Elektrijuhtivus

Elektrijuhtivus on aine võime juhtida elektrivoolu, mis on tingitud liikumisvõimeliste laetud osakeste - laengukandjate (elektronide või ioonide) olemasolust aines. Elektrivälja mõjul hakkavad need aineosakesed liikuma. Aineosakeste liikumist ja seega ka ainet iseloomustab erijuhtivus (${\sigma}$), mis vastavalt Ohmi seadusele on seotud elektrivälja tugevuse (E) ja voolutihedusega (${j}$).

${j}=\sigma\cdot{E}$

Elektrijuhtivuse mõõtühik on siimens.

Erijuhtivus on eritakistuse pöördväärtus: $\sigma=1/\rho$ .

Ainete elektrijuhtivust liigitatakse vastavalt aines olemasolevate laengukandjate liigile:

• elektronjuhtivus – metallid;
• elektron- ja aukjuhtivus - pooljuhid;
• ioonjuhtivus – elektrolüüdid;
• elektron-ioonjuhtivus – plasma.

Kõik ained jaotatakse erijuhtivuse järgi:

• elektrijuhtideks – ${\sigma > 10}$ ⁶ (S/m);
• pooljuhtideks – 10^-8 < ${\sigma < 10}$ ⁶ (S/m);
• dielektrikuteks – ${\sigma < 10}$ ^-8 (S/m).

Tähised

• ${j}$ on voolutihedus juhi mingis punktis, mõõdetuna amprites (A).
• ${\sigma}$ on juhi erijuhtivus, mõõdetuna siimensites meetri kohta (S/m).
• E on summaarne elektrivälja tugevus juhis, selle ühik on volt meetri kohta (V/m).
• ${\rho}$ on juhi aine eritakistus, selle ühik on oom korda meeter (Ω · m).

Vaata ka

• Takistus