Permakultuur

Allikas: Vikipeedia

Permakultuur (ehk jätkuloomine) on inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. See põhineb pigem asjade omavahelisel suhestumisel ja ökoloogial, kui rangetel bioloogilistel kaalutlustel, mis on tänapäeva põllumajanduse aluseks.

Permakultuuri eesmärgiks on luua stabiilne ja tootlik süsteem, mis kataks inimeste vajadusi. See on kavandamise süsteem, kus iga element toetab ja varustab teisi elemente ning mille lõppeesmärgiks on praktiliselt isetoimivad süsteemid, millesse inimesed sobituvad loomuliku osana.

Permakultuuri kui meetodi rajasid 1970. aastatel austraallased Bill Mollison ja David Holmgren. Algselt tähendas permakultuur "püsivat põllumajandust" ( ingl. permanent agriculture). See sai peagi laienenud tähenduse – "püsiv kultuur" (ingl. permanent culture) kuna leiti, et tõeliselt jätkusuutliku süsteemi osaks on ka sotsiaalsed aspektid. Mollison on permakultuuri kirjeldanud kui "filosoofiat töötamaks pigem koos loodusega kui looduse vastu; pigem mõtestatult planeerides ja jälgides, kui tehes mõttetut tööd ja plaane; pigem arvestades taimede ja loomade kõiki funktsioone, kui luua üht eraldiseisvat süsteemi; aianduseks maskeeritud revolutsiooni".

Permakultuuri allikateks on paljud teised distsipliinid, sealhulgas mahepõllumajandus, metsaviljelus (ingl. agroforestry), jätkusuutlik areng ja rakendusökoloogia. Selle liikumise peamine eesmärk on läbi tootlike ja jätkusuutlike aedade ja talude arendamise aidata inimestel muutuda üha enam sõltumatuks ja isemajandavaks. Permakultuuri kavandi aluseks olevad kontseptuaalsed põhimõtted tulenevad süsteemiökoloogia ning tööstusrevolutsiooni eelsete jätkusuutliku maakasutuse näidete uurimustest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varased eelkäijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püsiva põllumajanduse (ingl. permanent agriculture) termini võttis esmakordselt kasutusele Franklin Hiram King 1911. aastal oma klassikalises raamatus "40 sajandit talunikke ehk püsiv põllumajandus Hiinas, Koreas ja Jaapanis". Selles kontekstis tähendas püsiv põllumajandus põllupidamist, mida saab jätkata lõputult.

1929. aastal võttis Joseph Russel Smith selle termini alapealkirjaks oma raamatule “Puude viljad: püsiv põllumajandus”, milles ta võttis kokku oma pikaajaliste katsetuste kogemused vilja- ja pähklipuudega, mis on sobilikud inimeste ja loomade toiduks. Smith nägi tervet maailma omavahel seotuna ning soovitas puude ja nende all kasvavate kultuuride segasüsteeme.

Austraallane P.A. Yeomans toetas püsiva põllumajanduse definitsiooni selle igavese jätkusuutlikkuse tähenduses oma raamatus "Vesi igale talule" (1973). Ta tutvustas oma vaatlustel põhinevat lähenemist maakasutusele ning põllumaa kavandamist samakõrgusjoontele (ingl. keyline design), mis aitab juhtida ja jagada veevarustust maastikul. Holmgren on oma varasteks mõjutajateks nimetanud ka Stewart Brandi töid. Brand on süsteemse mõtlemise propageerija ning oli 1960ndate ja 1970ndate alternatiivkultuuri üks väljapaistvaid tegelasi. Süsteemne mõtlemine soovitab süsteeme vaadata holistiliselt.

Teised permakultuuri varajased mõjutajad on olnud Ruth Stout ja Esther Deans, kes olid "kaevamisvaba aianduse" pioneerid ning Masanobu Fukuoka, kes asus Jaapanis 1930ndatel propageerima viljapuu- ja köögiviljaaedade mittekaevamist ning loodusfilosoofiat.

Mollison ja Holmgren[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bill Mollison

1970ndate keskel hakkasid austraallased Bill Mollison ja David Holmgren Tasmaanias arendama stabiilsete põllumajandussüsteemide ideid. See algatus tulenes nende tähelepanekust, et industriaal-põllumajanduslike võtete kasutamine levib kiiresti. Nende arvates mürgitasid need võtted maad ja vett, vähendasid bioloogilist mitmekesisust ja pühkisid varem viljakatelt põldudelt miljardeid tonne huumust. Sellele vastukaaluks arendasid nad välja süsteemi, mis sai nimeks permakultuur ja esmalt avalikustasid nad selle raamatus "Permakultuur üks" 1978. aastal (ingl. "Permaculture One").

Pärast "Permakultuur ühte" lihvis ja täiustas Mollison oma ideid kavandades sadu permakultuuri põhimõtteid järgivaid alasid ja pani praktika käigus omandatud info järgmistesse põhjalikumatesse raamatutesse. Mollison pidas loenguid enam kui 80 riigis ja viis sadadele õpilastele läbi kahenädalast Permakultuuri kavandamise kursust (ingl. Permaculture Design Course ehk PDC).

1980. aastate alguseks laienes permakultuuri kontseptsioon põllumajanduslike süsteemide kavandamiselt kõikehõlmavate, jätkusuutlike inimasumite kavandamiseni. 1980ndate keskpaigaks olid paljud õpilased saanud edukateks praktikuteks ning hakkasid ise õpetama. Lühikese aja jooksul tekkis permakultuuri gruppe, projekte, ühendusi ja instituute enam kui sajas riigis. 1991. aastal näitas ABC telekanal neljaosalist dokumentaalsarja “The Global Gardener”, mis käsitles permakultuuri rakendamist maailma eri paigus, laiendades märgatavalt sellest kontseptsioonist teadlike inimeste hulka.

Põhiväärtused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Permakultuuri kavandamise ja rakendamise aluseks on põhiväärtused ja eetilised põhitõed, mis jäävad muutumatuks hoolimata sellest, mis olukorraga on tegemist. Kokkuvõtlikult:

  • Maa eest hoolitsemine (ingl. Earth care): arusaam, et Maa on kogu elu allikas ning inimkond on osake Maast, mitte ei asetse sellest eraldi.
  • Inimeste eest hoolitsemine (ingl. People care): Üksteise toetamine ja abistamine viisil, mis ei kahjustaks ennast, teisi ega Maad ja aitaks luua eluterveid ühiskondi.
  • Õiglane jagamine (ehk tarbimisele piiride seadmine) (ingl. Fair share): Maa piiratud looduslike ressursside kasutamine õiglasel ja targal moel.

Jätkusuutlik kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Permakultuuri kavandamine paneb rõhku maastiku mustritele, funktsionaalsusele ning liikide vahelistele seostele. Küsitakse “Kuhu see element sobitub? Kus on temast kooslusele kõige enam kasu?”. Permakultuur tugineb ökoloogilise teooria praktilisele rakendamisele analüüsides talu, aia või koha iseloomulikke omadusi. Kavandamisel analüüsitakse hoolikalt igat elementi selle vajaduste, väljundite (saaduste) ja omaduste seisukohast. Elemendid pannakse seejärel kokku vastavalt suhestumisele teiste elementidega, nii et ühe elemendi saadused (väljundid) toidavad järgmiste elementide vajadusi. Elementide vahel saavutatakse sünergia (ehk kahe või enama asja koostoimimine, mis annab tulemuse, mis eraldiseisvate asjade puhul poleks võimalik), vähendades seeläbi jääkide teket, inimeste tööpanust ja vajadust lisaenergia järele. Head permakultuursed kavandid arenevad aja jooksul ja neist võivad kujuneda äärmiselt keerulised süsteemid, mis toodavad hulgaliselt toitu ja materjale minimaalsete sisenditega.

Permakultuuri kavandamise tuumaks on see, et lõplikus kavandis luuakse erinevate osade vahel kasulikud seosed. Tähelepanu ei ole eraldiseisvatel elementidel, vaid nende paigutusel ning omavahelistel suhetel, nii et terviku väärtus on suurem kui liidetavate summa. Permakultuur tähendab ka looduse ja looduslike süsteemide hoolikat ja põhjalikku jälgimist ning universaalsete mustrite ja põhimõtete märkamist ning seejärel nende teadmiste rakendamist vastavalt konkreetsetele oludele.

Permakultuurne põllumajandus on polükultuurse põllumajanduse üks vorme. Polükultuur on põllumajandus, kus kasvatatakse samal alal mitmeid kultuure koos, imiteerides looduslike ökosüsteemide mitmekesisust ning vältides suuri monokultuurseid alasid. Sageli kasutatakse permakultuuri kavandis mitmeaastaseid taimi. Kuna neid ei pea igal aastal uuesti istutama, vajavad nad ka vähem hooldamist ja väetamist. Mitmeaastased taimed on eriti olulised kaugemates tsoonides ja rindelistes süsteemides.

Kavandamise tööriistad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasaegne permakultuur on süsteemi kavandamise tööriist. See on viis kuidas:

  • vaadelda tervet süsteemi või probleemi
  • jälgida, mil moel osad omavahel suhestuvad
  • kavandada ebatõhusa süsteemi parandamist kasutades ideid, mis on omandatud juba pikka aega jätkusuutlikult toimivatelt süsteemidelt
  • näha seoseid põhiliste osade, elementide vahel

Holmgreni 12 kavandamise põhimõtet[muuda | redigeeri lähteteksti]

[[Pilt:|pisi|]] Permakultuuri tuumaks on alati olnud pakkuda vahendeid, mis aitavad kujundada inimeste elupaiku. See ”tööriistakast” aitab kavandajal välja töötada lõpliku kavandi, mis tugineb ökosüsteemide vastastikuse mõju vaatlusele. Permakultuuri kui kavandamisviisi uuenduslikkus seisneb selles, et hinnatakse kõrgelt just looduslike ökosüsteemide efektiivsust ja produktiivsust ning taastuvaid energiaallikaid (tuul, päike, tuli, gravitatsioon, lained jne) ning otsitakse viise, kuidas katta inimeste vajadusi toidu- ja peavarju järele just neid eeskujusid ja allikaid kasutades.

  • Vaatle ja suhestu: Võttes aega looduses olemiseks ja vaatlemiseks, suudame kavandada lahendusi, mis sobivad meie konkreetsesse olukorda.
  • Püüa ja salvesta energiat: Arendades süsteeme, mis koguvad ressursse nende külluse tipul,saame neid ressursse puuduse korral kasutada.
  • Saa saaki: Veendu, et töötamise tulemusena tekib tõeliselt ja praktiliselt kasulik hüve (mitte ainult esteetiline mulje või nauding).
  • Rakenda iseregulatsiooni ja arvesta tagasisidet: Kindlustamaks süsteemide edukat toimimist, tuleb vältida ebasobivaid tegevusi.
  • Kasuta ja väärtusta taastuvaid ressursse ning teenuseid: Kasuta looduse küllust parimal moel vähendades tarbivat käitumist ja sõltuvust mitte-taastuvatest ressurssidest.
  • Ära tooda prügi: Väärtustades ja kasutades ära kõiki meile kättesaadavaid ressursse, ei lähe midagi raisku.
  • Kavandamine mustritest detailideni: Astudes sammukese eemale, suudame vaadelda looduse ja ühiskonna mustreid. Need mustrid võivad muutuda meie kavandi selgrooks, millele lisanduvad aja jooksul detailid.
  • Pigem ühenda kui eralda: Õigeid asju õigetesse kohtadesse asetades arenevad nende vahel vastastikused suhted ja nad hakkavad tööle üksteist toetades.
  • Kasuta väikeseid ja aeglaseid lahendusi: Väikesi ja aeglaseid süsteeme on suurtest lihtsam toimimas hoida, kasuta paremini kohalikke ressursse ja saa jätkusuutlikumaid tulemusi.
  • Kasuta ja hinda mitmekesisust: Mitmekesisus vähendab haavatavust, mida põhjustavad erinevad ohud ning kasutab ära selle keskkonna omapära, kus ta asetseb.
  • Kasuta servi ja hinda äärealasid: Äärealadel toimuvad kõige huvitavamad asjad. Need on sageli kõige väärtuslikumad, mitmekesisemad ja tootlikumad elemendid süsteemis.
  • Vasta muutustele ja kasuta neid loovalt: Me saame vältimatut muutust positiivselt mõjutada,kui seda hoolikalt jälgime ning sekkume õigel ajal.

Mustrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Permakultuurne lähenemine keskendub suures osas looduse mustritele. Kõik asjad, isegi tuul, lained ja ümber päikese tiirlev Maa, moodustavad mustreid. Permakultuuri kavandajaid julgustatakse arendama teadlikkust looduses esinevatest mustritest ja nende toimest ning sellest, kuidas neid mustreid kasutada konkreetsele kohale tehtavas kavandis. Mustri rakendamine konkreetse paiga kujundamisel nõuab kavandajalt mustrite või mustrite kombinatsioonide kuju ja potentsiaali mõistmist, et need sobituks mugavalt maastikule.

Ääre efekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ürdispiraal

Ökoloogias tähendab ääre efekt ökosüsteemi vastandlike keskkondade kõrvuti seadmist. Permakultuuriga tegelejad kinnitavad, et kohad, kus erinevad ökosüsteemid kohtuvad, tekib palju vastastikku kasulikke suhteid ja need on ka väga saagikad. Parim näide sellest on rannik. Koht, kus maa ja meri kohtuvad on eriti rikas piirkond, mis rahuldab ebaproportsionaalselt paljude inimeste ja loomade vajadusi. Selle tõenduseks on ka asjaolu, et valdav enamus inimkonnast elab kuni 100 km kaugusel mererannikust. Äärte viljakuse ideest lähtuvalt kasutatakse permakultuuri kavandis spiraalseid ürdipeenraid või luuakse lihtsalt ümmarguste või ovaalsete veekogude asemel käänuliste ja laineliste kallastega tiike (suurendades sellega äärealasid). Kõige tootlikumaks peetakse metsade ja lagendike vahelisi äärealasid.

Gildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kohvipuude ja tomatide seltsiliskasvatamine

Gild on ükskõik milline liikide grupp, mis kasutab samu ressursse, sageli omavahel seotud viisil. Gildid on hästi koos toimivate taimede, loomade, putukate (nt mesilaste) jne grupid. Mõningaid taimi võidakse kasvatada toiduks, mõned meelitavad ligi kasulikke putukaid (nagu näiteks kurgirohi), teised jälle tõrjuvad kahjulikke putukaid. Need taimed moodustavad omavahel kokkupanduna gildi. Lõplikuks eesmärgiks on luua aed, mis vajab vähe või üldse mitte inimese hoolt ja ressursside lisamist. Kõik, mida sellesse süsteemi lisatakse, kas parendab või halvendab seda. Kasuliku süsteemi loomisel on esimene samm üksteist täiendavate taimede ja loomade leidmine. Hästituntud näide on ”Kolme õe” ehk maisi, kõrvitsaliste ja ubade kooskasvatamine. Gilde võib pidada seltsilistaimede kasvatamise (ingl. companion planting) edasiarenduseks.

Tsoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsoonid on elementide organiseerimise viis inimasustuses vastavalt kasutustihedusele või taimede ja loomade vajadustele. Pidevat hoolt või saagikoristust vajavad elemendid asetatakse maja lähedale tsoonidesse üks ja kaks. Vähem hoolt vajavad elemendid ning need, mis saavad ise hakkama (nt metsikud liigid) pannakse kaugemale. Tsoonid aitavad läbi mõelda asjakohast paigutamist ning neid nummerdatakse nullist viieni.

Tsoon 00

Inimene ise.

Tsoon 0

Maja või kodu kese. Siin rakendatakse permakultuuri põhimõtteid eesmärgiga vähendada energia ja vee tarvitamist, pannes looduslikud ressursid (nt valguse) enda kasuks tööle ja luues üldiselt harmoonilise ja jätkusuutlikku keskkonna, kus on hea elada ja töötada.

Tsoon 1

Majale lähim tsoon, kus asuvad elemendid, mis vajavad sagedast tähelepanu või hoolt, nagu nt salatitaimed ja ürdid, marjad (maasikad, vaarikad), kasvuhooned ja kasvulavad, taimede ettekasvatuse ala, vermikomposti anum köögijäätmetele jne.

Tsoon 2

Siia istutatakse vähem hoolt vajavad (aeg-ajalt rohimine, kärpimine) mitmeaastased taimed, marjapõõsad ja viljapuud. See on sobiv koht ka mesitarudele, suurematele kompostihunnikutele jne.

Tsoon 3

Siin kasvatatakse suuremas mahus põllukultuure nii endale kui ka müügiks. Pärast rajamist on hooldustööd vähesed (eeldusel et kastutatakse multše ja muid sarnaseid võtteid), kastmine ja umbrohutõrje umbes kord nädalas.

Tsoon 4

Pooleldi metsik ala – siit kogutakse loomasööt, marjad-seened ja samuti vajaminev puidumaterjal.

Tsoon 5

Metsik ala. Viiendas tsoonis ei ole mingit inimtegevust, välja arvatud looduslike ökosüsteemide ja aineringluste vaatlemine.

Rinded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toimivas ökosüsteemis on tohutu hulk seoseid: puud, põõsarinne, alustaimestik, muld, seened, putukad ja teised loomad. Taimed kasvavad erinevatel kõrgustel. See annab võimaluse väga mitmesugustel eluvormidel kasvada suhteliselt väikeses ruumis. Tavaliselt räägitakse seitsmest rindest, kuigi mõned praktikud lisavad ka kaheksanda rinde – seened.

  • Puuvõrad: kõrgeimad puud süsteemis. Suured puud domineerivad, aga ei valluta ala täielikul ehk puude vahel on lagendikud.
  • Madalate puude rinne: kääbus-viljapuud ja teised madalad puud.
  • Põõsad: mitmekesine rinne, kuhu kuuluvad peamiselt marjapõõsad.
  • Rohttaimed: võivad olla üheaastased, kaheaastased või mitmeaastased taimed, enamik üheaastasi taimi jääb sellesse rindesse.
  • Juurestik: juurviljad, sh kartulid ja teised söödavad mugulad
  • Mulla pind: kattetaimed (säilitavad huumust ja vähendavad erosiooni); haljasväetised, mis lisavad mulda toitaineid, iseäranis lämmastikku, ja orgaanilist ainet.
  • Vertikaalne rinne: ronitaimed nt viinapuud, lattoad

Kavandi tüüpilised elemendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsaviljelus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Metsaviljelus

Metsaviljelus (ingl. agroforestry)on integreeritud lähenemine, kus kasutatakse puude, põõsaste, põllukultuuride ja/või kariloomade koostoimest tekkivaid vastastikku kasulikke seoseid. See kombineerib põllu- ja metsamajandust, et luua mitmekesisemaid, saagikamaid, kasumlikumaid, tervislikumaid ja jätkusuutlikumaid maakasutussüsteeme. Metsaviljeluses kasutatakse puid ja põõsaid sihipäraselt põllumajanduse osana või kultiveeritakse metsaaladel mittepuidulisi metsasaadusi (nt. marjad, seened, seemned jms). Teadmised ning kaalutletud puude ja põllukultuuride liikide valik ja korralik hooldamine tagavad optimaalse saagi ja positiivse mõju süsteemile ning vähendavad konkurentsi negatiivset mõju. Metsaaiad ehk toidusalud (ingl. forest gardening) on metsaviljeluse alaliik, mis on eriti populaarne permakultuuri viljelejate seas.

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooperative kleinräumige Nischenvielfalt.jpg
Liigutatav kanatraktor

Koduloomad ja –linnud on sageli kavandi osa. Kanu võib kasutada umbrohtude kontrolli all hoidmiseks ning muidugi annavad nad mune, liha ja väetist. Osad metsaviljeluse süsteemid kombineerivad puid heintoiduliste loomadega nagu näiteks lehmad ja lambad. Vahel välditakse loomade kasutamist. Mitte igas permakultuuri viljelevas kohas ei peeta loomi liha, munade või piima pärast. Vahel on nad lemmikloomad või neid peetakse kaaselanike või kaastöötajatena, kes söövad sellist inimestele vastuvõetamatut toitu nagu nälkjad ja termiidid. Linnud võivad olla olulised kahjuritõrjes, samuti võivad nad väetada oma väljaheidetega ja hoida teatud umbrohuliike kontrolli all. Kõige sagedamini kaasatakse permakultuuri viljelevates paikades kanu. Lihtsaim võimalus selleks on "kanatraktor" (liigutatav, ilma põrandata kanakuut). Kitsed seevastu on karjatatavad loomad ja neile meeldib süüa pigem põõsaid ja umbrohtu kui heina, mistõttu võivad nad väikestes kohtades korda saata suure hävitustöö.

Energia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Permakultuuri väärtuste kasutamine tähendab seda, et kasutatakse vähem mittetaastuvaid energiaallikaid, iseäranis naftapõhiseid. Fossiilkütuste põletamine suurendab kasvuhoonegaaside tekkimist ja globaalset soojenemist; vähema energia kasutamine tähendab enamat kui globaalse soojenemise vastu astumine. Praegused toidu kasvatamiseks kasutatavad põllumajanduslikud tootmissüsteemid pole jätkusuutlikud. Industriaalne põllumajandus kasutab suurtes kogustes naftat ja maagaasi, seda nii masinate kütusena kui ka putukatõrjevahendite ning väetiste toorainena. Osalt on permakultuuri taotluseks luua taastuv toidutootmise süsteem, mis tugineb võimalikult vähese energia kasutamisele.

Näiteks keskendutakse permakultuuris puude (metsaviljelus) ja mitmeaastaste toidutaimede kasutamisele, sest need on pikas perspektiivis tõhusamad ja kasutavad vähem energiat kui tavapärased üheaastased kultuurtaimed. Talunik ei pea pingutama iga-aastase istutustööga ning see vabastab energia, mida saab rakendada mujal. Traditsiooniline tööstusrevolutsiooni eelne põllumajandus oli töömahukas, industriaalne põllumajandus on naftamahukas, permakultuur on kavandamise ja infokeskne ning võimalikult naftavaba.

Osalt on permakultuuri taotluseks töötada nutikamalt, mitte usinamalt; ja kus võimalik tuleks kavandis kasutada taastuvaid energiaid (nt päikeseenergiat). Hea näide sedasorti tõhusast kavandist on kana-kasvuhoone. Liites kanakuudi kasvuhoonega väheneb tänu kanade kehasoojusele vajadus kütta kasvuhoonet fossiilkütustega. Kanade siblimine ja nokkimine on abiks uue peenramaa ettevalmistamisel, sõnnikut läheb vaja mulla väetamiseks, sulgi võib kasutada nii kompostis kui ka multšina. Tavapärases tööstuslikus kanakasvatuses nähakse kõiki neid kanade “saadusi” kui probleemseid jääke. Suurtes tööstuslikes kanalates (mida jahutatakse suurte õhukonditsioneeridega) on kanade soojus ja sõnnik soovimatud kõrvalsaadused ehk prügi ja kogu energia on keskendunud munade saamisele. Edasiarendatud permakultuuri põhimõte ütleb: “Saastatus on vales paigas olev energia”.

Vihmavesi ja hall vesi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vihmavee kogumine on selle hoiustamine ja kasutamine enne, kui see jõuab tagasi põhjavette. Vihmavett kasutatakse joogiveena inimestele ja kariloomadele, niisutussüsteemides ja muudel tavalistel otstarvetel. Vihmavee kogumine majade ja ühiskondlike hoonete katustelt võib mõnedes maailma paikades anda olulise osa joogiveest. See võib tõsta pinnase niiskustaset ja aidata suurendada rohealasid linnamaastikel. Vahel kogutakse ka sadevett selleks spetsiaalselt ettevalmistatud pinnaselt (ingl. stormwater harvesting).

Hall vesi on kasutatud vesi, mis on tekkinud koduses majapidamises nõudepesu, pesupesemise, vannitamise jne tulemusel, mida võib kasutada haljasalade niisutamiseks või seda puhastada selleks spetsiaalselt rajatud märgaladel. Hallis vees pole inimeste fekaale. Hall vesi erineb vesiklosettidest tulevast veest, mida nimetatakse reoveeks e mustaks veeks ja mis sisaldab inimeste fekaale ja uriini.

Multšimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Multši käsitletakse aianduses ja põllumajanduses kui mulda kaitsvat katet. Multšiks võib olla ükskõik mis materjal või nende kombinatsioon – hein, rohi, kivid, lehed, kile, kartong jne. Orgaanilisest ainest multšid on permakultuuris tavalisimad, sest sel on rohkem funktsioone. Nendeks on vihmavee imamine, aurumise vähendamine, toitainetega varustamine, orgaanilise aine osakaalu suurendamine mullas, mullaelustiku toitmine ja neile elupaikade loomine, umbrohtude kasvu ja nende seemnete idanemise allasurumine, ööpäevaste temperatuurikõikumiste vähendamine, kaitsmine öökülmade eest ja erosiooni tõkestamine.

Lausmultšimine (ingl. sheet mulching) on mitte-kaevamist pooldava viljelusviisi osa, mis imiteerib metsas toimuvaid looduslikke protsesse – multš jäljendab metsas puude all olevat lehe- ja muu orgaanilise aine kihti. Kui see on õigesti paigaldatud ja kombineeritud teiste permakultuuri põhimõtetega, on tulemuseks eluterve, saagikas ja vähe hoolt vajav ökosüsteem. Lausmultš töötab ”toitainete pangana”, mis hoiustab toitaineid ja vabastab neid aeglaselt taimedele. Samuti parandab see mulda meelitades ligi ja toites vihmausse ning seeläbi suurendades huumuse sisaldust. Vihmaussid uuristavad käike ja nende väljaheited on ühed parimad väetised taimedele ja mulla tasakaalustajad. Lausmultšimist võib kasutada ka juhul, kui on vaja vähendada või välja suretada soovimatuid taimi, umbrohte. Kui on piisavalt aega, siis on see tunduvalt kasulikum, kui herbitsiidide või mõne muu võtte kasutamine.

Ökoloogilis-majandusliku eetika kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks permakultuuri aluspõhimõte on ka “väärtuse lisamine” olemasolevatele kultuuridele. Permakultuurne lähenemine otsib mooduseid, kuidas välja töötada laias valikus lahendusi nii, et lõplikus lisaväärtusega kavandis oleks omal kohal ka põhilised eetilised tõekspidamised. Permakultuur otsib lahendusi olulistele probleemidele, mille seas on ka majanduslikud küsimused – kuidas teenida raha või vahetada saaki töö vastu, rajada süsteeme, mis ergutaks kohalikku majandust (ingl. Local Exchange Trading Systems ehk LETS). Iga lõplik kavand peaks seega võrdselt hõlmama nii majanduslikke huve kui ka ökoloogilise tasakaalu säilitamist, samas tagades, et projektiga töötavate inimeste vajadused oleksid kaetud ning kedagi ei ekspluateeritaks.

Kogukonna majandus nõuab kolme kogukonnas sisalduva aspekti vahelist tasakaalu: õiglus, keskkond ja majandus. Neid nimetatakse ka kolmeks alustalaks (ingl. bottom line) või “ökoloogiliseks majanduseetikaks” (ingl. EEE või ka “kolm E-d”). Kooperatiivina (ühistuna) tegutsev taluturg võib olla sellise struktuuri näide. Talunikud on seal nii töötajad kui ka omanikud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teksti kokkupanemiseks kasutatud alliktekstide viited on leitavad ingliskeelsest vikipeediast.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fukuoka, Masanobu. Ühe kõrre revolutsioon : sissejuhatus looduslikku maaviljelusse.Tartu: OÜ Vali Press, 2006

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eestikeelne permakultuuri postiloend (Google grupp)
  2. Eestikeelne permakultuuri foorum

Permakultuuri praktiseerivad paigad Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lilleoru, Harjumaal
  2. Sänna Kultuurimõis, Võrumaal
  3. Hindo talu, Põlvamaal
  4. Kivistiku talu Põlvamaal
  5. Avarmaa Permakultuuritalu, Lääne-Virumaal

Permakultuuri koolitused Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Permakultuuri sertifikaadikursus PDC, 7.-16.oktoober 2011
  2. Permakultuuri sissejuhatav kursus,21.–23. mai 2010

Koolituste videod[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lilleoru lühikursus 2010: Ülevaade
  2. Lilleoru lühikursus 2010: I
  3. Lilleoru lühikursus 2010: II
  4. Lilleoru lühikursus 2010: III
  5. Lilleoru lühikursus 2010: IV
  6. Lilleoru lühikursus 2010: V
  7. Lilleoru lühikursus 2010: VI
  8. Lilleoru lühikursus 2010: VII
  9. Lilleoru PDC 2011: ühe kavandajate rühma välipraktika