Charles Baudelaire

Allikas: Vikipeedia
Charles Baudelaire (ca 1862). Étienne Carjat' foto.
Charles Baudelaire. Félix Nadari foto.

Charles-Pierre Baudelaire [bodle:r] (9. aprill 1821 Pariis31. august 1867) oli prantsuse luuletaja, tõlkija ja kriitik. Dekadentsi rajaja.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma lapsepõlve kohta on Baudelaire kirjutanud, et see olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada.

Baudelaire'i isa suri varakult ning ema abiellus uuesti kolonelleitnant Aupickiga, kes oli Baudelaire'ile elavaks näiteks, kuidas ta oma elu elada ei tahtnud.

Baudelaire õppis Lyonis ja Pariisis Collège Louis-le-Grandis juurat. Õppimisest ei tulnud aga midagi välja, Baudelaire'i tõmbas eelkõige boheemlaslik eluviis ja Ladina kvartal. Perekond püüdis teda alkoholilembesest keskkonnast eemale saada ning Baudelaire saadeti Indiasse. Charles ei talunud laevareisi üksindust ning pöördus, Indiasse jõudmata, täisealiseks saamisel Pariisi tagasi.

Isa pärandus lubas tal meelepärast elu seada ja järgneski kolm aastat tõelist dändielu. Perekond sekkus Baudelaire'i ellu veel korra: et ta pärandust kergekäeliselt läbi ei lööks, kuulutati Baudelaire teovõimetuks ning talle määrati äraelamiseks kindel pajuk. See sundis Baudelaire'i kirjutama.

Baudelaire'i elu armastuseks oli mulatist näitlejanna Jeanne Duval, kes kakskümmend kolm aastat järjest oli Baudelaire'i truudusetu kaaslane ning kelle vahetut mõju Baudelaire'i luules on lihtne leida.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baudelaire on kirjandusliku sümbolismi eelkäija.

1857. aastal ilmus luulekogu "Kurja lilled" (Les Fleurs du mal), mis põhjustas skandaali: kuus luuletust keelati "ühiskondliku moraalitunde solvamise tõttu". Baudelaire'i "kunstnik" on üksi vaimupimeduse ja tehnilise progressi poolt määratud maailmas, kunstniku elu juhivad loovusest ja vaimsusest tulenevad pinged; lahendust pingetele otsib kunstnik veini, oopiumi ja hašiši ("Kunstlikud paradiisid", 1860) toel surmas.

1869. aastal, juba pärast Baudelaire'i surma, ilmus 50 proosaluuletusega kogumik "Pariisi spliin" ja 1909. aastal Baudelaire'i päevik.

Eesti keeles on ilmunud "Väikesed poeemid proosas" (1930, 1991, 1999; tõlkija Marie Under), "Kurja lilled" (1967), "Väikesed kurja lilled" (2000) ja "Kurja õied" (2000)

"Kurja lillede" 6 ärakeelatud luuletust on avaldatud ajakirjas "Vikerkaar" 2000, nr. 11-12

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]