ning linnade paiknemise sõltuvus füüsilisest keskkonnast. Tollal võrdlesid paljud teadlased linna arengut inimese bioloogilise eluga.

Linnageograafia on oluliselt arenenud alates 1950. aastatest. Viimase poole sajandi jooksul on võimalik rääkida neljast linnageograafia lainest. Need on linnageograafia teaduslikustamine (1960. aastatel), ühiskondlikustamine (1970. aastatel), kontekstualiseerimine (1980. aastatel) ja uuendamine (2000. aastatel).

Praegused linnageograafia teoreetilised lähtekohad on mitmekesised ning seotud erinevate filosoofiasuundadega (nt positivism, fenomenoloogia, eksistentsialism, marksism, strukturalism, realism, poststrukturalism, konstruktivism, postmodernism, feminism, postkolonialism).

Tuntud linnageograafe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma tuntumate linnageograafide seas on Walter Christaller, Georgi Lappo.

Tuntumad linnageograafid Eestis on Edgar Kant, Jussi S. Jauhiainen ja Tiit Tammaru.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jussi S. Jauhiainen (2005). Linnad ja linnauurimus. Linnageograafia modernismist postmodernismini. (EKA, Tallinn).