Ino

Allikas: Vikipeedia

Ino oli vanakreeka mütoloogias Boiootia pealinna Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar, Athamase naine, Melikertese ja Learchose ema, Phrixose ja Helle kasuema.

Boiootias asuva Orchomenose linna valitseja Athamas hülgas oma esimese naise Nephele ja abiellus Inoga. Esimesest abielust oli tal poeg Phrixos ja tütar Helle. Athamas ja Ino said pojad Melikertese ja Learchose.

Ino vihkas oma kasulapsi. Ta kõrvetas ära kogu seemnevilja. Seeme ei idanenud. Kui rahvas läks oraaklilt nõu küsima, mida ikalduse vastu teha, sundis Ino oraaklit vastama, et Phrixos tuleb jumalatele ohverdada.

Rahva sunnil pidi Athamas seda soovi täitma, aga kui nad olid jõudnud ohvrialtari juurde, tormas sinna jäär, kelle nahk oli puhtast kullast, haaras ohvriks määratud poisi ja tema õe ning kandis lapsed läbi õhu minema. Jäära oli Nephelele andnud Hermes, kes tuli vastu naise palvetele päästa lapsed. Niimoodi sai Ino kasulastest lahti, ilma et oleks neid tapma pidanud.

Kui Ino õde Semele sai Zeusiga poja Dionysose ja enne selle sündi suri, kasvatasid Athamas ja Ino Dionysose üles.

Leukothea annab Odysseusele oma loori. John Flaxmani joonistus.

Karistuseks oma mehe sohilapse kasvatamise eest nuhtles Hera Athamast hullusega, nii et ta tappis Learchose. Ino hakkas kartma Melikertese elu pärast ja, poeg kätel, jooksis merre.

Zeusi tänulikkuse märgiks nad päästeti ja muudeti merejumalateks. Mõlemad said uue nime: Leukothea ('valge jumalanna') ja Palaimon. Leukothea päästis merehädas viibiva Odysseuse, andes talle oma loori, mis kaitses kõigi ohtude eest, kuni Odysseus lainetes viibis.

173 Ino on Ino järgi nimetatud asteroid.

Ino kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johann Christian Bach on Ino ainetel loonud kantaadi ja Gaetano Donizetti ooperi.

Amandus Adamsonil on raidkuju "Ino" (1892).