Paksulehelised

Allikas: Vikipeedia
Paksulehelised
Harilik kukehari (Sedum acre)
Harilik kukehari (Sedum acre)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Kivirikulaadsed Saxifragales
Sugukond: Paksulehelised Crassulaceae

Paksulehelised (Crassulaceae) on kaheiduleheliste klassi kivirikulaadsete seltsi kuuluv õistaimede sugukond.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugukonda kuulub 39 perekonda umbes 1400 liigiga.

Eestis kuulub sellesse sugukonda 6-7 looduslikult kasvavat liiki kukeharja (Sedum), liivsibula (Jovibarba) ja vesika (Crassula) perekondadest.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paksulehelisi kasvab eriti arvukalt Edela-Aafrikas, mõnevõrra vähem Euroopa ja Kesk-Aasia mägedes.[1].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õitsev kestvik

Paksulehelised on ühe-, kahe- või mitmeaastased rohttaimed, mõned ka põõsad. Paksulehelised on sukulendid: nad talletavad oma lehtedesse vett. Seetõttu on nende lehed iseloomulikult paksud, mis ongi sugukonnale nime andnud.

Paksulehelised on peaaegu kõik kahekojalised, välja arvatud kukeharjad, mis on ühekojalised. Abilehti ei ole. Õies on tolmukaid sama palju kui kroonlehti või siis poole rohkem ning nad võivad paikneda eraldi, aga olla ka alusel kokku kasvanud. Seemnealgmed on arvukad, väikesed ja paiknevad kahes reas. Vili on kukkurvili.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paksulehelised ei ole majanduslikult tähtsad taimed. Oma huvitava välimuse poolest kasvatatakse neist mitmeid ilutaimedena kiviktaimlates ning erilise vastupidavuse ning kuivataluvuse tõttu toataimena. Toataimed on näiteks portulak-turdleht ja Blossfeldi kalanhoe.

Perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adromischus mammilaris
Rosulaaria õis


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A. Kalda. Raamatus "Kõrgemad taimed". K. Eichwald, A. Kalda (koost.), E. Kukk jt. Tallinn, Valgus 1970. Lk 484