Ostforschung
Ostforschung (saksa keeles 'idauurimine') ehk Osteuropaforschung on Ida- ja Kagu-Euroopa uurimine sakslaste poolt.
Ostforschung hakkas välja kujunema 19. sajandi lõpul baltisaksa ajaloolase Theodor Schiemanni eestvõttel, kes 1902 asutas Berliinis vastava uurimiskeskusegi. Baltimaade uurimisele pani aluse endine Tartu Ülikooli professor Carl Schirren. Mõlemad lähtusid Balti provintside seisusliku autonoomia ja kultuurtreegerluse ideedest.[1]
Natsi-Saksamaal rakendati Ostforschungi vallutus- ja rassilise hävituspoliitika õigustamiseks, seevastu Nõukogude Liit pidas Ostforschungi ühekülgselt imperialistlikuks ja reaktsiooniliseks.[1] Ostforschungi uurimused olid agressiivselt Poola-vastased, kajastades pingeid Saksamaa ja Poola vahelistes suhetes. Traditsiooniline Ostforschung on moodsa ajalooteaduse poolt diskrediteeritud.
Hiljem moodustasid ümberasunud baltisaksa ajaloolased eraõigusliku ühendusena 1951 Göttingenis Balti Ajaloo Komisjoni, mille liikmed võisid olla muudki päritolu. Komisjon on avaldanud nii üksikuurimusi kui kogu- ja teatmeteoseid. Baltimaade uurimise tähtsad keskused on Lahni-äärses Marburgis 1950 asutatud Johann Gottfried Herderi Instituut ning Saksamaa ja Ida-Euroopa Uurimise Instituudi Göttingeni Töörühm.[1]
Alates 1990-ndatest sai Ostforschung ise ajaloolaste uurimisobjektiks. Siis sai võimalikuks ka Eesti ja Läti rahvusvaheline koostöö selles vallas[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 383-384