Leonhard Euler

Allikas: Vikipeedia
Johann Georg Bruckeri portree Leonhard Eulerist
Euler's signature.svg

Leonhard Euler [oiler] (15. aprill 1707 Basel18. september 1783 Peterburi) oli Šveitsi matemaatik ja füüsik, kes suure osa oma elust veetis Venemaal Peterburis ja Saksamaal Berliinis.

Teda tuntakse kui kõige viljakamat matemaatikut ajaloos: ta avaldas 60–80 kvartkaustas kogumikku[1]. Ta tegi avastusi algebras ja topoloogias ning aitas kujundada ja juurutada tänapäevast matemaatikaterminoloogiat. Ta avaldas töid ka mehaanika, optika ja astronoomia vallas.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leonhard Euler sündis 1707. aastal Baselis kalvinistist pastori Paul Euleri ja tema naise, pastori tütre Marguerite Bruckeri perre. Hiljem sündis talle kaks õde. Varsti pärast Leonhardi sündi kolis perekond Riehenisse. Isa Paul Euler oli tuttav Bernoulli perekonnaga. Johann Bernoulli, kes oli tol ajal Euroopas tunnustatud matemaatik, avaldas noorele Leonhardile tugevat mõju. Euler saadeti õppima Baselisse, kus ta elas emapoolse vanaema juures. 13-aastasena astus ta Baseli Ülikooli ning sai 1723. aastal filosoofiamagistri kraadi väitekirjaga Descartes'i ja Newtoni filosoofiast. Laupäeva pärastlõunati sai ta tunde Johann Bernoullilt, kes avastas kiirelt oma õpilase matemaatilised anded.[2] Leonhard õppis sel ajal oma isa õhutusel teoloogiat, kreeka ja heebrea keelt, et saada pastoriks, kuid Bernoulli veenis Paul Eulerit, et Leonhardi saatus on saada suureks matemaatikuks. 1726. aastal lõpetas Euler väitekirja heli levimisest pealkirjaga "De Sono". Sel ajal püüdis ta saada õppejõu kohta Baseli Ülikoolis, kuid tulemusteta. 1727, aastal võttis ta esimest korda osa Prantsuse Teaduste Akadeemia iga-aastasest teadusülesannete lahendamise võistlusest, mille selleaastane ülesanne oli paigutada mastid laevale kõige paremal viisil. Seekord võitis Pierre Bouguer ja Euler jäi teiseks, kuid hiljem õnnestus tal esikoht saada kaheteistkümnel korral.[3]

1726. aastal suri Johann Bernoulli poeg Nicolas, kes oli aasta aega töötanud Vene Teaduste Akadeemias Peterburis. Tema asemele matemaatika-füüsikaosakonnas asus vend Daniel ning soovitas oma vabanenud kohale füsioloogiaosakonnas sõpra Eulerit. Sama aasta sügisel võttis Euler pakkumise vastu, kuid viivitas Venemaale sõiduga, et kandideerida Baseli Ülikooli füüsikaprofessori kohale, kuhu ta ei pääsenud.[4] Ta saabus Peterburi mais 1727. Meditsiinivaldkonnast viidi ta varsti üle matemaatikaosakonda. Ta elas koos Daniel Bernoulliga, kellega ta tihti ka koos töötas. Euler õppis ära vene keele ning töötas ka meedikuna Vene mereväes.[5] 1731. aastal sai temast füüsikaprofessor. Kaks aastat hiljem lahkus Daniel Bernoulli Baselisse Peterburis kogetud tsensuuri ja vaenulikkuse tõttu. Euler võttis üle Bernoulli koha matemaatikaosakona juhatajana.[6]

7. jaanuaril 1734 abiellus ta Katharina Gselliga, kes oli maalikunstnik Georg Gselli tütar.[7] Paar asus elama majja Neeva jõe kaldal. Nende kolmeteistkümnest lapsest said vaid viis täiskasvanuks.[8]

Töö matemaatika alal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euler võttis kasutusele trigofunktsioonide tänapäevase notatsiooni. Ta oli esimene, kes hakkas kasutama kirjapilti f(x), et märkida funktsiooni argumendist x. Ta võttis kasutusele tähe e naturaallogaritmi tähistajana, tähe i imaginaarühiku tähistajana ja kreeka tähe Σ summa tähistajana. Ta polnud küll esimene, kes kasutas kreeka tähte π ringi ümbermõõdu ja läbimõõdu suhtena, aga ta hakkas seda propageerima. See, et ta oli väga viljakas, aitas tema loodud tähistustel laialt levida.

Euler pani aluse graafiteooriale, lahendades Königsbergi seitsme silla probleemi. Tollal paiknes Königsberg Pregeli jõe kahel saarel ja mõlemal kaldal ning saari ühendasid omavahel ja kummagi kaldaga kokku 7 silda. Linnaelanike seas tekkis küsimus, kas on võimalik selline jalutuskäik Königsbergis, mis läbib kõik need sillad täpselt ühe korra, ja Euler tõestas, et ei ole.

Euler avastas ka Euleri valemi, mille järgi kehtib iga lõpliku sidusa planaarse graafi kohta, mis on tasandil kujutatud, võrdus v – e + f = 2, kus v on graafi tippude arv, e servade arv ja f servade abil eraldatatud tasandiosade ehk väljade arv.

1772 tõestas Euler, et 231 – 1 on algarv. See oli suurim teadaolev algarv kuni 1867. aastani.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euleri järgi on nimetatud Euleri konstant ehk Euleri arv, naturaallogaritmi alus e = 2,71828 18284 59045 23536... Euler tõestas, et e on irratsionaalarv, ja arvutas 1748 e 18 esimest tüvenumbrit – saavutus, mille ületas alles William Shanks 1853.

Pierre-Simon Laplace olevat Euleri mõju kohta matemaatikas öelnud: "Lugege Eulerit, lugege Eulerit — ta on meie kõigi õpetaja."[9]

Eulerit on kujutatud Šveitsi 10-frangisel kupüüril ning arvukatel Šveitsi, Saksa ja Venemaa postmarkidel.

Tema nime kannab ka asteroid 2002 Euler.

Luteri kirikukalenderis tähistatakse 24. mail Koperniku ja Euleri mälestuspäeva.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Finkel, B. F. (1897). "Biography—Leonard Euler". The American Mathematical Monthly 4 (12): 297–302
  2. James, Ioan (2002). Remarkable Mathematicians: From Euler to von Neumann. Cambridge. lk 2. ISBN 0-521-52094-0
  3. Calinger, Ronald (1996). "Leonhard Euler: The First St. Petersburg Years (1727–1741)". Historia Mathematica 23 (2), lk 156
  4. Calinger, Ronald (1996). "Leonhard Euler: The First St. Petersburg Years (1727–1741)". Historia Mathematica 23 (2), lk 125
  5. Calinger, Ronald (1996). "Leonhard Euler: The First St. Petersburg Years (1727–1741)". Historia Mathematica 23 (2), lk 127
  6. Calinger, Ronald (1996). "Leonhard Euler: The First St. Petersburg Years (1727–1741)". Historia Mathematica 23 (2), lk 128-9
  7. Gekker, I. R.; Euler, A. A. "Leonhard Euler's family and descendants". Bogoli︠u︡bov, Mikhaĭlov & I︠U︡shkevich 2007, lk 402
  8. [1]
  9. William Dunham, "Euler: The Master of Us All" [2] 1999, Mathematical Association of America, ISBN 978-0-88385-328-3

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]