Kasutaja:Kirjandus1/liivakast

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Tõnu Õnnepalu

Elukäik

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.

Õppis Tallinna 29. koolis (praegune Tallinna Kivimäe Põhikool) ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli (praegune Tallinna Lilleküla Gümnaasium).

1980–1985 õppis Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas selle cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.

Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.

Proosa üldülevaade

Õnnepalu proosaloomingule on iseloomulik ainestiku omaelulooline käsitlus, kuid samas ka võõritust loov kõrvalpilk iseendale. Oma esseistlikes proosaraamatutes eemaldub ta süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost. Oma loominguliste eeskujudena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit, Viivi Luike. Jaan Kaplinski oli tema õpetaja ja juhendaja ülikooli ajal, mil ta otsustas kirjutamisega tõsisemalt tegelema hakata.

Emil Tode nime all avaldatud romaan „Piiririik“ (1993) on taasiseseisvunud Eesti üks olulisemaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid, mis on tõlgitud rohkem kui 15 keelde; teose sündmustikku kannab nimetu ja sootu peategelane, kelle mõttemaailm eksleb Ida- ja Lääne-Euroopa piirialadel.

Romaani “Hind” (1995) võib võrrelda muinasjutuga, kus peategelase Joonase rännakuid saadavad imetabased kohtumised, otsimised ja leidmised. Romaan “Printsess” (1997) vahendab elulise loo naispeategelase Anna (printsessi) vaatepunktist, rõhudes tema vabanemispüüdlustele. “Raadio” (2002) keskmes on homoseksuaalne filmiprodutsent, kes naaseb kodumaale Eestisse, olles elanud aastaid Pariisis. Anton Nigovi nime all ilmunud „Harjutusi“ (2002) peetakse 21. sajandi esimese kümnendi üheks parimaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, mida võib vaadelda kui elu- ja mõtteloo poeetilist dokumenti.

“Flandria päevikus” (2007) mõtiskleb Õnnepalu Brüsseli lähedal asuvas vanas majas eemaldumisest ning üksildusest, kuid mitte ainult füüsilises mõttes – eemaldumine väljendub ka meeleseisundis, tundes, et maailm on mandumas. “Paradiis” (2009) kulgeb oleviku ja mineviku vahel, viies lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale, millest saab autorile omamoodi paradiis. “Mandala” (2012) räägib kirjaniku elust koos kassidega Kollases majas, kus tasapisi tulevad esile mängulised mustrid, nagu mandalale kohane.

Usust, kunstist, elust ja surmast läbi iseenda subjektiivse tunnetuse jutustab “Lõpetuse ingel” (2015), mis viib autori peale intensiivset aega teatrifestivali kuraatorina Vilsandi saarele. “Valede kataloog. Inglise aed” (2017) on päevikulaadne teos, mis pajatab surmast ja taassünnist, vaimsest puhastumisest.

2019. aastal välja antud “Mujal kodus” triloogiasse kuuluvad “Pariis”, “Aaker” ja “Lõpmatus”. “Pariisis” pöördutakse 25 aasta järel taas nooruspõlve radadele Pariisi , s.o ”Piiririigi” kirjutamise aegsesse aegruumi. “Aaker” vahendab Kanadas elamist, mõtiskleb kodu- ja väliseestluse, aga ka ameerikastumise üle. “Lõpmatus” viib lugeja Vilsandile, kuhu autor on elama kolinud, jutustades aeglasest ajast ja rahust.

Teosed

Proosateosed

·       1993 "Piiririik"

·       1995 "Hind"

·       1997 "Printsess"

·       2002 "Raadio"

·       2002 "Harjutused"

·       2008 "Flandria päevik"

·       2009 "Paradiis"

·       2012 "Mandala"

·       2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"

·       2017 "Valede kataloog. Inglise aed"

·       2019 “Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)

·       2019 “Aaker”

·       2019 “Lõpmatus”

Näidendid

·       2013 “Sajand”

·       2014 “Vennas”

·       2015 “Ingeland”

·       2016 “Mäed”

Luulekogud

·       1985 "Jõeäärne maja"

·       1988 "Ithaka"

·       1990 "Sel maal"

·       1996 "Mõõt"

·       2005 "Enne heinaaega ja hiljem"

·       2009 "Kevad ja suvi ja"

·       2012 "Kuidas on elada"

·       2016 "Klaasveranda"

·       2020 “Pimeduse tunnel”

Arvustused ja esseed

·       2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)

Tõlked

·       1985 Albert Camus "Truudusetu naine"

·       1991 François Mauriac "Endise aja nooruk"

·       1992 Sébastien Japrisot "Daam ja auto, päikeseprillid ja püss"

·       1992 Romain Gary "Elu alles ees" (uus väljaanne 2001)

·       1993 Françoise Gilot, Lake Carlton "Elu Picassoga: kümme aastat armastust" (koos Salme Lehiste jaKalju Uiboga)

·       1993 Antoine Chalvin "Punapäine tüdruk"

·       2000 Charles Baudelaire "Kurja õied"

·       2003 Allen Ginsberg "Ameerika: valik luuletusi 1947-1996" (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)

·       2004 Marcel Proust "Taasleitud aeg"

·       2005 Marie Catherine d'Aulnoy "Valge kassike ja teisi Madame d'Aulnoy haldjajutte"

·       2008 "Ameerika luule antoloogia" (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)

·       2009 Oscar Brenifier "Suured vastandid filosoofias"

·       2009 Fernando Pessoa "Tubakapood"

·       2012 E. M. Cioran "Sündimise ebaõnnest"

·       2018 Rémi Brague "Euroopa, rooma tee"

Tunnustus

·       1995 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Piiririik")

·       1995 – Kultuurkapitali preemia romaani "Hind" eest

·       1997 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Külmakondid")

·       2002 – Loominguline stipendium "Ela ja sära"

·       2002 – Kultuurkapitali artiklipreemia

·       2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk

·       2007 – Juhan Liivi luuleauhind ("Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb ...")

·       2007 – Kultuurkapitali esseistikapreemia "Flandria päeviku" eest

·       2010 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Paradiis")

·       2010 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Kevad ja suvi ja")

·       2010 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia

·       2011 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia „Ainus armastus. Valik esseid“ eest

·       2012 – Ivar Ivaski Mälestusfondi stipendium (esseekogu „Ainus armastus: valik esseid“ eest)

·       2014 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastapreemia näidendi "Vennas" eest

·       2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia "Valede kataloog. Inglise aed" eest

·       2018 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Valede kataloog. Inglise aed")