Montessori pedagoogika

Allikas: Vikipeedia

Montessori pedagoogika on alternatiivpedagoogika suund, mille rajas Itaalia arst, psühholoog ja pedagoog Maria Montessori. Tema pedagoogiline kasvatussüsteem oli algselt väljatöötatud lastele vanuses kuni 12 aastat.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1914, pärast oma ema surma, külastas Maria Montessori USA-d. Tema loengule Carnegie Hallis tuli 5000 inimest. Loengutesarja raames kirjutas ta raamatu "Teadusliku pedagoogika meetod kasutatuna väikelaste kasvatuses ja laste majades" ("The Method of Scientific Pedagogy as Applied to Infant Education and Children's Houses"). Loodi ka Montessori ühing, mille üheks eestvedajaks sai Alexander Graham Bell. 1924. aastal kohtus Montessori Benito Mussoliniga, kes pärast kõnelusi hakkas Itaalia koolides propageerima Montessori meetodit. Hiljem tekkisid tal Mussoliniga lahkhelid ning Montessori meetod koolides mõneks ajaks kaotati.

Teise maailmasõja ajal elas Montessori Indias. Seal elatud aastate jooksul juhendas ta mitmeid õpetajate kursusi, mis olid väga populaarsed. Näiteks 1939. aastal Madrases toimunud kursustest võttis osa 300 õpetajat üle India. Pärast sõda tuli ta tagasi Inglismaale ning 1946. aastal avas õpetajate kursused Londonis. Tagasi Itaaliasse tuli Maria Montessori 1947. aastal. Samal aastal taasavati Itaalias sõja ajal suletud olnud Montessori ühing Opera Montessori.

Aastal 1948 siirdus Maria taas Indiasse, kus ta juhtis uusi kursusi. 1949 alustas ta kursusi Pakistanis, kuid pidi töö pooleli jätma ja Euroopasse tagasi pöörduma. Tema kursusi Pakistanis jätkas taani pedagoog Albert Max Joosten.

Põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Montessori pedagoogika mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist, enesearendamist. Kasvataja ülesandeks on aga abistada last tegevuse organiseerimisel, toetada teda individuaalse tee leidmisel, oma loomuse realiseerimisel. Montessori rõhutas, et lapse isiksuslikud alused luuakse just nimelt vanuse kuni 12 eluaastat ja möödalaskmisi selles vanuses on võimatu hiljem heastada. Montessori rõhutas individuaalse lähenemise tähtsust. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, kasvataja roll on suunata ja assisteerida last. Ka rõhutatakse kodu ja kooli koostöö tähtsust lapse arendamisel.

Montessori pedagoogika kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes, selle tõsiasja tingimusteta tunnistamine, et lapsel on õigus oma saatusele. Et laps suudaks saada kasu sellisest humaansest lähenemisest, ei tohi tema vanemate põhimõtted tugevasti erineda lasteaia omadest. Kui peres valitseb range autoritaarsus, siis selline laps ei sulandu süsteemi. Vajalik on õpetajate ja vanemate tihe koostöö. Vanematele esitatakse tegelikult ainult üks, kuid täiesti kindel tingimus - austus oma lapse vastu, mis tähendab, et tuleb mõista oma ülesannet, milleks on aidata kaasa lapse eneseteostusele. Montessori soovitab mitte õpetada lapsi nii, et see tooks kahju nende arengule (psüühilisele, füüsilisele ja intellektuaalsele).

Montessori pedagoogilistest vaadetest on hiljem joondunud ka Rudolf Steiner oma waldorfpedagoogika loomisel. Tänapäeval juhib Montessori pedagoogikat rahvusvaheline organisatsioon AMI (Association Montessori Internationale), mis rajati Montessori poja Mario poolt 1929 aastal. Peakorter asub Amsterdamis. Organisatsioon kureerib Montessori õpetajate ettevalmistamiskursuste ketti. Seal arutatakse läbi ja kinnitatakse metoodika muudatused, lähtuvad Montessori süsteemi järgi kasvavate laste jälgimisest.

Montessori pedagoogika kaheksa printsiipi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Need printsiibid sõnastas Maria Montessori oma pedagoogitegevuse algusaastatel, kaheksa Montessori seisukohta, mis on tuletatud laste jälgimisest ja mis on kogu tema õpetamisele lähenemise alus. Neid arusaamu toetab tänapäeval suur hulk psühholoogia- ja pedagoogikaalaseid uuringuid. Kõik kaheksa printsiipi eksisteerivad Montessori süsteemis koos ja on sinna sügavalt juurdunud:

  1. Liikumine ja teadmiste kogumine on tihedalt läbi põimunud ning liikumine võib soodustada mõtlemist ja õppimist;
  2. Õppimine ja enesetunne on paremad, kui inimesed tunnevad, et nad kontrollivad ise oma elu, vaba valik;
  3. Inimesed õpivad paremini, kui nad on õpitavast huvitatud;
  4. Igasuguste tasude sidumine õppimisega mõjutab negatiivselt motivatsiooni tegelda sama asjaga siis, kui tasu enam ei anta;
  5. Koostöö korraldamine võib õppimist tugevasti edendada;
  6. Õppimine, mis on seotud tähendust omava kontekstiga, on sageli sügavam ja rikkam kui õppimine abstraktses kontekstis;
  7. Teatavad täiskasvanutega suhtlemise vormid on seotud laste optimaalsemate tulemustega;
  8. Ümbruse korrastatus on lastele kasulik.

Montessori pedagoogika organisatsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linke ja lugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]