Hüperrealism

Allikas: Vikipeedia
Mauro David, "Kristallnõu melonitega" (Fruttiera di cristallo con meloni), õlimaal puitpaneelil, 1999

Hüperrealism on kõrgresolutsiooniga fotot meenutav maalikunsti ja skulptuuri žanr, mida peetakse fotorealismi edasiarenduseks. Mõistet kasutatakse 21. sajandi alguses Ameerika Ühendriikides ja Euroopas välja kujunenud sõltumatu kunstiliikumise ja -stiili kohta.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuskeelse sõna hyperréalisme mõtles välja Belgia kunstikaupmees Isy Brachot, et kasutada seda oma Brüsselis asuva galerii 1973. aasta näituse nimena. Näitusel olid ülekaalus Ameerika fotorealistid Ralph Goings, Chuck Close, Don Eddy, Robert Bechtle ja Richard McLean, kuid esindatud olid ka mõjukad Euroopa kunstnikud Domenico Gnoli, Gerhard Richter, Konrad Klapheck ja Roland Delcol. Sellest ajast alates on Euroopa kunstnikud ja kunstikaupmehed kasutanud nimetust "hüperrealistid" fotorealismi esteetikast mõjutatud kunstnike kohta. Ameerika kunstnik Denis Peterson, kelle teedrajavaid töid peetakse fotorealismi haruks, rakendas mõistet "hüperrealism" uue, 21. sajandi alguse liikumise ja selle killustunud kunstnikerühmituse kohta.[2][3][4] Graham Thompson on öelnud:

"Üks näide sellest, kuidas fotograafia sulandus kunstimaailma, on fotorealistliku maalikunsti edu 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Seda kutsutakse ka superrealismiks või hüperrealismiks ning kunstnikud nagu Richard Estes, Denis Peterson, Audrey Flack ja Chuck Close töötasid sageli kaadritega, et luua maale, mis näiksid fotodena."[5]

Hüperrealism vastandub 20. sajandi lõpu traditsiooniliste fotorealistlike maalide üks ühele kujutamisele.[6] Hüperrealistlikud maalijad ja skulptorid kasutavad fotosid allikana, millest nad loovad detailsema tõlgenduse. Erinevalt fotorealismist on see tihti narratiivne ja emotsionaalne. Rangelt fotorealistlikud maalijad kalduvad ühtlase illustreeriva kujutamisstiili säilitamise nimel jäljendama fotosid ning eiravad või üldistavad teatud detaile.[7][8] Nad jätavad sageli välja inimlikud tunded, poliitilised väärtushinnangud ja lugu jutustavad elemendid. Kuna fotorealism arenes popkunstist, oli maalide stiil ainulaadselt range, täpne ja teravalt tundevaba ning rõhutas üksluiseid ja igapäevaseid kujundeid.

Hüperrealism seevastu, olles siiski olemuselt fotograafiline, hõlmab pehmemat ja palju keerukamat keskendumist kujutavat ainest, esitades seda elava ja käegakatsutava objektina. Need hüperrealistlikel maalidel ja skulptuuridel olevad objektid ja stseenid on piinlikult üksikasjalikud, et luua illusioon reaalsusest, mida pole algsel fotol näha. Teiste sõnadega on need sürreaalsed, kuna saavutatud illusioon on jäljendatud reaalsuse veenev kujutis. Tekstuurid, pinnad, valgusefektid ja varjud tunduvad selgemad ja eristuvamad, kui nende alusfoto või isegi tegelik subjekt.[9]

Hüperrealismi juured on Jean Baudrillard' filosoofias, "millegi matkimisel, mida tegelikult pole kunagi eksisteerinud".[10] Nii loovad hüperrealistid võltsreaalsuse, veenva illusiooni, mis põhineb tegelikkuse jäljendamisel, digifotol. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid on sündinud digikaamerate ja suure eraldusvõimega kuvarikujutistest. Kui fotorealism jäljendas analoogfotograafiat, siis hüperrealism kasutab digikujundeid ja muudab neid, et luua uus reaalsus.[2][11] Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid on manipuleeritud ning kõrgresolutsioonkujutiste illusiooniga, mis on reaalsusest veelgi täpsemad.[12]

Stiil ja metoodika[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes fotorealismiga keskendub hüperrealism palju rohkem detailidele ja ainestikule. Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid ei ole fotode täpsed tõlgendused ega kindla stseeni või objekti täpsed illustratsioonid. Selle asemel kasutatakse täiendavaid ning tihti vaevumärgatavaid illustreerivaid elemente, et luua illusioon reaalsusest, mida tegelikult pole olemas või mida inimsilm ei näe.[13] Lisaks võivad need sisaldada emotsionaalseid, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi teemaelemente kui maalitud visuaalse illusiooni täiendusi – see on selge eemaldumine vanemast ja märgatavalt täpsemini tegelikkust järgivast fotorealismist.[14]

Hüperrealistlikud kunstnikud teevad mööndusi mõnedele tehnilistele vahenditele, millega kujutisi lõuendile või vormi kanda, sealhulgas esialgsetele joonistele või grisaille-alusmaalingutele ja -vormidele. Kujutiste lõuendile kuvamiseks kasutatakse küll slaidi- või multimeediaprojektoreid, kuid täpsuse tagamiseks kasutatakse ka selliseid alustustehnikaid nagu võrestike ettejoonistamine.[15] Skulptuurides kasutatakse polüestrit, mis kantakse otse inimese kehale või objektile. Hüperrealism nõuab võltsreaalsuse jäljendamiseks kõrgel tehnilisel tasemel meisterlikkust ja virtuoossust. Nii kasutab hüperrealism teose kui terviku jaoks sageli ära selliseid fotograafia elemente nagu teravussügavus, perspektiiv ja fookuse ulatus. Mõned kunstnikud, näiteks Chuck Close, Denis Peterson, Bert Monroy ja Robert Bechtle, kasutavad digitaalse päritolu rõhutamiseks ära ka digifotode anomaaliaid, näiteks nende teralist struktuuri.[16]

Ainestik[muuda | muuda lähteteksti]

Agustín Reche Mora, "Vaade Calle Sevilla kohvikust Hontanares Alcalá suunas" (Calle Sevilla desde la cafetería Hontanares hacia Alcalá), õlimaal lõuendil, 1993

Teemaringi kuuluvad portreed, kujutav kunst, natüürmordid, maastikud, linnavaated ja narratiivsed stseenid. Uuem hüperrealism on fotorealismiga võrreldes väljendusrikkam ning rõhutab sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi teemasid. See on ka teravas vastuolus samaaegse fotorealismiga, kus jätkuvalt välditakse kõrvalekaldeid fotolikust kujutlusviisist. Hüperrealistid jäljendavad ja parandavad täpseid, ühiskondlikus või kultuurilises kontekstis olevaid fotokujutisi, et luua reaalsusest veenvaid, visuaalseid illusioone.[17][18]

Mõned hüperrealistid on vihkamise ja sallimatuse narratiivse kujutamise abil paljastanud totalitaarseid režiime ja kolmanda maailma sõjaväelisi valitsusi.[19] Denis Peterson, Gottfried Helnwein ja Latif Maulan kujutasid oma töödes sotsiaalse mandumise poliitilisi ja kultuurilisi hälbeid. Petersoni teos[20] keskendus diasporaadele, genotsiididele ja põgenikele.[21] Helnwein töötas välja ebatavaliselt jutustava teose, mis keskendus hälvetele holokausti minevikus, olevikus ja tulevikus. Maulani looming kritiseerib ühiskonna hoolimatust abitute, puudustkannatavate ja oma õigused kaotanud inimeste suhtes.[22] Provokatiivsed teemad sisaldavad mõistatuslikke kujutisi genotsiididest, nende traagikast ja ideoloogilistest tagajärgedest. [23][24] Need elutruud maalid on ajalooline kommentaar inimolendite grotesksele väärkohtlemisele.[25][26]

Hüperrealistlikud maalid ja skulptuurid loovad peente valguse ja varju efektidega füüsilise kohaloleku. Kujutise esiplaani lähimad objektid, vormid ja pinnad näivad visuaalselt lõuendi tasapinnast eenduvatena ning skulptuuride detailidel on rohkem selgust kui tegelikkuses.[27] Hüperrealistlikud kujutised võivad lähteaineks olnud fotode kujutistest olla 10–20 korda suuremad, kuid on siiski säilitanud väga suure eraldumisvõime värvis, täpsuses ja detailsuses. Mitmed maalid on tehtud värvipüstoliga, kasutades akrüül- ja õlivärvi või nende mõlema kooslust. Ron Muecki elutruud skulptuurid on reaalsetest kehadest palju suuremad või väiksemad ning on viimistletud uskumatult veenvate detailidega, kasutades selleks erilise täpsusega polüestervaikusid ja vorme. Bert Monroy digikujutised paistavad olevat fotode põhjal tehtud maalid, kuid on siiski loodud arvuti abil.

Hüperrealiste[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Bredekamp, Horst. "Hyperrealism – One Step Beyond". Tate Museum, Publishers, UK. 2006. p. 1.
  2. ↑ 2,0 2,1 Thompson, Graham. "American Culture in the 1980s (Twentieth Century American Culture)". Edinburgh University Press, 2007 P. 77-79.
  3. ↑ Jean-Pierre Criqui, Jean-Claude Lebensztejni intervjuu, Artforum International, 01.06.2003
  4. ↑ Robert Bechtle. "A Retrospective by Michael Auping, Janet Bishop, Charles Ray, and Jonathan Weinberg". University of California Press, Berkeley, CA, (2005). ISBN 978-0-520-24543-3.
  5. ↑ Thompson, Graham. "American Culture in the 1980s (Twentieth Century American Culture)". Edinburgh University Press, 2007 P. 78.
  6. ↑ Mayo, Deborah G. 1996. "Error and the Growth of Experimental Knowledge". Chicago: University of Chicago Press. P. 57-72.
  7. ↑ Chase, Linda. "Photorealism at the Millennium", "The Not-So-Innocent Eye: Photorealism in Context". Harry N. Abrams, Inc. New York, 2002. pp 14–15.
  8. ↑ Nochlin, Linda. "The Realist Criminal and the Abstract Law II". Art In America. 61 (November – detsember 1973), P. 98.
  9. ↑ Meisel, Louis K. "Photorealism". Harry N. Abrams, Inc., Publishers, New York. 1980. p. 12.
  10. ↑ Jean Baudrillard. "Simulacra and Simulation". Ann Arbor Mich.: University of Michigan Press, 1981.
  11. ↑ Horrocks, Chris & Zoran Jevtic. "Baudrillard For Beginners". Cambridge: Icon Books, 1996. p. 80-84.
  12. ↑ Bredekamp, Horst. "Hyperrealism – One Step Beyond". Tate Museum, Publishers, UK. 2006. p. 1-4.
  13. ↑ Fleming, John & Honour, Hugh. "The Visual Arts: A History". 3rd Edition. Harry N. Abrams, Inc. New York, 1991. p. 680-710.
  14. ↑ Meisel, Louis K. "Photorealism". Harry N. Abrams, Inc., Publishers, New York. 1980.
  15. ↑ Meisel, Louis K. "Photorealism". Harry N. Abrams, Inc., Publishers, New York. 1980. p. 12-13.
  16. ↑ Battock, Gregory. "Photorealism" eessõna. Harry N. Abrams, Inc., Publishers, New York, 1980. pp 8–10.
  17. ↑ Petra Halkes. "A Fable in Pixels and Paint – Gottfried Helnwein's American Prayer". Image & Imagination, Le Mois de la Photo à Montréal, McGill-Queen's University Press, 2005 (ISBN 0-7735-2969-1).
  18. ↑ Alicia Miller. "The Darker Side of Playland: Childhood Imagery from the Logan Collection at SFMOMA", Artweek, US, 01.11.2000.
  19. ↑ Jean Baudrillard. "The Precession of Simulacra", in Media and Cultural Studies : Keyworks, Durham & Kellner, eds. ISBN 0-631-22096-8.
  20. ↑ Thompson, Graham. "American Culture in the 1980s". Edinburgh University Press, 2007 P. 77-79.
  21. ↑ Robert Ayers. "Art Without Edges: Images of Genocide in Lower Manhattan", Art Info. 02.06.2006, [1]
  22. ↑ Daniel Boorstin. "The Image: A Guide to Pseudo-Events in America" (1992). ISBN 978-0-679-74180-0.
  23. ↑ "Christoper Ashley, Denis Peterson. "Don't Shed No Tears"". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2007. Vaadatud 9. märtsil 2014.
  24. ↑ "Julia Pascal. "Nazi Dreaming", New Statesman, UK, 10.04.2006". Originaali arhiivikoopia seisuga 23.03.2012. Vaadatud 9.03.2014.
  25. ↑ Christoper Rywalt. "Denis Peterson". NYC Art, 07.05. 2006
  26. ↑ Robert Flynn Johnson, vastutav kuraator. "The Child – Works by Gottfried Helnwein". California Palace of the Legion of Honor, Fine Arts Museums of San Francisco, ISBN 0-88401-112-7, 2004.
  27. ↑ Daniel Boorstin. "The Image: A Guide to Pseudo-Events in America" (1992). Random House ISBN 978-0-679-74180-0.
  28. ↑ Tema aastal 1967 New Yorgis avatud näitus "Death of a Hippie" [2] ennustas ette hüperrealistlikku skulptuuri teket.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Euroopa kujutav kunst
Vanaaeg
Keskaeg
Renessanss
17. sajand
18. sajand
Koloniaalstiilid
19. sajand
20. sajand
21. sajand
Seotud artiklid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hüperrealism&oldid=6249935"