Mārtiņš Lācis

Allikas: Vikipeedia
Mārtiņš Lācis postmargil

Mārtiņš Lācis (vene keeles Мартын Иванович Лацис, sünnijärgne nimi Jānis Sudrabs) (14. detsember 1888 Rozenbeksi vald Wendeni maakond Liivimaa kubermang11. veebruar 1938 Moskva NSV Liit) oli läti päritolu nõukogude riigitegelane ja Nõukogude Venemaa riikliku julgeolekuasutuse Tšekaa kollegiumi liige ja Ukraina Tšekaa esimees (1919). Peamine Tšekaa inimsusevastaste kuritegude ja Punase terrori ideoloog.

Jānis Sudrabs sündis sulaseperekonnas ning sai hariduse kirikukoolis. 1905 astus Lätimaa Sotsiaaldemokraatlikku (Социал-демократия Латышского края (СДЛК)), aastail 19051907 tegeles Läti Sotsiaaldemokraatia Keskkomitee propagandistina. Aastast 1912 tegutses Moskvas. Arreteeriti ja 1915. aasta augustis saadeti politilise tegevuse eest asumisele Irkutski kubermangu, kust aga 1916. aastal põgenes, asus elama Petrogradi ja lülitati VSDTP Petrogradi komiteesse.

1917. aastal peale veebruarirevolutsiooni oli Petrogradis Viiburi rajooni Punakaardi organiseerijaks.

1917. oktoobris oli Petrogradis, Viiburi rajooni revolutsiooni ettevalmistamisstaabi liige, seejärel Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liige ja Sõja-revolutsioonikomitee komissaride büroo juhataja.

15. novembrist 1917 Vene NSFV Siseasjade Rahvakomissariaadi kollegiumi liige, piirkondlike omavalitsuste valitsuse juhataja.

Samaaegselt, alates 20. maist 1918 Ülevenemaalise kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise erakorralise komisjoni kollegiumi liige, 1918. aasta mai-juunikuus Tšekaa kontrrevolutsiooni vastu võitlemise osakonna juhataja. 1918. aasta juulis-novembris Tšekaa ja Sõjatribunali esimees, Idarinde Sõja-Revolutsiooninõukogu liige.

Tegevus Tšekaas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pooldas oma tegevuses bolševike ainuvõimu ning 1918. aastal peale esseeride poolset vastuseisu bolševike poolsele talupoegade represseerimisele, pooldas vasakesseeride kõrvaldamist ning nende suhtes repressioonide kasutamist.

Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise poolt väljaöeldud tees:

„"Me ei sõdi üksikisikutega. Me hävitame kodanlust kui klassi. Ärge otsige juurdlusel andmeid andmeid või tõendeid selle kohta, et süüdistatav on sõna või teoga nõukogude vastu astunud. Kõigepealt tuleb temalt küsida, mis klassi ta kuulub, missugune on tema päritolu, kasvatus, haridus ja elukutse. Ja need küsimused peavadki määrama süüaluse saatuse. Selles on punase terrori mõte ja olemus.“

"Krasnõi Terror", 1. XI 1918[1]

Originaalis-

„«Не ищите в деле обвинительных улик о том, восстал ли он против Совета оружием или словом. Первым делом вы должны его спросить, к какому классу он принадлежит, какого он происхождения, какое у него образование и какова у него профессия. Все эти вопросы должны разрешить судьбу обвиняемого. В этом смысл красного террора».

„"Tšekaa – see ei ole uurimiskollegium ja mitte ka kohus, see on tulevikupartei, kommunistliku partei lahinguorgan. Ta hävitab ilma kohtuta ja isoleerib ühiskonnast, paigutades koonduslaagrisse. Mis on öeldud – see on seaduseks. Tšekaa töö peab ulatuma kõikidesse ühiskonnaelu sfääridesse, kuhu on juurdunud kontrrevolutsioon – sõjaväeellu, tööstusse, rahvaharidusse, soovitavalt kõikidesse majandusorganisatsiooonidesse, tervishoiu-, tuletõrjealasesse ja rahva side sfääridesse jne. jne."“

1919. aasta septembrist kuni 1920. septembrini Tšekaa Salajas-poliitilise osakonna ülem. 1920. aasta aprillis-septembris Ükraina Tšekaa esimees.

Alates 1921. aastast majandustööl: Soolade peavalitsuse esimehe abi ja esimees. 1922. aastast Soolasündikaadi esimees ja Mäetööstuse peavalitsuse ülema asetäitja, 1923. aastast Vene NSFV Maaharimise rahvakomissariaadi kolleegiumi liige ja Riikliku Põllumajandussündikaadi esimees.

Samaaaegselt oli ka Moskva Põllumajanduspanga esimees ja Leningradi kirjastuse esimees.

1928. aastast ÜK(b)P KK ees maapiirkondades tehtava töö (по работе в деревне) eest vastutav instruktor ja osakonnajuhataja asetäitja. Üks kollektiviseerimise ja kulakute represseerimise initsiaatoreist.

Aastast 1932 G.V Plehhanovi nimelise Rahvamajandusinstituudi direktor.

29. november 1937, vahistati süüdistatuna kontrrevolutsioonilisse natsionalistlikku organisatsiooni kuulumises. 11. veebruar 1938, mõisteti surma ja lasti maha.

Rehabiliteeriti 1956. aastal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag. 1.-2. osa: kirjandusliku uurimuse katse (Tallinn: Eesti Raamat, 1990), lk 33.