Koerlibliklased

Allikas: Vikipeedia
Koerlibliklased
Dryadula phaetusa
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
(määratlemata) Rhopalocera
Ülemsugukond: Papilionoidea
Sugukond: Koerlibliklased
Rafinesque, 1815
Alamsugukonnad

Apaturinae, Biblidinae, Calinaginae, Charaxinae, Cyrestinae, Danainae, Heliconiinae, Libytheinae, Limenitidinae, Morphinae, Nymphalinae, Satyrinae

Koerlibliklased (Nymphalidae) on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.

Anatoomiliselt eristuvad koerlibliklased teistest sugukondadest selgesti. Nende eesjalad on taandarenenud, väikesed, ilma küünisteta, tihedate karvadega kaetud. Eestiibadel pole ükski soon paisunud. Iseloomulik on ka tiibade üla- ja alakülje erinev värvus, ülakülg on sageli väga kirev. Sageli esineb optilistest tiivasoomustest tingitud läiget. [1]

Euroopas ja Põhja-Aasias kuuluvad kõige suuremad liblikad harilikult koerliblikaliste hulka.

Suur osa koerlibliklastest on saanud oma nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude järgi.

Mõned koerlibliklased on tuntud rändliikidena, näiteks admiral, monarhliblikas ja ohakaliblikas.

Koerlibliklaste hulka kuuluvad ka kiirgliblikad (Apatura), kelle isaste tiibade ülakülg on tume, tugevasti violetselt helkiv.

Maailmas on teada üle 5230 liigi ja 554 perekonda (Eestis 38 liiki)[2]. Seoses uute meetodite kasutuselevõtuga on sugukonnasisene süstemaatika viimasel ajal tublisti muutunud, uusim versioon sellest on tugineb D. Harvey ja teiste töödele röövikute ehitusest ja molekulaarbioloogilistele andmetele. Nende põhjal võib koerlibliklaste alla alamsugukondadena ühendada ka endise silmiklaste (Satyridae) ja helikoniidide (Heliconiidae) sugukonna.

Röövikud, nukud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koerlibliklaste röövikud enamasti kaetud teravate ogadega või pehmete näsadega ning tumedalt värvunud. Ogad ja näsad on selleks, et väiksemad loomad-linnud ei suudaks neid korraga alla neelata. Röövikud elavad rohttaimedel, põõsastel või puudel, vahel seltsingutena.[1]

Nukud on rippnukud, kinnitunud tagakeha tipuga. Nad on nurgelised või ilustatud mügarakestega, sageli tugevate ogadega ning metalselt läikivad või ka kirjud.

Eri liigid talvituvad eri arengujärkudes. Talvituvad röövikud (täpikutel), nukud (kiirgliblikad) või valmikud (näiteks koerliblikas, leinaliblikas).

Mõne liigi nukud, näiteks koerliblikad ja päevapaabusilmad, suudavad jäljendada oma lähiümbruse värvust. See nukkude omadus on seotud röövikute erakordse tundlikkusega hajutatud valguse suhtes viimases kasvujärgus enne nukumist.

Koerlibliklaste röövikud on tavaliselt paljad (täpikud, võrkliblikad), ogalised (koerliblikas, päevapaabusilm) või jätketega peas ja kaelal (kiirgliblikad, lumikud). Omapärane on nõgeseliblika arengutsükkel: kevadise ja suvise põlvkonna valmikud on nii erinevad, et neid peeti algul eri liikideks.

Eesti liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nimekiri pole täielik.

Kui liblikas on saanud nime antiikmütoloogia tegelaskuju järgi, siis on see nimi lingitud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Loomade elu", 3. kd., lk. 300
  2. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 209.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]