Kose-Uuemõisa mõis

Allikas: Vikipeedia
Graniitobeliskid
Kose-Uuemõisa mõis

Kose-Uuemõisa mõis (saksa Nova Curia, hiljem Neuenhof) oli rüütlimõis Kose kihelkonnas Harjumaal. Tänapäeval jääb kunagine mõis Kose valda Harju maakonnas.

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõisakompleks asub Kose-Uuemõisa servas Pirita jõe kaldal, peahoone paikneb poolsaarekujulisel neemikul.

Ajalugu ja omanikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutamisest 17. sajandini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kose kandis hakati maid läänistama 13. sajandil. Kirjalikes ürikutes mainitakse siinse maaomanikuna 1254. aastal Woghaen Palnisuni, kelle järeltulijatele kuulunud mõisa tunti esmamainimisel 1340. aastal Nova Curia, hiljem aga Nienhave nime all. Mõisa asustamise aeg pole teada, kuid Jüriöö ülestõusu aegsetes Harjumaa mõisate asutamise aja järgi reastatud loendites figureerib ta kümnendal kohal, see teeb Kose-Uuemõisa mõisast ühe vanima mõisa Eestis.

1397. aastal andis ordumeister Odert van deme Nyenhovele ja Clawes van Herkele kuulunud Uuemõisa (kirjutatud kui Nyenhove) ühes veskikohaga Johannes von Scherenbekele. On teada, et 15. sajandi esimesel poolel kuulus mõis Toddewini perekonnale. 1486. aastal läks mõis Berend Tuve (Taube) omandusse.

1583 a mõisastab Kose-Uuemõisa mõisa omanik Wolmar von Tuwe (Tuve) osa mõisale kuulunud Kirimäe külast ja muudab selle Kose-Uuemõisa Kirimäe karjamõisaks. 1586. a müüb Robrecht von Tuwe, hilisem rüütelkonna pealik ja maanõunik, Kirimäe karjamõisa 14 000 Herrenthaleri eest oma väimehele obrist (kolonel) Johann (Hans) Rechenbergile.

Tiesenhausenite aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taubede käes oli Kose-Uuemõisa kuni 1622. aastani, mil Robert von Taube müüs selle oma sugulasele Johan von Rechenbergile. Viimane pärandas valdused abikaasa Elisabethile. Elisabeth von Rechenbergi varandused pärisid õed Margareth ja Anna. Viimane oli abielus Hans von Tiesenhauseniga (1592–1662) ja nii jäi Kose-Uuemõisa ligemale poolteiseks sajandiks Tiesenhausenite suguvõsa valdusesse (mõisaomanikeks olid Hans Heinrich von Tiesenhausen (1685–1736), Hans Heinrich von Tiesenhausen (suri 1747), Gustav Johann von Tiesenhausen (1725–1782), jt) . Mõisa suuruseks on sel ajal (1671. ja 1678. aasta maanimistu) märgitud 2 ¼ ratsateenistusüksust.

18. sajandi lõpust säilinud mõisa topograafilises kirjelduses on mainitud järgmisi kiviehitisi: härrastemaja, valitsejamaja, tall-tõllakuur, ait, karjalaut, viinaköök, vesiveski.

Tiesenhausenite ajal 1805. aastal toimus siin ka üks suuremaid talupoegade vastuhakke mõisnikele – Kose-Uuemõisa sõda.

Uexküllide aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peahoone tagafassaad

19. sajandi keskpaigaks oli mõis oma 43 adramaa suuruse põllumaaga muutunud üheks suuremaks Eestis. 1833 ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, kes aga müüs selle juba 1850. edasi Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Harderile. Too aga abiellus Jacob Johann von Uexkülliga, nii algas Kose-Uuemõisas Uexküllide aeg, mis kestis kuni mõisa võõrandamiseni 1923. aastal. Sellest perioodist on pärit enamik mõisa säilinud hooneid.

Revolutsioonisündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1905[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. detsembril 1905 jõudis piirkond 30-meheline tööliste ja talupoegade relvastatud salk. Kohalikud ühinesid sellega ja umbes 100 liikmeliseks kasvanud jõuk läks mõisa rüüstama. Purustati viinaköögi seadmed ja käidi läbi kõik häärberi ruumid ja mööbel peksti puruks, seejärel süüdati heinaküün ja härrastemaja. Viimane õnnestus teenijatel kustutada. Peale rüüstamist võttis valla revolutsiooni komitee, kuni karistussalklaste saabumiseni mõisa oma valve all.

1917[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta revolutsioon mõisale purustusi ei tekitanud. Juba oktoobri alguses oli Kose-Uuemõisas moodustatud mõisatööliste ja saunameeste punakaardi salk. Viktor Kingissepa isiklikul korraldusel anti neile relvad. Kohe pärast oktoobripööret moodustati mõisakomitee ja see võttis kogu mõisa üle. Nii oli Kose-Uuemõisa kõige esimene Eestis enamlaste poolt ülevõetud mõis.

Kabel

Mõisa jagamine ja tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Vabadussõda jagati mõis kaheks, osa maid ja valitseja maja jäid Heinrich von Uexkülli kasutusse, kas aga müüs selle peatselt talukohta tahtvale Tallinna kaupmehele. Enamik mõisahooneid, seal hulgas häärber ja park riigistati. Algselt paiknes seal algkool seejärel, "linnatänaval elavate naiste" varjupaik. 1933. aastast alates asus seal vanemliku hoolitsuseta tütarlaste kodu, 1943 muudeti asutus lastekoduks ning praegu tegutseb mõisahoones Kosejõe Kool.

Teenijatemaja
Kose-Uuemõisa mõisa jääkelder

Mõisakompleks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõisa härrastemaja ehitatud ilmselt Liivi sõja ajal hävinud kindluselamu müüridele. Selle arvamuse kasuks räägib asjaolu, et hoone keskosas on seinte paksus kohati kuni 2 meetrit.

Mõisa tänapäevani säilinud hooned on pärit 1850ndatest aastatest. Kõigepealt alustati härrastemaja rekonstrueerimisest ja seejärel ehitati sellest põhja- ja lõunapoole kahekorruselised tiibehitised. Neid ühendasid peakorpusega algselt ühekorruselised galeriid. Samast perioodist pärinevad kaks peahoonest lõuna poole ehitatud teenijatemaja ning viinavabrik.

Mõisakompleksi kuuluvad veel park koos kasvuhoonte varemetega ja pargi äärealadele 1866. aastal neogooti stiilis ehitatud kabel.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]