Nikolai Baibakov

Allikas: Vikipeedia

Nikolai Konstantinovitš Baibakov (vene Николай Константинович Байбаков; 6. märts (vana kalendri järgi 22. veebruar) 1911 Bakuu kubermang31. märts 2008 Moskva) oli aserbaidžaani päritolu Nõukogude Liidu majandustegelane ja poliitik. Surmahetkeks oli ta viimane elusolev Jossif Stalini aegne minister.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päritolu ja töö naftatööstuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baibakov sündis tööliste perekonnas. Lõpetanud 1928. aastal keskkooli, asus ta õppima Bakuus tegutsenud Aserbaidžaani Naftainstituuti, mille lõpetas 1932. aastal mäetööstuse insenerina, spetsialiseerudes tööle naftatootmise ettevõtetes. Töötanud kolm aastat erialal, läbis ta aastatel 19351937 armeeteenistuse Kaug-Idas, algul suurtükiväe polgu reamehe ja hiljem ohvitserina.

Pärast armeeteenistust pöördus ta jaanuaris 1937 tagasi Bakuusse, kus nimetati esmalt kohaliku naftatööstustrusti "Leninneft" vaneminseneriks, sama aasta juulis aga juba peainseneriks. Märtsis 1938 edutati Baibakov sama trusti juhatajaks ja juba augustis viidi üle viit naftatööstust koondava riikliku ühenduse "Vostokneftedobõtša" direktoriks asukohaga Kuibõševi linnas.

Tegevus naftatööstuse juhtimisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1939 sai Nikolai Baibakovist Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liige, mis avas talle võimalused karjääriks kõrgetes riigiametites. Samal aastal nimetati ta Nõukogude Liidu küttetööstuse rahvakomissariaadi Ida piirkonna naftahankimise peavalitsuse juhatajaks.

Septembris 1940 ülendati ta Nõukogude Liidu naftatööstuse rahvakomissari asetäitjaks. Sellel ametikohal oli üheks tema peamiseks ülesandeks eristaabi juhtimine, mis tegeles väeosade ja strateegiliselt oluliste ettevõtete kütusega varustamisega Suure Isamaasõja ajal. Sakslaste eduka pealetungi ajal Kaukaasias 1942. aastal vastutas Baibakov sealsete naftatööstusettevõtete evakueerimise ja mahajäänud tehnika hävitamise eest.

30. novembril 1944 nimetati Baibakov Nõukogude Liidu naftatööstuse rahvakomissariks. Kui 4. märtsil 1946 jagati rahvakomissariaadi vastutusala kahe uue ministeeriumi vahel, siis asus Baibakov Nõukogude Liidu lõuna- ja läänerajoonide naftatööstuse ministri ametikohale; ministeeriumite taasühendamisel 28. detsembril 1948 sai temast Nõukogude Liidu naftatööstuse minister. Sellele ametikohale jäi ta 1955. aastani.

Aastatel 19461950, 19541962 ja 19661989 oli ta ühtlasi ka Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadik. Aastatel 19521961 ja 1966–1989 kuulus ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteesse.

Tegevus rahvamajanduse juhtimisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mais 1955 nimetati Nikolai Baibakov NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimeheks. Peatselt sattus ta aga vastuollu tollase NLKP peasekretäri Nikita Hruštšovi majanduspoliitikaga, mis nägi ette rahvamajandusega tegelevate üleliiduliste ministeeriumite likvideerimise ja kohalike rahvamajandusnõukogude moodustamise.

Ebausaldusväärseks muutunud Baibakov viidi mais 1957 üle Vene NFSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks. Juba järgmisel, 1958. aastal alandati tema positsiooni veelgi ja ta saadeti tööle eelpool mainitud rahvamajandusnõukogudesse. Nii oli Baibakov aastatel 1958–1963 Krasnodari rahvamajandusnõukogu esimees ja jaanuarist märtsini 1963 Põhja-Kaukaasia rahvamajandusnõukogu esimees.

1963. aastal hakkas tema positsioon taas paranema: märtsis edutati ta NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee juures tegutsenud riikliku keemiakomitee esimeheks, sama aasta mais riikliku keemia- ja naftatööstuse komitee esimeheks. Jaanuarist 1964 oktoobrini 1965 oli Baibakov riikliku naftahanketööstuse komitee esimees. Kõigi nende Riikliku Plaanikomitee allüksuste juhtide ametikohaga kaasnes ka ministri positsioon.

Oktoobris 1965 edutati Baibakov taas NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja ühtlasi NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ning temast kujunes tollase valitsusjuhi-NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini üks peamisi ja lähemaid nõuandjaid.

Tegevus pärast pensioneerumist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Gorbatšovi ajal toimunud kaadrivahetuse raames vabastati Nikolai Baibakov oktoobris 1985 oma senistelt ametikohtadelt, kuid 1988. aastani töötas ta veel NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures nõunikuna. Aastast 1988 oli ta personaalpensionär.

Pensionärina pöördus ta tagasi oma erialase tegevuse juurde, tegutsedes Venemaa Teaduste Akadeemia nafta- ja gaasiinstituudi teadusliku kaastöötajana. Samuti oli ta mitmete ühingute nõukogude liige ja auesimees.

Veel veebruaris 2006 esines 95-aastane Baibakov Föderatsiooninõukogus ülevaatega naftatööstuse olukorrast Venemaal.

Ta suri 31. märtsil 2008 kopsupõletikku ja maeti Moskva Novodevitšje kalmistule.

Teaduslik pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töötades 1930. aastatel Bakuus, töötas Baibakov välja uue meetodi (Baibakovi meetod), mis nägi ette betooni vette valamisel surve kasutamist. See on küll tänaseks vananenud, kuid oli omal ajal uuenduslik ja leidis laia kasutust naftapuurimisobjektide rajamisel Kaspia meres.

Kokku on Nikolai Baibakov enam kui kahesaja teaduspublikatsiooni autor, mis käsitlevad peamiselt nafta- ja maagaasimaardlate ekspluatatsiooni küsimusi. Lenini preemia vääriliseks tunnistati tema tegevus maagaasikondensaadi maardlate avastamisel ja kasutuselevõtmisel.

Baibakovi memuaarid on väärtuslikuks allikmaterjaliks Nõukogude Liidu ja Venemaa ajaloo uurijatele. Need ilmusid kahes osas – 1993. aastal "Nelikümmend aastat valitsuses" ("Сорок лет в правительстве") ja 1998. aastal "Stalinist Jeltsinini" ("От Сталина до Ельцина"). Eesti keelde ei ole neid teoseid tõlgitud.

Autasud ja tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ordenid ja medalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aunimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lenini preemia maagaasikondensaadi maardlate avastamise ja kasutuselevõtmise eest (1963)
  • Tema auks on nimetatud mootorlaev "Nikolai Baibakov" (valminud 1995)

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 19321935 insener Bakuu naftatööstusettevõtetes
  • 19351937 teenistus Punaarmees
  • 19371938 vaneminsener, peainsener ja direktor Bakuu trustis "Leninneft"
  • 19381939 ühenduse "Vostokneftedobõtša" direktor
  • 19391940 NSV Liidu küttetööstuse rahvakomissariaadi Ida piirkonna naftahankimise peavalitsuse juhataja
  • 19401944 NSV Liidu naftatööstuse rahvakomissari asetäitja
  • 19441946 NSV Liidu naftatööstuse rahvakomissar
  • 19461948 NSV Liidu lõuna- ja läänerajoonide naftatööstuse minister
  • 19481955 NSV Liidu naftatööstuse minister
  • 19521961 NLKP Keskkomitee liige
  • 19551957 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees
  • 19571958 Vene NFSV Riikliku Plaanikomitee esimees ja Ministrite Nõukogu aseesimees
  • 19581963 Krasnodari rahvamajandusnõukogu esimees
  • 1963 Põhja-Kaukaasia rahvamajandusnõukogu esimees
  • 19631965 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee juures tegutsenud riiklike komiteede esimees (NSV Liidu minister)
  • 19651985 NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees ja Ministrite Nõukogu aseesimees
  • 19661989 NLKP Keskkomitee liige
  • 19851988 NSV Liidu Ministrite Nõukogu nõunik
Eelnev:
Maksim Saburov
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees
19551957
Järgnev:
Jossif Kuzmin
Eelnev:
Pjotr Lomako
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees
19651985
Järgnev:
Nikolai Talõzin