Metafüüsiline maal
Metafüüsiline maal (itaalia keeles Pittura metafisica) on Itaalias aastatel 1917–1921 levinud kunstivool.
Metafüüsilise maali lähtekohaks oli Giorgio de Chirico, kes oli ka sürrealistide eeskuju. 1910. aastate teisel poolel kujunes metafüüsilise maalisuuna keskseks juhuks liikumisele nime andnud kunstnik Carlo Carrà, kelle loomingust on tuntud eelkõige mannekeenlikke figuure kujutavad maalid. Nende figuuride prototüübiks on liigendnukud, mida kasutati joonistamisel abivahendina.[1] 1918. hakkas ilmuma ajakiri Valori Plastici, mille toimetaja oli Mario Broglio.
Saksamaal avastasid 1910. aastate lõpul metafüüsilise maali enda jaoks Max Ernst, George Grosz, Georg Schrimpf, Heinrich Davringhausen jt.[1] Metafüüsiline maal mõjutas ka osalt uusasjalikkuse allhoovusena kujunenud maagilist realismi.
Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
- Metafüüsilisele maalile on iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ja müstiline atmosfäär.
- Vormid on ümbritsetud musta joonega ja heledalt valgustatud.
- Ruum on paika pandud matemaatilise rangusega ja näib viirastuslik.
- Värvid on tuhmid.
- Teoste inspiratsiooni saadi unenägudest ja kirjandusest. Rõhutati unenäolist, üleloomulikku ja mehaanilist maailma.