Luukude

Allikas: Vikipeedia

Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Skelett (luukude, kõhrkude)

Luukude on spetsialiseerunud sidekoe liik, kus substants on mineraliseerunud (30-40% orgaanilist ainet, ülejäänud anorgaaniline). Dekaltsineeritud luudest jäävad järgi orgaanilised ained. CaCO3 10%, CaCl & NaCl 3%.

Funktsioonid: 1) Toestus; 2) Kaitse; 3) Säilitus – Ca ja P deponeerimine; 4) Vereloome – luuüdis toimub puna- ja valgeliblede ning makrofaagide paljunemine. 5) Liikumine – olulised lihaste kinnitumiskohad.

Luukude allub pidevale ümberehituse protsessile. Nii mineraalse kui ka orgaanilise aine osas.

Luu tüübid: 1) Pikk luu (pikkus suurem kui laius) - seest õõnes (luuüdi); 2) Lame luu e. katteluu – kolju, abaluu, rinnak, ribid. 3) Lühiluu (pikkus = laius) – nt. randmeluu, kannaluu, selgroolülid. 4) Seesamiluud e. helmesluud – suurim neist põlvekeder, need luud on mõnede kõõluste koostises, mis ühendavad lihased luudega.

Pikkluu ehitus – keskmist osa diafüüs, otsad epifüüsid, vaheosa metafüüs. Diafüüsis paikneb luuüdi ja metafüüs lõpeb epifüüsi plaadiga, kus toimub toruluude e. pikkluude pikikasv.

Luude struktuuri järgi jaguneb luukude kaheks: 1) Käsnollus – käsnja ehitusega (otstes, epi- ja metafüüsis); 2) Plinkollus e. lamellaarne luukude, millest moodustuvad toru seinad. Koosneb osteonidest e. Havers’i süsteemidest. Epifüüsi pinnal on kõhrkude, mis moodustab kõhreid. Luuüdi õõnes paiknevad suured veresooned. Osteon koosneb tsentraalkanalist kust jooksevad närvid ja veresooned. Ümber selle paiknevad osteotsüüdid e. luurakud. Osteotsüüdid on omavahel ühendatud luukanalikeste kaudu, neis paikinevad rakujätked. Ainevahetus ei saa toimuda mineraliseerunud substandi kaudu. Link teise lingini on lamell. Tsentraalkanaleid läbivaid veresooni nimetatakse Volkmani kanaliteks e. perforeerivateks kanaliteks. Lakuunid on osteotsüütide kehad.

Piki- või ristilihvide abil saab uurida luude ehitust või ka demineraliseerimisega.

Käsnollus koosneb trabeekulitest, need on väikesed vaheseinad, mis tagavad luule kerguse ja maksimaalse tugevuse. Käsnade vahel paikneb ka luuüdi. Koljuluu koosneb välimisest ja sisemisest (kompaktsed luu plaadid), vahel on kobedik e. käsnollus. Luud katab väljast periost e. luuümbris. Luu väline külg koosneb osteogeensest kihist, kus paljunevad tütarrakud ja tekivad uued vererakud. Seesmist pinda katab sidekoeline kest, mis sisaldab osteoblaste, mis lagundavad luukudet ja osteoklaste, mis tekitavad luukudet.

Luude rakkude tüübid: 1) Osteogeensed rakud – periosti poolsemal küljel ja ka luuüdis. Võivad diferentseeruda nii osteoblastideks kui ka osteoklastideks. 2) Osteoklastid – tekitavad mittemineraliseerunud põhiainet e. osteoide. Funktsioneerivad kui Ca ja P pumbad, reguleerib viimaste talletamist luudesse ja vabastamist vereringesse. Leidub rohkesti periostis ja kasvavates luudes. 3) Osteoblastid – luu mineraalainet lagundavad, absorbeerivad, vabastavad rakud. Multinukleaarsed e. paljutuumsed. 4) Osteotsüüdid – lõplikult diferentseerunud rakud, paiknevad luulakuunides, nende ümber on mineraliseerunud luukude. Vabastavad Ca ja P verre.

Luukoe areng: 1) Sidekoetekkeline luustumine e. desmaalne ostifikatsioon. Kutsutakse ka intramembraanseks ostifikatsiooniks. See on iseloomulik aju- ja näokoluluude tekkmisele. 2) Kõhrkoetekkeline e. kondraalne e. kondrogeenne ostifikatsioon: endokondraalne (luukude tekib kõhrkoe sees), perikondraalne (luukude tekib kõhrkoe ümber).

Arenevas inimeses on ostsifikatsiooni tsentreid palju, nt. põlvedes, õlavarreluus, puusaluudes ja puusavaagnas.