Paljastuhnur

Allikas: Vikipeedia
Paljastuhnur
Paljastuhnur
Paljastuhnur
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Mullatuhnurlased Bathyergidae
Alamsugukond: Paljastuhnurlased Heterocephalinae Landry, 1957
Perekond: Paljastuhnurid Heterocephalus Rüppell, 1842
Liik: Paljastuhnur
Ladinakeelne nimetus
Heterocephalus glaber
Rüppell, 1842
Paljastuhnuri levila
Paljastuhnuri levila

Paljastuhnur (Heterocephalus glaber) on mullatuhnurite sugukonda kuuluv näriline, paljastuhnurlaste (Heterocephalinae) alamsugukonna ainus esindaja.

Ta on unikaalne loomaliik imetajate seltsis: elab suurtes keerulise sotsiaalse korraldusega kolooniates, on poikilotermne organism, talub suhteliselt kõrget CO2 kontsentratsiooni ning tal puudub osaliselt valutunne. Samuti ei ole teadlastel õnnestunud paljastuhnuritel eksperimentaalselt vähkkasvajaid esile kutsuda.[1]

Oma väiksuse kohta elavad paljastuhnurid väga vanaks – ligi kolmekümne aastaseks.

Paljastuhnur on peaaegu karvkatteta väike uruloom (tüvepikkusega 8–10 sentimeetrit ja kaaluga 30–35 grammi). Emasloom on suurem ja kaalub 50–80 grammi. Paljastuhnuri leviala hõlmab Ida-Aafrika, eelkõige Lõuna-Etioopia, Keenia ja Somaalia savanne ja poolkõrbeid.

Tal on terav haistmine ja hästi arenenud kompimine; koon ja saba on kaetud tundlike vurrudega, mis muuhulgas võimaldavad tal kergesti liikuda läbi urukäikude nii edaspidi kui ka tagurpidi.

Eusotsiaalsete paljastuhnurite kolooniates paljuneb vaid üks emasloom ("kuninganna") ja tema paarilisena 2–3 isaslooma; ülejäänud isendid on steriilsed ja nad on spetsialiseerunud erinevatele töödele (elupaiga kaitse, käikude kaevamine, toiduotsimine). Koloonias elab kümneid (vahel sadu) isendeid.

Pikaealisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljastuhnurid praktiliselt ei vanane (nende suremus ei kasva vanusega). Nad võivad elada kuni 30 aastat, mis hiiresuuruse loomakese jaoks on pretsedenditu sündmus.[2]

Mehhanismid, mis toetavad pikka eluiga, ei ole täpselt teada. USA ja Iisraeli teadlaste ühisartikkel 2012. aastal ajakirjas Aging Cell püstitas hüpoteesi paljastuhnurite ebatavaliselt kõrge pikaealisuse põhjuste kohta. Teadlased, peamiselt Tel Avivi Ülikoolist ja Texase ülikoolist (kus asub USA suurim, enam kui 2000 isendist koosnev paljastuhnurite koloonia) teatasid, et tõenäoliselt peitub paljastuhnurite pikaealisuse põhjus proteiini NRG-1 kõrges sisalduses. See valk asub väikeajus, see tähendab aju selles osas, mis kontrollib motoorset aktiivsust.[3][4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]